15. Head aega, Hannoveri haigla

Käisime eile õhtul Sanderiga duši all, kus ta tõmbas endal pestes nabalt plaastri ära. Talle ei meeldinud see õmblus seal ja üritas seda maha pesta. Õnneks lasi vaid veega üle. Vast pole hullu. Haav on tegelikult kinni kasvanud, seda öeldi meile juba nädala keskel. Lastel pidavat taolised haavad teinekord 2-3 päevaga kinni juba kasvama. Magasime öö siis oma uues puhtas ja tuulerõugevabas palatis. Kuigi mingi ajutegevuse tagajärjel mul kõik kohad sügelesid öö otsa. Muudkui väänlesin. Sander see-eest magas terve öö samas asendis nagu talveunes karu. Hommikul aeti ikka tavalisel ajal 7st ülesse, arstide visiidi tarbeks. Olin eelnevalt õhtul valves olnud arstilt palunud, et ta hommikul meid vara välja kirjutaks. Praktika näitas, et väga kiiresti siit inimesi välja ei lasta. Muudkui oodatakse arste või mingeid dokumente. Aga imelisel kombel ei koputanud kella 8ni meie uksele mitte keegi. 

Ja siis kui tuldi, polnud need mitte arstid vaid hoopis hommikusöök. Sõime Sanderiga oma võileivad ära ja hakkasin arste taga ajama. Selgus, et nad polnud osakonda täna jõudnudki. Esmaspäeva hommik ja nii mitmedki ootasid väljakirjutamist. Leidsin kõrvalosakonnas aga öövahetusest lahkuva dr Timmi kellegagi rääkivat ja võtsin tal sabast kinni. Palusin, et ehk saab ta seda ootamist lühendada, kutsudes meile oma kolleegi. Õhtune arst ütles, et ta oli paberid tegelikult valmis teinud. Aga kui ta kolleeg 9st saabus, siis ütles ta, et läheb mingi tunnike, siis saab ta paberid valmis. Leppisime kokku, et käin seni Frau Schmidti jutul. Tahaks ikkagi ju mingisuguse arve või paberi saada, kus oleks kirjas, et maksime 19 000€ Hannoveri kliinikusse ja et see lubatakse tagastada. Frau Schmidt aga ütles, et ta peab ülemuselt uurima, mis seisus asjad on. Lubasin tagasi minna kui väljakirjutus käes.

Eelmisel õhtul olime Janariga netis suheldes ka mingisuguse Airbnb variandi meile majutuseks otsinud. Seekordne kogemus oli midagi uut. Nii paljudel polnud kööki või pesumasinat või internetti sees. Valik oli väga suur tegelikult, aga kui hakata tingimusi vaatama, siis et kõik need täidetud oleksid, siis jäi käputäis seal haigla lähedal ainult alles. Päris hilja õhtul aga suurendas Janar otsigu maa-ala, sest tegelikult ooli meil ju vaid paar korda maksimaakselt haiglas käia. Ülejäänud aeg oli meile endile. Ta leidis ühe eraldi magamistoaga korteri vahetult söögikohtade, poodide ja parkide ja loomaaia lähistel. Senised hinded korterile oli väga head. Veider oli see, et saatsime kokku 7-8 küsimust, aga vaid 1 vastas kohe, ja 2 tükki terve õhtu peale. Hommikuks oli veel 2 eitava vastuse saatnud ja see oligi kõik. Kuidagi kesine statistika. Hannoverist ja Milaanost majutust otsides oli statistika oliliselt parem. Ning sellist täiesti vastamata jätmist pole ma üldse peaaegu kohanud. Aga no tegemist on ka ühe Euroopa suurima linnaga, ei tasu kiiruses elavatelt inimestelt väga palju oodata ;)

Vahepeal saime siis oma paberid korda. Kell 10:30 paiku olime täiesti lahkumas. Millegipärast ei antud meile väga palju pabereid kaasa ja kõik mis anti, olid saksa keeles. Küsisin, et kas operatsiooni kirjeldust, tema vereanalüüside tulemusid, sissesöödetud rohtudest, peakompuutri tulemused/pildid.. mitte midagi nad ei tahtnud anda mulle. Nad arvasid, et mul pole midagi niikuinii teha nendega. Seletasin, et oolen suurde kausta kogunud kõik Sanderiga aastate jooksul külastatud arstide anamneesid ja tehtud uuringutulemustega. Ka varasema operatsiooni kirjeldus oli mul olemas, lausa kahes keeles. Kui küsisin näiteks siis, et kas tal on koljus nüüd 2 kohta sisse õõnestatud või 1 koht. Nimelt teadsin varasemast, et magnet, mis tal naha alla jääb piisaval paks, et selle paigaleasetamiseks tuleb koljuluud natukene õõnestada, nö pesa tekitada. Ta ei teadnud, kas tehti uus õõnestus või kasutati vana. Siis arst natukene mõtiskles ja võttis mu emaili ja aadressi ja lubas kõik järgi saata, nii palju kui võimalik. Aga ta ütles, et proovib need inglise keelde saada. Hetkel ütles ka veel seda, et tegelikult saab ta minust aru, sest patsiendil on õigus saada neid dokumente. Samas ta polnud kindel kas ma detailselt opikirjeldust võisin saada või mitte. See pidi olema mingisugune mitteavalik informatsioon. Proovin dr Collettilt seda küsida kui kohtuma.

