Kirjutan pühapäeva õhtul. Tegelikult on aega selleks, et
midagi kirja panna olnud ka varem, puudu on tahtmisest olnud. Eile oli ma olen
üpris kindel, et minu senielatud elu kõige raskem päev. Aga alustan alguses,
operatsioonist. See toimus 8. aprilli hommikul nagu planeeritud. Ööl enne
operatsiooni vähkles Sander kohutavalt palju. Kuna magan ise nagu linnuke, siis
kuulsin pea iga tema liigutust. Selliselt pole ta väga ammu, kui üldse kunagi
sipelnud. Andsin talle lonksukese vett juua mingi hetk, et ta maha rahuneks.
Palatikaaslasel oli pisipojal äsjamöödunud päeva õhtuks mingisugune allergiline
köha tekkinud ja ta pidi pidevalt õhku saama lisaks. Kuna pisikese ema Heike
oli üsna mures Sanderi ja minu magamise pärast, siis ta viibis enamuse ööst
palatist eemal, käis poisiga rõdul värsket õhku hingamas ja veetsid aega
puhke-mänguruumis ja laps magas jalutuskärus. Mind see tegelikult enam midagi
lisaks ei seganud, sest Sanderi rahutu siplemine hoidis mind niigi ärevil. Ta
nagu oleks ette tunnetanud midagi. Hommikul aeti mind 6st ülesse, õnneks nad
Sanderit ei puutunud. Kellele seda veel vaja, et ta näljase ja joomata seda
operatsioonileminekut ootaks. Minu enda jaoks oli ka võimalikult kerge nii, et
ta võimalikult unisena sinna opisaali kohale jõuaks. Ma oleksin muidu terve
hommiku temaga mängides nutnud ja asja tema ja enda jaoks hullemaks teinud.
Olin siis umbes 6:30ni voodis, siis panin end valmis ja ootasin, et öeldaks,
kui Sander valmis vaja panna. Arstide komando käis ka vahepeal läbi, küsisid,
et kas olen valmis, soovisid edu. Pooled neist, nagu hiljem selgus, olid ka ise
operatsioonil vaatlejatena kaasas. Olin tegelikult endalegi üllatuseks jube
rahulik terve hommik, süda ei kloppinud ja isegi väga nutt ei kippunud kurku.
Olin seda nii kaua oodanud, et minu jaoks oli isegi kerge pingelangus ja
rahulolutunne olemas. Lisaks oli mul eelnevalt palju aega ette ära nutta ja end
täielikult tugev-olemisele keskenduda. Sander näeb ju mind ja kui ma oleksin
kurb ja õnnetu, siis see teda kindlasti ei aitaks. See oli vähemasti mu plaan.
Aeg läks ja kutset ikka veel polnud. Ajasime palatikaaslasega juttu seni,
hoopis muudest maailma asjadest. See oli abiks. Siis 7:45 tuli õde ja saatja
(voodilükkaja), kes Sanderi äratada palusid. Tõstsin ta endale sülle ja viisid
pissile, seal avas ta ka oma silmad. Oli megaunine. Eks see öö oli talle endale
ka raske vist olnud. Siis võtsid tal pidžaama seljast, panin tema voodis talle
muumitrollidega kitli selga ja Sander võttis oma hundu, muutus megakurvaks ja
läks voodisse pikali teki alla. Nii!! Teadsin siis kohe, et ta ei tee seda
mulle kergeks. Terve tee, kui opisaali sõitsime, siis ta piilus vaikselt ja
pisarad olid ta silmanurkades. Ma ei olnud talle rohkem midagi rääkinud, kui
eelneval õhtul enne tuttuminkut mainisid, et onu teeb talle pähe mõned õmblused
ja siis saab ta kuuljaks ja saab rohelise ilusa implantaadi endale. Aga ta ei
paistnud tol hetkel sellest välja tegevat, vähemalt mulle tundus nii.
Niipalju veel, et kui ta ärkas hommikul, siis pidi ta
uimasuse tarbeks süstlast mingit vedelikku suu kaudu neelama, aga kuna õde
unustas hoiatada, et see kibe on ja mina seda teadmata talle seda õige
aeglaselt suhu piserdasin, siis sülitas ta selle kohe välja. Oleks ma teadnud,
et kibe, siis oleksin kohe kiirelt suure koguse talle andnud ning palunud alla
neelata. Midagi ikka oleks alla läinud. Aga sellest polnud õnneks midagi hullu,
sai kohe õige narkoosi siis peale opiruumis.
Sõitsime liftiga 2 korrust allapoole, ja ainult natukene
maad oligi opisaali eesruumi. Sinna saamiseks läbisime hulganisti uksi, kust
edasitulek oli tavakodanikene keelatud ja viimasest sai ainult mingi kaardiga
sisse. Sander oli hirmunud. Õnneks ei ole olemas sõnu, et kirjeldada, mida ma
tundsin sel hetkel. Siis ei saa neid siia kirja panna. Tean vaid, et ei soovi
mitte kunagi mitte kellelegi sellist kogemust. Narkoosiarst oli õnneks väga
tore noor naisterahvas. Eesruumi seinal suutsin silmadega hoomata suurt
ekraani, kus oli opisaali näha, seal siiberdas hulganisti inimesi kitlites ja
maskides. Narkoosiarst mingit erilist juttu minuga ei teinudki, õigemini mul
pol sellest erilist mälestust, ta pigem keskendus Sannu südame võitmisele.
Õnneks tunneb Sander inimesi täitsa hästi (kuulmise kompensatsioon), tajub
siirust. See arst oli minu arvates väga siiras ja õnnelik oma pisikese blondi
patsiendi üle ja viimane tuligi teki alt püsti ja näitas talle oma ilusat uut
Hundut. Selle oli oli narkoosiarstil väga hea meel. Ta ütles, et mina siit nüüd
edasi ei lähe ja kui küsisin, et mis edasi saab, siis ütles, et Sander viiakse
siit edasi opisaali ning seal saab maski abil esimese uimastuse ning sealt
alates ta juba ei tea ega tunne midagi. See oli minu jaoks rahustav. Olin
senise kogemuse põhjal kujutanud ette, et saan hunniku pisaraid valada nähes,
kuidas Sannu narkoosi uinub aga seekord mulle kahjuks või õnneks sellist
mälestust ei antud. Kui sain aru, et Sannu selle arstiga normaalselt läbi sai,
siis küsisin, et mis nüüd saab ning ta vastas, et nüüd ongi kõik, et vähemalt 6
tundi võin kusagil aega parajaks teha, et see kogu asi võtab pikalt aega.
Andsin Sannule musi ja keerasin kohe selja. Ja murdusin... Ma ei vaadanud
kordagi tagasi, lihtsalt polnud südant Sannule näidata, mida ma tundsin,
vaevalt see teda aidanud oleks. Minu viimane mälestus oli lõbusast Sannust
turvaliselt narkoosiarstiga suhtlemas.
Läksin kiiresti kõikidest ustest välja, mis
neurokirurgiaosakonnaga seotud olid ning istusin kitsas koridoris ja mõtlesin,
mis juhtunud oli. Kogu see jant ja pidev muretsemine operatsiooni toimumise ja
rahastamiste ja asukoha ja kirurgi jmt üle.. kõik see sai lõpuks läbi, aga
mille nimel?! Nüüd hakkas see osa, kus Sander pidi võitlema. Saatsin Janarile lubatud sõnumi ülevaatega
Sanderi olukorrast-asukohast ning istusin veel umbes pool tundi seal uste taga
ja olin lihtsalt omaette. Mul tegelikult polnud ühtegi mõtet ega plaani, mida
operatsiooni ajal peale hakata. Nüüd tagantjärgi kirjutades ei mäleta ma enam
100% täpsusega, mida ja kus ma olin. Emaga õhtul rääkides suutsin mõned asjad
ette lugeda. Alustuseks naasin palatisse, alguselt tegelikult isegi osakonda
vaid. Istusin koridori lõpus asuva laua taha ja võtsin seal olnud ajakirja
ette. Selle esikaanel oli juttu Rootsi printsi ja tema abikaasa tegemistest. Nad
olid kolmandat last saamas, vist 2 aasta jooksul. See viis mu mõttes täiesti mujale. Siis tuli
õde mind sööma kutsuma, ütles et viis selle ammu palatisse juba. Ning kuna
palatikaaslane oli ka seal ja ajasime tühjast tähjast juttu, siis oli mul isegi
selle imepehme saiakukli järele isu. Neil on iga hommik 2 värsket kuklit ja
moosi. Päev tuleb pikk ja teadsin, et midagi võiks süüa. Heike ootas
kojusaamist, arst polnud veel pabereid vormistanud. Minule see sobis, sest
umbes 2 h suutsin ma tema ja ta lapsega
tegeleda. Matemaatika lükkas peas protsente kokku seni: kolmandik peaks olema
läbi. KOLMANDIK, see tundus senise ootamise juures megakiirelt läinud aeg. Siis
aga läksid nad koju ja mina mõtlesin duši all käia. Võtsin telefoni kaasa, sest
mind pidi telefoni teel teavitatama vajadusel operatsiooni kulgemisest või siis
alles lõpus. Seejärel võtsin ette pisikese visiidi Frau Silvia Schmidti juurde,
kes meid oli palju aidanud haiglasse sissesaamisega kolmapäeval. Viisin talle
Kalevi šokolaadi ja tänasin kõige eest. Natukene rääkisime vene perest, kes oli
7.juuniks dr Lenarzi juurde operatsiooniks aja saanud. Ning sain kinnituse, et
paberimajandusega on nüüd korras ning et nad teevad kohe ülekande, kui E112
originaal postiga kohale jõuab.
Kell oli 11 saamas, mis tähendab, et möödunud oli 3 h.
Helistasin Janarile. Rääkisime muudest teemadest niisama juttu, aga tundsin, et
lihtsalt heegeldada ma lihtsalt ei saanud. On väga raske oma peas igasuguseid
mõtteid vaigistada, kui sa oled vaikuses. Tundsin kerget uimasust ja mõtlesin
siis, et veresuhkur tahab magusat juurde saada ;) Läksin kohvikusse ja võtsin
endale kuuma šokolaadijoogi ja kõige šokolaadisema muffini. Lootuses oli ikka
see, et saaksin siis korraks aktiivseks ja pärast suhkru mõju kadumist saaksin
hoopis magama ehk jääda. Jõudsin tagasi palatisse kui oli umbes 2,5 h jäänud
6st tunnist puudu. Panin läpaka käima ja hakkasin oma kõvakettalt filme otsima.
Enamik selliseid labaseid ja sügava mõtteta Hollywoodi komöödiaid olin juba
näinud mitu korda. Tahtsin midagi muud. Alles olid vaid sellised pikad filmid
(3+ tundi) ja ma ei tahtnud riskida
kurva koha peal poolelijäämisega („Päästke reamees Ryan“, „Pearl Harbour“, „Braveheart“,
jmt). Ainus mõistlik valik tundus olevat film „Frida“. Olin seda küll kunagi
ammu näinud aga päris täpselt ei mäletanud. 2 ja natuke peale tundi
alternatiivtegevust sobis ideaalselt. Heegeldasin ja vaatasin siis seda. Hiljem
Janarile tunnistasin, et see oli parim tegevus terve ooteaja kestel. Filmi
sisuks oli kannatav naine, nii vaimselt kui füüsiliselt kannatav naine, kes sai
jagu kõikidest teda 20. sajandi alguses Mexico City’s kommunistina elamisest,
raske avarii üleelamisest, litsaka mehe kannatamisest, lapsekaotusest jmt
tekkinud muredest. Aga tal oli tugev iseloom ja tahtejõud. Soovitan seda filmi
kõikidele, kes on mures ja oma mõtteid ajutiselt kasvõi mujale tahavad saada.
Lisaks on naispeaosaline Selma Hayek väga kaunis naine :).
Seejärel hakkasin vaikselt oma asju kokku pakkima, et
Sanderit lastekliiniku intensiivravipalatisse ootama minna. Või vähemasti sinna
lähedale. Teadsin, et see asub kusagil kaugel. Võtsin kaasa Sannu
lemmikmänguasjad, läpaka ja iPadi ja
isegi ühe pusle, juhuks kui ta tuju on. Jalutasin osakonda 67 otsima
ning umbes 15-20 minutit hiljem olin kohal. Hakkasin heegeldama ja nii jube uni
tuli peale, lõpuks!? Saatsin Janarile sms-i et ta helistaks mulle. Temaga
rääkisime käigus suutsin jõuda järeldusele, et asi vist oli pingelanguses.
Teadsin, et operatsiooni ei olnud pooleli jäetud. Kartsin ju igasuguseid jamasid
selle kestel. 6 h jooksul said nad midagi kindlasti juba teha temaga. Teadsin,
et nüüd ei lähe enam kaua või siis vähemasti lootsin. Rääkisime Janariga
igasugustest asjadest mingi pool tundi äkki ja siis ütlesin, et hoian igaks
juhuks oma liini avatuna, kuigi koputuse abil oleks ikka saadud mulle
helistada. Küsisin Janarilt, et kas talle juba on helistama hakatud, et kas on
midagi teada. Polnud keegi veel julgenud, eks paljud ikka mõtlesid tolleks
hetkeks juba, et võiks midagi selgunud olla.
Vaatasin just telefonimälust täpselt järgi: kell 15:14
helistas dr Timm, seesamune arst-resident dr Lenarzi assistent, kes meid
esimesel päeval haiglas vastu võttis. Ta ütles, et minuga tahab kirurg rääkida.
Olin hirmul, miks ta rääkida tahab?! Miks just kirurg? Olgu, dr Colletti võttis
üle ja ta teatas, et Sanderi operatsioon on sellises järgus, kus tema töö on
läbi. Nüüd implantaat sai fikseeritud. Ta ütles, et ta proovis endast parima
anda ning et Sander on haruldane patisent. Tal andsid kõik 12 elektroodi
vastusignaali, mis tähendab, et see on väga hea. Olin nii õnnelik, et sonisin
talle mitmes erinevas kohe päheturgatanud keeles, kui tänulik ma talle olen ja
et ta on suurepärane kirurg, et ta sellega hakkama sai. Ta tänas, et oma poja
talle usaldasin ning soovis õnne nii Sanderile kui ta vanematele ja
lähedastele. Ütles veel lõpus, et Sander on väga-väga nutikas poiss ja tal oli
hea meel teda aidata. Küsisin siis, et mis nüüd edasi saab ning ta ütles, et
nüüd hakatakse sulgema avatud koljut, et sellega ei tohiks väga kaua enam
minna. Seejärel tuuakse ta lasteintensiivi. Ta ütles veel lõpus, et peab õhtul
operatsioonist rääkima minema konveretsile ning hommiikul lendab juba edasi.
Sander jääb siis dr Lenarzi ja tema ühisele vastutusele ning kohe kui mul
mingeid küsimusi, siis ma peaksin talle helistama.
Olin tõepoolest nii õnnelik, helistasin kohe Janarile ja
palusin blogisse suure ja tähtsa sissekande teha. Ning seejärel rääkisin oma
ema-isaga. Ütlesin isale, et see vist on üks parimaid sünnipäevakinke sulle,
tal oli 8.aprill sünnipäev. Ma tegelikult olin selle peale lootnud terve päeva,
et saan talle Sanderi operatsiooniuudistega koos õnne soovida. Aga kui kiired
kõned tehtud ja heegeldamised tagasi kotti pakitud, läksin intensiivi ukse
taha, ootama. Pool tundi oli selleks hetkel möödunud kirurgi kõnest. Umbes
tunni möödudes käisin intensiivi uukse taga küsimas, et ega teda siia toodud
juba pole. Ma siiberdasin ka edasi-tagasi ringi ning võisin maha magada tema
toomise või variant on ka see, et osakonnal on mõni tagavara uks, kust
patsiente transporditakse. Aga ei, teda polnud ja nad juhatasid mind
intensiivraviosakonna ooteruumi. Selline lukustatud mõnus kööginurga ja
mugavates diivanitega telekaga ruum. Panin siis teleka käima ja proovisin kõige
mõttetuma saate leida. Vaatasingi siis mõnikümmend minutit mingit saksa
seebikat. Kummalisel kombel oli seal mingist kannatavast naisest juttu täna :)
Siis tuli üks isa endale kohvi tegema. Natukese aja pärast tuli ka üks õde, kes
teatas, et Sanderiga on kõik hästi, operatsioonisaalis tõmmatakse otsi kokku
ning et ma püsiks seal seni, kuni nad helistavad ja mind kutsuvad. Sest isegi
kui ta sinna tuuakse, siis nad peavad ta enne osakonda ja palatisse nö sisse
seadistama ja kui olukord lubab, siis saan minna tema juurde. Alles selle õega
rääkimise käigus sain teada, et osakonnal on külastusajad ning et ma ei jäägi
tema juurde ööseks. Ta viiakse koos 3 teise lapsega suurde palatisse. Kui õde
lahkus, siis tegi see isa minuga juttu. Ilmselgelt oli tal kogemust rohkem
intensiivraviga seoses. Tema 3-kuune tütar oli 3ndat nädalat seal sees olnud
südamerikke ja operatsiooni tõttu. Mis minul seal üldse nutta?! Aga rääkisime oma lastest vaid õige põgusalt.
Jutt läks minu päritolule ning pagulastele üle umbes viie minutiga ja
sisustatud sai järgmine pooltund.
Kell 17:49 on mu mobiili kõnelogisse salvestunud järgmine
kõne dr Timmilt, kes minu rahustamiseks mulle helistas, et ta teatab tema
lahkumisest operatsiooniruumist. Ta ütles, et kõik läks väga hästi ja Sanderi
seisund on täiesti tavapärane ja komplikatsioone operatsiooni käigus ei
tekkinud. Ta ütles, et teda tõsteti parasjagu transpordivoodisse ümbes ning
peagi hakatakse teda intensiivi viima. Operatsiooni kestvuseks ütles ta 8 tundi
olevat, ülejäänud oli eel- ja järeltööd. Ma ei tahtnud enam seal ootetoas olla.
Läksin intensiivi ette ootama. Seal oli pikk kitsas koridor mida mööda sai
hästi edasi-tagasi kõndida. Kell 18:05 avanes lifituks ning haiglavoodiga tuli
tuttav narkoosiarst, kes kaugelt mind hüüdis ning oma ülisooja naeratusega mind
tervitas. Jäin natukene eemale seisma, sest polnud end desinfitseerinud ja ei
teadnud kui lähedale ma minna võin. Ta kutsus mind entusiastlikult Sanderit
vaatama. Ta ütles: “Tule-tule! Tule vaata oma imearmsat poega, ta oli nii tubli
ja temaga on kõik hästi!“. Näitas seejärel tema pea juures olevat haava, see
oli üpris väike minu ootustega võrreldes. St ma haava ei näinud vaid sidet. Ja
lisaks oli sinise veniva sidemega tema pea ümber paar ringi seotud. Lisaks oli
väga nunnu see, et ka Hundule oli ümber pea seotud seesama sinine side. See
tegi südame soojaks. Ta ütles, et viib Sanderi sisse nüüd ja seab ta valmis,
siis kutsutakse mind ka. Natukene pean veel ootama. Kui ta naases osakonnast,
siis tuli ta minu juurde ja küsisin temalt operatsiooni ja Sanderi olukorra
kohta. Ta oli väga rahul ja väga õnnelik operatsiooni kulgemise üle. Ütles, et
tema isiklikult jälgis esimesest kuni viimase minutini Sanderi olukorda. Rääkis
kõikidest nendest tuubidest ja kanüülidest ja muudest juhtmetest, mis talle
külge pandi ja mis veel küljes on. Samuti haavadest. Minu jaoks oli uudis see,
et peahaava sulgemisel oli neil vaja kasutada Sannu kehast rasva. See oli väga
naljakas tol hetkel vähemasti, kuidas siis selline kergelt vormikas
naisterahvas oma kõhuvoltidest kinni haaras ja neid ülesalla saputas
demonstreerimaks, et kui oleks saanud, siis ta oleks endalt rasva laenanud,
sest sulgemisel kulus neil omajagu aega, et mingit rasva imekõhna Sannu keha
küljest leida. Sellest on ta siis nüüd 3-4 cm pikkune haav otse naba all. Ta
ütles, et omajagu aega võttis ka vana implantaadi eemaldamine ning tegelikult
oli kogu ABI implantaadi paigaldamise osa võrdlemisi lühike tegevus. Umbes
2-2,5 tundi. Ta ütleski, et taolise operatsiooni juures on ülioluline Sander
väga korralikult ja kindlalt fikseerida opratsiooniasendisse. Liigutamine või
vähimgi nihkumine on üliohtlikud. Sellepärast sai kirurg noa kätte võtta alles
10:15 paiku. Kõik eelneva 2 tunni jooksul toimunu oli ettevalmistus. Ta ütles,
et võin julgelt veel küsida, kui midagi on, aga mul ei torganud midagi nii äkki
pähe. Mu süda hakkas rahunema, sest nüüdseks oli juba 3 erinevat arsti Sanderi
olukorra ja operatsiooni kulgemise heaks kiitnud.
Kuid ma ei lakanud seda kontrollimast. Natukene aega hiljem,
umbes poole seitsme ajal kutsuti mind sisse. Pesin ja desinfitseerisin end
ülepeakaela ära, lootsin ju oma poja kaissu saada võtta ja mida kõike veel.
Kohale jõudes oli Sander sisse säetud palati taha paremale nurka. Ülejäänud
olid kõik alla aastased beebid, õigemini 2 tundusid väga pisikesed olevat ja 1
oli selline aastase kanti. Seal oli nii palju aparaate, et silme eest võttis
kirjuks lausa. Käis pidev piiksumine mitmetel erinevatel toonidel, kord
ärritavamad kord tavalisemad. Ta magas rahulikult oma voodis, küljes palju
torusid ja eletroode. Ta nägi välja täitsa tavaline magav Sannu. Silitasin teda
vaid õige õrnalt, sest ei tahtnud teda äratada. Arstid ga ütlesid, et see on
ok, ta on narkoosi all ega ärka niipea. Samas nad mingi hetke ütlesid, et
võtavad narkoosi küljest ära, et teda vaikselt äratama hakata. Ma seletasin
neile, et siiani on ärkamised hästi ja üpris valutult läinud, kuid kindlasti ei
meeldi talle kõik need voolikud ja seadmed tema küljes. Ning ütlesin, et kui
nad teda äratavad ja mind juures pole (kell 19:30 lõppes patsientide
külastusaeg selles osakonnas), siis võib ta üsna kurjaks saada ja isegi
paanikasse minna, sest temaga ei saa ju rääkida. Millegipärast, kas siis minu
jutust mõjutatuna või nende iseseisva otsusena, öeldi umbes 19 ajal, et nad ei
hakka teda hetkel äratama, lasevad järelejäänud narkoosiravimil sisse joosta
ning lasevad hommikul vara tal ärgata. Kuid nad samas kinnitasid, et tal on
kõik korras ja kui vaja, siis võiks ta ka kohe üles ärgata, tema keha on
selleks valmis. Aga lihtsalt pärast ajuoperatsiooni ei ole väga arukas järsku
ärgata. Sain vahepeal teada kõikide ta kehal paiknevate torkete ja seadmete
tähendused, ei hakka neid aga siia üles kirjutama. Olulisemad, mida tasuks
mainida olid ehk siis südame jälgimiseks ning vererõhu ja pulsi mõõtmiseks,
lisaks oli neil teada tema enda kopsude töö jõudlus kui nii võib öelda, aga
samas ta hingas aparaadi abiga, mitte iseseisvalt. Jälgisin siis arstide tegelemise kõrvalt ka
monitore ning avastasin et mu peopesad oli täiesti külmad aga läbimärjad.
Hoidsin siis paberit käes, aga see oli iga natukese aja tagant nagu
läbinutetud. Naljatasin oma mõtetes, et äkki ma nutan läbi peopesade?!
Vahepeal helises palatis telefon ning kuulsin kuidas õde
ütles, et Frau Saviir on kohe minu kõrval. Ta ütles mulle, et kirurg tahab
minuga kohtuda ning et ta tuleb siia. Mõtlesin vaid, et kas siis dr Lenarz v dr
Colletti. Nii 10-15 minutit hiljem jõudis viisakas ülikonnas vanahärra
intensiivravipalatisse, saatjateks veel paar ülikonnas nooremat meest, see oli
dr Colletti. Tõusin püsti ja sammusin talle vastu ja ta haaras mind oma suurde
embusesse. Kallistas nii-nii kõvasti ja pikalt ja ütles, et on väga õnnelik
selle operatsiooni ja Sanderi ja minu üle. Sõnasin pisarsilmil oma tänusõnad
talle ja ta patsutas mind õlale ja ütles, et mul on väga tubli ja nutikas poeg
sirgumas. Ta nägi, kuidas narkoosiarst Sanderit opitoas enne magamapanekut
mängitas. Kuidas Sander talle oli seletanud, et kui ta ära magab, siis saab
kõrva taha midagi. Siis ütles, et tahab oma väikest Bellat poja näha ja ütles, et ta on imeilus ja kõik läks väga hästi
ja tal on selle üle hea meel. Ega ta pikalt ei olnudki, naljatas vaid, et kui
sisselülitamine Itaalias toimub, siis näeb selle asjaolu süüdlase ka ära (pani
käe mu kõhule ja vihjas Janarile). Ta teadis, et ma reisida ei saa enam kuu aja
pärast. Ütles, et mul on tema number ning see on selleks, et helistada, nii kui
vähemgi murepisik peale tuleb. Ta lahkub hommikul Hannoverist, Sanderi olukord
on väga hea ja ta kindlasti hoiab ennast dr Lenarzi kaudu Sanderiga toimuvaga
kursis. Kallistas mind veelkord kõvasti ja seejärel lahkus koos saatjatega.
Mõni aeg pärast dr Colletti lahkumist pidasin arstiga natuke
nõu ning arvasime, et mul on okei minna ära oma palatisse, polnud ma ju söönud
alates ennelõunasest muffinist ning seejärel hoopis magama. Sest leppisime
kokku, et kui Sander ärkama hakkab ja rahutu on, siis kutsuvad mu hoolimata
kellaajast sinna. Seega olin valmis vara
magama minema. Intensiivis olles mul hakkas lihtsalt järjest kehvem, oli see siis
söömatusest, viimasel ajal vähesest unest, stressist ja pidevalt piiksuvatest
masinatest tingitud või mitte, aga enesetunne lihtsalt polnud parim. Mu mõtted
küündisin ulmelisele tasandile iga kord kui mõni näitaja Sanderi monitoridel
ebaregulaarsel t võbeles või midagi hoopis alarmi näitas/piiksus.. otsisin kohe
arstide ja õdede nägudelt muremärke, aga need olid kõik kivikülmade nägudega.
Võib-olla oli see neil selgeks õpitud, et ei tohi olukorra tõsidust väga välja
näidata, et mitte vanemaid paanikasse ajada. Kiitsin nende haigla tugevusi ja
soovisin palju edu õhtuks ja ööks ja tegin Sannule pika pai ja tulin ära.
Silmad endal täitsa märjad. Ei tea nüüd ega teadnud ka siis, kas need oli rõõmu
või kurvastuse pisarad. Aga teadsin vaid, et seal olles ma midagi teha ei saa
ja et Sander on stabiilne ja heades kätes.
Võtsin teel palatisse kohvikust puuviljasalati ja võileiva
ja rääkisin Janariga mõne sõna juttu. Ma internsiivist saatsin vaid sms-i
kodustele. Palatisse jõudes rääkisin siis õdedele meie kokkuleppest
intensiiviga: et helistatakse minu osakonda kui Sannu on ärganud ning antakse
teada, kuidas olukord on. Kui kõik on ok, siis saan minna kella 9st teda
vaatama. Siis algab külastusaeg. Kui ta osutub rahutuks, siis kutsutakse mind
kellaajast hoolimata sinna. Aga igal juhul nad helistavad ja annavad teada.
Läksin selle teadmisega voodisse. Und ei paistnud tulevat, olin ühtlasi
õnnelik, et operatsioon õnnestus ja kõik läbi oli, samas olin kergelt hirmul
mõeldes, kuidas ärkamine võiks välja näha. Milline on 4,5-aastane poiss nii
pikast operatsioonist ja veel pikemast narkoosist ärgates?
Jäin magama lõpuks umbes 11 ajal äkki, rääkisin veel ema ja
õega mõne sõna enne seda ning see andis uneks hea tõuke. Vaatasin öösel paar
korda veel kella. Veider oli siin täiesti üks olla. Siis mingi hetk enne kella 6 helistasin intensiivraviosakonda
ja küsisin, kuidas neil läheb Sanderiga. Minu üllatuseks ta ikka veel magas ja
oli hingamisaparaadi all. Jäime endise kokkuleppe juurde, et kui ärkab siis
kutsuvad, aga selleks helistavad nad minu osakonna õdede tuppa. Und mul enam ei
tulnud. Vaatasin niisama lakke ja heegeldasin veidi ja siis pidin oma südant
valutama kuulates, kuidas õdede toas telefon konstantselt heliseb, aga mitte
keegi sellele ei vasta. See juhtus kokku umbes 4-5 korda ning otsustasin
ärgata. Panin end valmis ning läksin õdedelt aru pärima. Nad ei olnud sealt
kõnesid saanud ja helistasid ise. Umbes 7:30 ajal toimus see. Kuulsin kõne
lõpust, et õde kordas tagasi sõnu, et ma võin siis sinna minna. Nii oligi, nad
olid Sannu üles äratanud, ta hingas ise ja elas nö ise, kuid oli selle kõige
juures veidi rahutu ning ma võisin sinna minna.
Haarasin kaasa hommikusöögiks kukli ja eilsest valmis
pakitud seljakoti Sannu mänguasjadega. Läksin vastu oma senise elu kõige hullemale
päevale: mu väike poja ärkas 8-tunnisest operatsioonist ning kokku 22 tundi
kestnud narkoosist. See ületas kõik mu ootused ja hirmud ning ma kordan
veelkord – mitte kellelegi ma sellist kogemust ei soovi. Mitte kunagi. Ma ei hakkagi
liiga detailselt kirjeldama seda päeva, mõni mälestus on kustununa parem. Mõne
olulise koha mainin ikka. Kui kohale jõudsin 8st, siis kuulsin juba eemalt
Sannu nuttu. See oli monotoonne ja koosnes häälikust „ä“. Ta silmad olid vaid
poolavatud ning adekvaatsusest ei saanud seal palatis midagi rääkida. Ta sai
vist küll aru, et mina tulin, aga ta ei olnud selle üle üldse õnnelik. Pigem
hakkas veel rohkem nutma, pisarad voolasid kahele poole nii temal kui hiljem ka
minul. Tal oli küljes ikka veel hunnik seadmeid ja voolikuid, mida ta tahtis
kohutavalt küljest ära võtta, aga ta motoorika oli kohutav. Ta polnud üldse
temaise, ei üheski aspektis. Olin nördinud ega osanud muud, kui teda vaikselt
aga kindlalt emmata. Kirjutasin ka Janarile sms-i, et asi on päris karm ning
helistan hiljem, kui suudan. Iga minut möödus minu jaoks ülikaua. Vaikselt
võeti tal seadmeid vähemaks. Ta ikka veel nuttis, suu poolavatuna ja äää
hõigates. Mind ei lohutanud ka see, et arstid ütlesid, et see on kõik täiesti
normaalne ja tal on iseenesest kõik väga hästi. Näitajate poolest. Minu jaoks
polnud ta Sander – tal oli näole kerge paistetus tekkinud ning tema silmade
fookusetus tegi mind murelikuks ning see, et ta väga kontakte polnud samuti.
Seletasin talle aga pidevalt ja palju asju. Näitasid värskelt desinfitseerud
mänguasju aga ta hakkas iga kord kõvemini nutma. Mingi hetk sa ta aga nii
kurjaks, et arst pani talle natukene rohtu mis tal valusid vähendaks ning teda
ennast ka rahulikumaks muudaks. Mingi hetk, umbes 30-40 minuti pärast hakkas ta
minuga suhtlema, näitas et tahab siit ära minna. Ja siis mingi hetk küsis ta
issit, oi see oli raske. Sain aru, et ta on minu peale ilmselgelt väga pahane,
sest ma ei tohtinud teda enam ei puudutada ega kallistada ega silitada.. ta
saatis mind lausa minema ja küsis issit. Ma ei osanud temaga mitte midagi peale
hakata. Nii raske oli. Mingi hetk teatas arst, et meil on kompuuter kell 10
peamajas ning sealt edasi läheme juba otse osakonda. Ma kartsin seda, sest seal
olime kahekesi palatis ja ma ei osanud teda kuidagi rõõmustada ega lohutada..
Ega ma selle üle ka väga õnnelik polnud, et meid seal intensiivist välja viidi,
sest minu meelest ei olnud Sander üldse piisavalt normaalses olekus, et sealt
tavalise järelvalve alla tulla. Mul oli nii kurb Sanderit sellise näha.
10st hakkasime siis kompuutrisse sõitma ja Sander tundus
korra nagu kergendatult olevat. Ta ei nutnud enam ning selle pika sõidu peale
jäi üldse magama. Ta oli tegelikult ju täitsa väsinud. Lisaks ei tea meist
keegi, mis ja kus ja kui palju tal valutada võis. Kompuutrisse sisse ma ei läinud ning ootasin
ukse taga. Kuulsin kuidas ta jälle nuttis ning mõni hetk hiljem jälle vaikseks
jäi. Küllap rahustid, et CT saaks rahus läbi viia. Mõni minut hiljem sõitsime
juba oma osakonda. Seal viidi ta minu voodi kõrvale ja küsisin kõigilt siis, et
mis ma nüüd edasi teen. Mis üldse saama hakkab? Sest tol hetkel Sannu magas
veel rahusteid välja ja tal oli veel 2 kanüüli, kannas ja randmes, küljes ja
varba otsas pulsi ja vererõhu jälgimiseks midagi. See pidi kuni ärkamiseni
küljes olema. Sander magas terve tunni veel peaaegu ja oleks kauemgi maganud,
aga õde käis ta pupille vaatamas taskulambiga ja see ajas ta ülesse. Ta ei
olnud sugugi õnnelikum siin kodupalatis. Keeras end kobamisi teise külje peale,
minust eemale, ja hakkas nutma jälle. Ta
ei tajunud hästi oma keha, nägu kergelt paistetas, eriti just silmade juurest.
Ning ta üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, et need vidinad ta keha
küljes on vaja välja saada. Vaatasin mobiilist saadetud sõnumite sisu ja
kellaaegu. Alates 12st olen julgenud taas kodustega suhelda, saatsin sms-i
neile, et Sander on kuri. Ja õnnetu ning
ei lase mind ligi ja nutab iga kord kõvemini kui mõni arst või õde tuleb rohtu
panema. Näitasin talle tema peas olevat haava iPadiga sellest pilti tehes. Ta
lõi käed risti rinnale ja vaatas mulle küsivalt otsa, justnagu MIKS küsides?!
Ta viitas sellele haavale ning näitas valuviipeid. Rääkisin sellest arstile
ning talle määrati 4x päevas mõneks ajaks valuvaigisteid. See tähendas, et
edaspidi ei tohiks vähemasti valu tunda. Nüüd mõni päev hiljem seda kirjutades
võin öelda, et ta ei tundnudki tõepoolest üldse valu või siis vähemasti pole ta
seda kordagi välja väga näidanud.
Olen iga tunndi tagant Janarile Sanderi kohta sms-i saatnud, sisuks kuidas ta ikka
veel nutab või mind lõi või kuidas ta järjekordse plaastri või kanüüli välja
kakkus. Olin kogu aeg talle hästi lähedal, et ta ei vigastaks ennast. Ta
tahtsin ka aeg-ajalt istukile tõusta. Ja see oleks täiesti okei olnud arstide
sõnul, aga lamamine oli siiski kõige parem talle. Rahulik taastumine. Õhtusööki
ta lihtsalt nõudis oma laua taha sööma minna. Tõstsin ta siis sinna, hoidsin
kogu aeg käsi ta ümber. Ta silmad liikusid megaaglaselt ja monoorika oli
ülikehv, pea käis samuti ringi. Sööki ta ise suu juurde ei osanud viia, pani
kergelt mööda. Aga tal oli vähemasti õhtuks nälg. Viimati sõi ta ju täpselt 48
h tagasi. Toitsin teda siis ise ületõstetud seljatoega voodis edasi, turvasin
kõik küljed ja ääred polstritega, et ta end kusagile ei lööks kogemata. Pidin
ju ka aeg-ajalt WC-s käima ja paar esimest korda kutsusin õe selleks ajaks
Sanderi juurde, õhtupoole julgesin ta jätta ka ääristatud voodisse istuma. Aga
ta sõi ära terve banaani, tahtis ise hammustada veel, olin nii hirmul, et ta
selle endale kurku jätab. Ta oli proovinud päeval ka köhatada, aga oli selleks
liiga nõrk ega suutnud üldse. Kartsin, et ta pole võimaline midagi endale
kurgust välja köhima. Tegin banaani imepisikeseks, ta jälle pahadas, et on
suuremaid vaja teha. Nii me siis jagelesime sisse lisaks sellele veel ka kaks
suurt saiaviilu, millele määrisin šokolaadipudingut. Vahepeal käisin õdedelt
küsimas, et kas ta ikka võib nii palju järsku korraga süüa. Vastus oli, et ta
võib süüa kõike, mida soovib ja kui palju aga soovib. Mingit jogurtilaadset
toitu pole Sander kunagi väga armastanud ning kahjuks ei taha ta neid ka siin.
Õhtuks saime ka nii kaugele, et ta oli kehalt tõmmanud kõik
plaastrid, mida õnneks enamikke polnud vaja asendada, sest korp oli juba õrnalt
peale tulnud. Vaid nabahaavale pandi uus plaaster, seal õmblustest niidid veel
sees ja meie kutt oleks vaikselt neid tirima hakand, kui oleks saanud. Olen
üsna kindel selles. Õed olid muidugi üsna kurvad ning teatasid, et peame uue
kanüüli panema. Selleks tuli minna tagasi lastekliinikusse. Kaugele teise MHH
kompleksi otsa. Õnneks oli laupäev ja enamik kohti oli suletud ja peakoridoril
ei liikunud peaaegu mitte kedagi. Käisime
seal millalgi 7-8 vahel õhtul siis lastekliinikus. Alati peab saatja kaasas
olema, kuna nad kartsid et ma rasedana ei jaksa seda voodit tal liigutada.
Asukohtade leidmisega mul iseenesest pole probleemi olnud enam mitu päeva. Aga
nii oligi parem, sest Sannu küsis mu kätt. See oli nii-nii suur kergendus. Ta
ei tahtnud, et ma teda üksinda jätaksin. Viimane kord kui ta voodiga kusagile
viidi meie palatist oli ju opile ja seal jätsin ta maha. Teel kanüüli panema,
aga kõndisime käest kinni hoides ja tema oli kenasti soojal teki all. Nendes
koridorides oli ikka nii jahe. Kanüüli pannes ta muidugi protesteeris. Seekord
pandi meie osakonnast kaasa ka lahas, et fikseerida ranne ja sõrmed. Esimene
auk ei õnnestunud ja Sander oli väga kuri selle üle. Teine aga õnnestus ning
nad võtsid vereproovid ja seejärel sidusid ta käe korralikult sisse. Selle üle
oli ta ikka väga vihane. Proovisin teda lohutada ja selgitada ja temaga
rääkida, et ta saaks aru, miks see on vaja ning et kui ta uuesti kanüüli välja
võtab, siis tuleme siia tagasi. Ta võttis oma Hundu ja puges teki alla nutma. Ma
ei tahtnud üldse et ta nutaks. Minul endal hakkab pikalt nuttes nii jubedalt
teinekord pea valutama või jääb selliselt paksuks. Ja tema puhul kartsin ma
igasuguseid pingeid peas. Sain päeva peale teada ju ka selle, et kompuuter oli
tal korras, ainult veidike õhumulle on kolju all sees ning et see on täiesti
tavaline ja tavalise taastumise korral see imendub ise kõik ära. Samas võib see
aga põhjustada survet ta silmadele ning sellepärast need võivadki nii paistes
olla. Eriti just silmalaud. Need oli nagu saja-aastasel inimesel paksult
väljas. Ta silmad sellel päeval ei avanenudki täielikult.
Panin vastu tema tahtmist ikka ja jälle multikaid läpakast
mängima ja hakkasin neid ise vaatama oma
voodist ja mingi hetk ta keeras ka minu poole ning hakkas neid vaatama.
Siis mingi hetk jäi kanüül ette, siis vihastas ja keeras tagasi ümber. Kõige
esimene asi, mida Sander sel päeval küsis oli šokolaadi muna, Kinderi
üllatusmuna siis. Mul aga polnud ühtegi. Lootsin, et saan millalgi all kohvikus
käia ning seda osta. Aga ta ei olnud üldse rahulik, et ma oleks julgenud teda
mõne õega palatisse jätta. Tema mahajätmine oleks teda ju võinud taaskord
traumeerida. Mingi hetk aga tekkis võimalus, ta vaatas rahulikult multikaid
ning nuttis muna järele ja kutsusin õe tema juurde 10ks minutiks ja käisin nii
kiiresti kui võimalik mune otsimas. Võtsin kohe 4 tk. Tagasi tulles muidugi
valmistasin talle suure pettumuse, kuna munad oli „tavalised“ ja mitte Autode
seriaali munad. Sama firma, sama muna, sama logo ja välimus, lihtsalt üks
väikene punane auto on muna peal juures. See see oli jälle nagu katastroof.
Kogu selle suhtlemise ja proovimise käigus suutsime õhtuks ikkagi natukene ära
leppida. Ta kallistas mind. See oli nagu kullast. Palusin temalt andeks ning ta
kallistas mind jälle. See viis kogu päeva mured minema. Kogu see päev oli üks
väga pikk vaimne ja füüsiline poksimatš.
Olin õhtuks nii läbi omadega. Õnneks oli seda ka Sannu ja läksime magama 22-23
vahel. Täna sellest kirjutades on mul ikka meeles teatud juhtumised, aga nagu
sünnitusvalugi läheb meelest, läheb ka lõpuks päris füüsiline südamevalu
minema. See tugev valu rinnus ja hingetusetunne, kui sa pead oma last sellisena
nägema.. ning midagi selle vastu sa teha ei saa, kui vaid oodata.
Öösel ärkas ta vaid korra, umbes 4-5 vahel, kui mulle vastu
voodit koputas üle meie kahe voodi vahel asuva serva ning näitas, et ta pissile
tahab. Tõstsin ta pissile ning kui voodisse tagasi jõudsime, siis ta palus, et
teda silitaksin, ja kuigi oli pime, nägin kerget muiet tema suunurgas, nagu ta
ikka teeb, kui kavalusega midagi saada väga tahab. Mul oli uni täielikult
läinud ja oleksin teda kasvõi 24 tundi järjest silitanud, kui see aidanud
oleks. Esialgu piisas tunnikesest, siis ta uinus. Hommikul 7st läks mul uni
ära, Sannu magas veel edasi. Õed ajavad hommikuti ülesse, sest arstid käivad 7
läbi natukene oma ringkäike tegemas.
Selle päeva hommikul külastas meid kaks
noort kirurgi, kes olid ka mõlemad operatsiooni juures. Nad vaatasid Sanderit
ja küsisid kuidas tal läheb. Minul see-eest oli miljon küsimust neile vastu.
Iga asi, mis tema kehal või vaimsuses polnud taastunud selleks hommikuks tuli
uuesti üle vaadata. Lõpuks küsis üks neist arstidest, et kas ma olen ise söönud
midagi täna juba. Et ma värisen kuidagi või tundun närvilisena. Ise ma seda ei
tajunud, võib-olla nad polnud harjunud, et keegi neid küsimustega nii palju
pommitab. Kõik aga Sanderiga seoses oli nende arvates kirurgi ja arsti
vaatenurgast väga hea. Ta taastub kenasti ja nendele mitte miski muret ei
valmista hetkel. Nad jätsid Sannu külastuse viimaseks, sest ta magas veel ja
nad ei tahtnud teda äratada. Seda oli märgata, sest nad isegi korraks istusid
ja nõjatusid, et muidu juttu ka ajada. Ja kuna nad tahtsid väga oma inglise
keelt praktiseerida, siis rääkisime veel operatsioonist täpsemalt ja natukene
ka muust maailmast. Pühapäevane päev ja ringkäik tehtud ju. Sander sai uue
plaastri haava peale. See oli imeilus, kui nii võib öelda ühe haava kohta. Kaks
C-tähte kõrva taga samapidise kaarega nagu kõrv ise ning neid ühendas nö
keskristsirge kummagi C-tähe keskpunktist. Liiga matemaatiline? Mõtlen veel, et
kas panen mõne pildi üles või mitte sellest. Naljakas, aga mina näiteks alati
kardan selliseid haavu ja vigastusi, tegelikult kardan isegi väga. Aga ainult
senikaua kui ma seda haava ise näen. Sest enamasti on mu hirm põhjustatud
ülefantaseerimisest, justnagu oleks keegi mootorsaega kusagile lõiganud. See on
ikkagi kirurgia. Tal pole mitte kusagilt sealt paistes ega verine, kuiv ja
puhas õmblus. Ja veel väga ühtlane ja tihe. Sellise töö eest saaks käsitöö
tunnis kindlasti viie kui hinnata oleks pluusikrae õmblust. :) Aga kirurgid,
rääkisid natukene dr Lenarzi kogemusest. Et ta on teinud juba üle 50 ABI
operatsiooni. On maailmas üsna kogenud selles vallas. See tähendab, et on vaid
kahe käes sõrmedel võimalik kokku lugeda inimesed, kes on ABI-ga rohkem kursis
ning mahuvad tema ja dr Colletti vahele. Nii äge oli näha, kuidas kirurgide
näod õitsesid kui nad reedesest operatsioonist rääkisid. Nad olid lausa
õnnelikud? Ma ei osanud seda õnne endale üle kanda, aga natukene paremaks ikka
muutus enesetunne. Nad rääkisid, et dr Colletti on ABI maailmas nagu paavst,
keda kõik kummardavad ja ümmardavad. Nad küsisid, et kust ma ta leidsin ja
kuidas ma temaga vabalt suhelda julgen. See oli imearmas, jäi mulje nagu
oleksime esimeses klassis, kus keegi ei julge võõraste õpetajatega rääkida ja
siis mina julgesin lausa direktori endaga suhelda ja veel temaga nalja heita.
Eks nad tollest operatsioonieelsest õhtust märkasid seda, kuidas ma dr
Collettiga üsna normaalselt julgesin suhelda. Ma ei oska ju teda nii hullult
austada, sest ma pole arst. Minu jaoks on ta ka otseloomulikult väga oluline
tegelane, aga kas just paavst :). Tegime veel selle üle ka nalja, kuidas ta
jubedalt Robert DeNirot meenutab oma välimuselt, ja ka päris tihti olemuselt. Ta
on väga tugeva huumorisoonega ja ikka ja jälle suudab ta tõsise jutu vahele
mingi naljaka kommi visata. Kirurgid nõustusid ning lisasid, et tal on
meeletult hea keskendumisvõime. Terve opieelse aja heitis ta nalja ja suhtles
noorte artidega, kes teda teiselt poolt operatsioonisaali suurelt ekraanilt
jälgisid. Aga kui ta noa kätte võttis, siis ei lasknud ta mitte millelgi ega
kellelgi end segada. Kui ta midagi vajas, siis pidi see kohe talle antama ning
erilise asjana tõid nad välja selle, et ta laulis peaaegu terve selle aja kui
implantaati paigaldas. Siis ei tohtinud teda keegi segada ning küsimustele
vastas ta vaid siis, kui ise heaks arvas. Igatahes oli mul nende lahkudes hea
meel, et kirurgiks ikkagi dr Colletti lõpuks valisime ja kogu selle eelneva jama
vastu pidasime. Kirurg helistas mulle
õhtul ja küsis kuidas ta pisipojal läheb ja siis küsis kuidas minul läheb.
Küsis, et miks ma talle ei öelnud, et Sanderi tervise pärast mures olin. Ta oli
osakonna arstidelt küsinud kuidas meil läheb ja küllap nad siis kuidagimoodi
vihjasid talle, et ma palju küsin või muretsen. Enda arvates ma ei küsinud
midagi liiga palju, kõik mis polnud normaalne Sanderi juures on ju okei minu
meelest ka igaks juhuks küsida?! Selleks peab olema kas ise arst, kes teab
millega tegu või täielikult ükskõikne oma lapse suhtes, kui ema ei küsi, kui
midagi on opieelsega erinev. Oli ju teine päev pärast operatsiooni ikkagi. Dr
Colletti küsis, et mis plaanid mul edasi on ning ütles, et ta tegelikult
tahaks, et tema poeg dr Giacomo Colletti, kes haava sulges operatsiooni ajal,
võtaks ise õmblused lahti ning vaataks Sanderi haavaolukorra üle. See oleks
sellisel juhul Milaanos ja umbes 15 päeva pärast operatsiooni. Minu jaoks see
polekski väga hull probleem siit nüüd otse Milaanosse minna, aga Sanderiga nii
palju veel edasi reisida tundub lollus. Palusin Janaril dr Collettile kiri
kirjutada tema nimelt, kus kõigi tänamiste ja austusavalduste vahel oleks ka
olemas murekoht, et tema rase naine ja äsja sellise üleelamise läbi teinud poeg
peavad nii palju reisima.
Pühapäeval oli Sander tegelikult juba täitsa enda moodi,
silmad olid esimeses päeva pooles natukene paistes, aga õhtuks tõmbas see
enam-vähem tagasi. Mulle teatati, et ta saab kell 1 öösel oma viimase
regulaarse valuvaigisti ning et pärast seda antakse ainult vastaval vajadusele
valuvaigisteid. See natukene jälle pani mind mõtlema: põhimõte tunsub sarnane
olevat narkoosist ärkamisega. Kõik on rahulik ja hästi rohtude all ja see
väljatulek ei pruugi üldse nii tore olla. Aga eks ole näha, saan ju kohe öelda
õdedele, kui näen, et ta kusagil valu kurdab.
Sellel päeval teda eriti ei seganudki miski muu kui see
kanüül ta vasaku käe küljes. Ta ei saanud pükse jalga, puslesid laduda,
autodega mängida, üllatusmuna avada.. kõik, mida ta tegi, siis kohe kurtis, et
üks käsi on kinni ja torises veidi. Kuigi enamikke neist asjadest saaks ka ühe
käega teha. Lõpuks sai mul ta torisemisest villand ning võtsin palatis asuvast
arstikapist (sealt võib vabalt võtta vajadusel asju) sinise veniva-kleepuva
sideme ja panin sellega endal vasaku käe kinni. Ja sellest alates ei ulnud
ühtki kobinat mitte millegi kohta. Terve õhtu. Tagusin mõtetes endal vastu
pead, et miks ma ometigi varem selle peale ei tulnud. Nüüd saime kõik koos
teha. Kui pandi rohud korraks tilkuma, siis üks voolik (tühi) pandi emmele ka
tilkuma ja kui vererõhku mõõdeti, siis kõigepealt emme käest ja siis tema
käelt. Mul kusjuures oli küll normipiires, aga minu jaoks ülemine oli natukene
tavapärasest kõrgem. Aga õde ütles, et 140/66 on okei minu olukorda arvestades.
Sannul on kõik kogu aeg korras olnud. Kõige lähem temperatuur palavikule oli
intensiivis 2.päeva hommikul 37 kraadi, aga see pidavat arstide sõnul kaugel
palavikust olema. Pealegi on seal enamik lapsi eriliselt katmata ning seepärast
on juba palat ise ka soojem kui tavapalat.
Järg kirjutatud esmaspäeval.
Pühapäeva õhtuks olime ära vaadanud terve portsu Disney
täispikki multikaid ja umbes 3-4 korda käis ka Minionide multikas oma tiiru
peale. See-eest oli Sander aga väga rahulik ja lamas tublisti voodis. Mind ja
arste ei seganud asjaolu, et ta rahulikult vaatab multikaid. Magas ta terve
päeva jooksul kokku 3 korda, millest lõunauni oli lausa 3 h. Sõime ju kõhud nii
täis, et ei jäänud väga muud varianti kui tukastada. Ma ei saa jätta mainimata,
et toidud on siin ikka väga maitsvad ja lõunasöögi portsjon ebanormaalselt
suur. Isegi mina oma loomaisuga pean pingutama, et kõik ära süüa. Kõht punnis,
Sanderile rohud antud ja magas sügavalt, siis otsustasin ka end ta jalgade
juurde rulli keerata. Lõpuks ärkasime kella poole kuue ajal. Sanderil oli nii
hea meel üleval olla. Ja minul olid kõik kohad kanged. Aga kuna ta jäi minu
voodisse magama ja selle pole äärised terve voodi ulatuses olemas, siis ei
julgenud teda sinna üksinda magama jätta. Aga puhkus kulus meile mõlemale ära.
Olin end nii välja maganud selle 2 tunniga, et mul ei tulnud enne kella 1 öösel
und. Siis sai Sannu viimase valuvaigisti ning me mõlemad magasime rahulikult.
Kella 3 ajal küsis Sannu pissile, käisime kiirelt mõlemad siis ära ning
voodisse tagasi jõudes näitas ta, et mul pole sidet ja tal on ja ütlesin, et
las olla ja jäime suht kiiresti magama tagasi. Esmaspäeva hommik oli tavaline
teema: 6:45 ajas õde mind ülesse, et olla arstliku komisjoni saabumiseks
valmis. Sanderit nad ei puutunud ega vaadanud. Magas rahulikult edasi. Visiit
oli üsna lühike ja põhiline asi, mis mulle meelde jäi oli see, et peaksin
Sanderiga mingil päeval minema Kuulmiskeskusesse, et testida elektroodide
signaale. Ma ei osanud selle peale midagi kohta. Sain mõni tund hiljem
koridorilt kätte ka osakonna arsti, dr Timm nimeks, ning küsisin kas see on
vajalik üldse ja miks seda tehakse. Ta ütles, et nad igaks juhuks testivad kõik
üle esimesel nädalal, kui patsient on veel haiglas ning lähedal. Siis helistasin ise hoopis dr Collettile. Ta
selgitas mulle asja. Ütles, et saab minust täiesti aru, et ma olen segaduses ja
tänas, et ikka julgelt tema poole sellistes küsimustes pöördun. Segadus tuleb
sellest, et hoolimata sellest, et operatsioon toimus Hannoveri kliinikus oli
kirurgiks dr Colletti ja tema vastutab meie eest. Ta tõe näite, et kui oleksime
teinud operatsiooni Tartus, siis oleks kõik liigutused ju temaga enne läbi
konsulteeritud ja tehtud täpselt tema juhendamise kohaselt, sest Tartus pole
ABI kogemust. Kuna aga Hannover ise ka tegeleb ABI-ga, siis nemad tegutsevadki
oma tavapäraste protseduuride raames. Aga need ei pruugi, ja nagu praktika
näitab, siis ei ühtigi dr Colletti meeskonna tegemistega. See tegelikult on
täiesti arusaadav minu jaoks. See tema selgitus, sest et saada garantii ja tugi
dr Collettilt, peaksin tegutsema ikkagi tema ettekirjutuste järgi. Ta näiteks
ütles, et konsulteeris dr Marek Polakiga, kes oli operatsiooni ajal elektroode
testimas ning nad kumbki ei leidnud, et Sanderit peaks uuesti üle kontrollima,
sest seda sai korduvalt tehtud opi ajal. Lisaks ei tohiks tema aju veel saada
nii vara peal operatsiooni sellist stimulatsiooni. See pole vajalik. Kui selle
asja lahendatud saime oli tal uus uudis. Ütles, et sai väga toreda kirja minu
mehelt Janarilt ning ütles, et ma edasi ütleks, et muretsemiseks pole põhjust,
et ta teeb kõik, mis ta võimuses, et meil Sanderiga oleks võimalikult vähe
reisimist ja siiberdamist. Selleks oli ta elektrofüsioloogi ja oma pojaga
suhelnud ja palunud leida aeg umbes 20 päeva pärast operatsiooni, et minna kõik
ühiselt Viini. Ta ise proovib ka selle aja vabaks teha, kui ei siis saadab
kellegi enda asemel. Seal võetakse Sannul niidid välja ning järgmisel päeval
toimuks ühtlasi ka sisselülitus. Ehk siis ta lükkab niitide eemaldamise eedasi
ning toob sisselülituse ajaliselt varasemaks. Aga ta lisas, et see vajab veel
läbimõtlemist ja et see on esialgu üks variantidest mida teha. Siis me ei peaks
edasi-tagasi siiberdama nii palju. Viinist Tartusse on enam-vähem sama maa mis
Hannoverist. Oeh, ma juba tundsin, kuidas hakkab jälle peale see
organiseerimine ja siiberdamine. ÕNNEKS, oleme terve selle nädala veel
rahulikult siin haiglas ega pea kusagile minema.
Hommikust saadik paistis meil ilus päike ja koristasime
Sanderiga oma musta pesu kokku. Oleme nüüdseks ära kasutanud kõik puhta
aluspesu ja sokid ja minul läks täna selga viimane puhas pluus. Me pole ju väga
ammu saanud pesu pesta. Õde ütles, et 23ndas osakonnas on olemas patsientidele
mõeldud pesumasinad ning saame seal pesta, aga pesupulber peab endal olema.
Selle peale ta ütles veel, et kasutage võimalust ja minge Sanderiga jalutama
kliiniku peatänavale, seal on poed ja võib-olla mõnes neist on pesemiseks
mingit vahendit olemas. Ning ta oli veel nii tore, et lubas homseks kodust
kaasa võtta, kui me siit midagi ei leia. Lisaks tõi ta Sannu tarbeks haigla
kasutuses olevad jalutuskärud. Sannule see mõte väga meeldis, kuigi ta on üsna
suur selle sees. Naljakas, et ta on ka millegi jaoks ometi juba suur :). Aga
sellel haigla sees asuval peatänaval jalutades oli Sannul päris huvitav olla,
ta polnud ju palatist välja saanud päris pikka aega ja kedagi võõrast näinud
peale sinistes kitlites tõdikeste, kes kas toovad süüa või panevad rohu
tilkuma. Ja siis aegajalt käib mõni valge kitliga arst ka läbi. Ta väsis selles
pisikesest jalutuskäigust üpris ära. Olime vist 15 minutit kokku seal. Edasi ja
tagasi ja võtsime sularaha automaadist. Kliinikus ei saa kaardiga mitte kusagil
maksta. Siis mõtlesin, et proovin iPadiga netti leida, et Sannule mõnda
tuttavat nägu näidata. Skype’is kedagi polnud peal Indreku ja tädi Kadi.
Esimene ütles, et mu vanemad ei saa hetkel netti ja on sõidus ning tädi Kadiga
saime teha esimese videokõne peale operatsiooni. Sander oli täna ju täiesti
tavalise välimusega ning kõigil kellega rääkisin, oli selle üle vaid hea meel.
Sannut ennast vaid ärritas, et teda vaadai ja tagus mind, et ma ekraani enda
peale keeraksin. Ta oli tusane, et iPadist ei saanud Youtube’i minna. Siis
rääkisime natukene veel tädi Marikaga ja näitasime talle Tartu Raekojas platsis
asuvat suudlevate tudengite purskkaevu, aga see teda eriti ei huvitanud. Ta oli
väsinud ja tusane. Aga näolt juba täitsa enda moodi. Just siis kui hakkasin
kõnet lõpetama koputasid ema-isa Skype’i ning tegime siis nendega ka kiire
video. Arvasin, et Sanderil on hea vaheldus võib-olla vanu tuttavaid näha.
Seekord vähemasti ei lükanud ta ekraani ära. Eriti just kui Joosepit näidati.
Teised polnud talle senini erilist huvi pakkunud, aga väikevennat ta ilmselgelt
igatses ja vaatas teda, nägu kergelt isegi positiivsema ilmega.Jossu vaatas ka
vennat väga teraval. Küllap nad varsti saavad juba koos mängida jälle. Usun, et
nad väga igatsevad seda. Pärast umbes 5-6 minutilist kõnet hakkasin siis iPadi
ära panema ja vaatasin, et Janar kirjutas. Ta just sai netti ja helistasime. Ja
alguses ei töötanud millegipärast meie video. Sellest on siiralt kahju, sest
Sannul oli nii hea meel issit nähes. Ta oli nii rõõmus ja lehvitas isegi oma
kinniseotud käega. Proovisin uuesti ja siis tegin lõpuks restardi ning siis
toimis video ka meil ning Janar nägi ka Sannut. Selleks hetkel aga oli
emotsioon tavalisem. Aga sellegipoolest oli ta lõbus ja kiisu üle oli ka hea
meel. Janar oli kodus korraks parasjagu. Kõne ei kestnud kaua, aga Sander oli juba
selleks hetkel piisavalt väsinud, et saatsime issile õhusuudlused teele ja
läksime üles palatisse tagasi. Oli lõunasöögi aeg.
Mul on siiani nii hea meel, et Sannu oma issi üle nii
rõõmustas. Ilmselgelt on ta temas leidnud kaitseingli, sest mina lasin talle ju
haiget teha ja lasen siiani tal plaastreid vahetada ja rohtusid kanüüli kaudu
anda. Issi seda kõike ju ometigi ei laseks juhtuda kui ta siin oleks ;) Täpselt
selline mulje on temast jäänud.
Pärast lõunasööki ta magab rahulikult ning on täitsa tema
ise, füüsilises välimuses pole enam küll mingit märgatavat erinevust opi-eelse
Sannuga. Ta on lihtsalt väsinud tihti, aga see on täitsa normaalne. See noor
arst, dr Timm, käis vahepeal palatis, et öelda, et räägib sellest testimisest
dr Lenarziga kolmapäeval, siis tuleb ta osakonda ka. Siis sain talle öelda, et
konsulteerisin dr Collettiga ja ta leidis, et me ei peaks seda testimist hetkel
tegema, et selleks pole lihtsalt vajadust. Ta sai meist aru ja ütleski, et eks
see meie olukord tulebki sellest, et me oleme külla Hannoveri haiglas aga dr
Colletti patsiendid ja et on igati normaalne, kui me tema juhiste järgi
tegutseme. Nad lihtsalt ei tea ju täpselt, mida dr Colletti teeb ja mida mitte
ja et sellest pole midagi, kui me ei testi teda siin Kuulmiskeskuses. Lisaks
tuli temaga natukene juttu kirurgide palkadest ning selgus, et meie kirurg pole
kaugeltki kõige tasustatum kirurg. Neil käib vahest keegi arst Iraanist,
neurokirurg, kelle ühe operatsiooni tasu jääb 40 tuhande euro kanti ning kui ma
õigesti aru sain, siis ka dr Lenarzi operatsiooni tasu on sisekõrvaimplantaadi
korral 20 tuhat ja ABI korral umbes 40 tuhat. Kirurgid on väga hästi tasustatud
nagu näha. Ta ütles ka, et Saksamaal on tohutu puudus kirurgidest ja seepärast
saavad nad nii palju palka. Eriti just need, kes oma alal end kuidagimoodi
tõestanud, nt dr Lenarzil on 30-aastane kogemus sisekõrvaimplanteerimistega.
Oleksin peaaegu juba lõpetanud tänaseks, aga siis tuli
palatisse meie uudis. Saime endale palatikaaslase. Nad on Mallorcal elavad
sakslased, ema ja 1 a 10 kuune poeg ning tulid sisekõrvaimplantaati saama dr
Lenarzi käe all. Temaga oleme juba päris headeks sõpradeks saanud ja tundub, et
meie eluke siin haiglas läheb päev päevalt aina paremaks. Isegi poisid said
juba omavahel sõpradeks. Hetkel nad aga magavad mõlemad sügavat und.
Kuulsin jah Janksilt, et sai Sannult ainsana rõõmsa emotsiooni. Nii hea meel, et ta lõpuks viimasel hetkel ikka netti tuli. Janksi häälest oli aru saada, et oli ise ka rõõmus teie nägemise üle :)
ReplyDeleteJa ärge seal kaugel ennast väga mugavalt ka tundma hakake, sõbrad ootavad kodus ka!
ReplyDeleteJärgmiste positiivsete uudisteni ;)