Saime igatahes osakonnast minema, Sannu tahtis veel Mattiasele tsau teha, nii kurb. Õed ei lubanud, uksele oli nakkusohtliku palati sildid kleebitud ning ukse ees oli hunnik näo ja keha katmise vahendeid ja muidugi kindaid ja des. vahendeid. Ütlesin Sannule, et poisil on sügelevad täpid ja ta ei taha sama asja endale ka saada. Lõpuks patsutas ta kõik tädid läbi. Eelmisel õhtul olime õdedele juba kommikarbid ära jaganud, lootuses et hommikul kiirelt kaduda saame.

Frau Schmidt igatahes ütles, et kõik on korras. Nad olid hommikul saanud postiga Haigekassalt kirja E112 vormiga, originaaliga seekord. Ja kohe kui ta ülemus rohelise tule annab, siis kantakse raha tagasi. Veider, et see ikkagi nii kaua aega võttis. Mingit paberit ta mulle ikka anda ei tahtnud. Seega kasutasin natuke kavalust ja palusin, et ta mu närvilisele mehele saadaks emaili kinnitusega, et te maksate tagasi ja kõik on korras. Ütlesin, et mul pole ju mitte mingit tõendit selle makse kohta oma kindlustusele näidata ja ta lubas ka Kaidi Kruuspanile Haigekassast kirjutada. Eks ole näha, kas asjad liiguvad või mitte. Vähemasti sai email saadetud, kinnitus lähiajal tehtavast tagasimaksmisest on olemas.

Seisime siis keset seda pikka koridori, käisime viimase vetsutiiru ja siis mõtlesin, et kiiret pole. Linna ma ei tunne ja pole täpset aimu, kust, kuhu ja kuidas saada. Ning Janar ja ema sisestasid ka kerge kahtluspisiku, et kas ikka peaksin nii kiiresti Hannoverist lahkuma. Kirurg ju kirjutas, et sisselülitus on 26.aprill Viinis, aga seda me ei teadnud, kus eelnevalt õmblused välja võetakse.  Minu emailidele ja hommikusele SMS-le prof Colletti ei olnud lõunaks veel vastanud. Helistasin siis Lillile, koordinaatorile. Õnneks ta vastas ja oli väga heatahtlik ja rõõmsameelne. Rääkisime opist ja reisidest ja lõpuks sain teada, et niidid on täiesti ok välja võtta samal päeval koos sisselülitamisega ja see oligi ta isal plaanis. Kogu tiim tuleb 26ndal üheks täispikaks päevaks Viini.  Järgmisel päeval lubas Lilli meil juba kojusõitu planeerida. Minu jaoks sai kõik kinnitatud ning taaskord kasutasin informatsiooni kinnitamiseks Janari „abi“ ja palusin tal mu mehe rahustamiseks email ka saata selle infoga, et viimane ei arvaks, et ma niisama pea seljas mööda Euroopat rasedana ja pisikese lapsega ringi torman. :) Lisaks sain ka uue aja esimeseks järelkontrolliks Itaaliasse. 23.mai juba. Minu jaoks on ka see oliline juba teada, et ei pea edaspidiseid kokkusaamisi nelt välja hakkama pressima. Sinna läheb Janar koos Sannuga juba. Mina võtan selleks hetkeks enda sinise lehe välja ;).

Hakkasime siis haiglast ära minema. Polnud otsest plaani paika veel pannudki tegelikult. Tahtsin kõigepealt DHL-is käia hoopis, et üleliigset varandust kodupoole teele panna. Meil oli reisi ajal nii palju träna jagatud, samas e tahtnud niisama kõike ära ka visata. Lisaks veel olin liiga palju meile riideid kaasa pakkinud. Kui leiame korteri, kus pesumasin, siis piisab kolmest särgist kummalegi. Olin Sannule kogemata 7 paari natukene erineva otstarbega T-särki kaasa pakkinud. Arvasin vist, et ta peahaav tilgub nädal otsa verd, et oleks särke vahetada võimalik :). Otsisin haiglas netis olles siis endale lähima postkontori ja õnneks oli see väga lähedal. Olime Tanjaga sealt mööda kõndinud, kui poes käisime. Läksime Sannuga sinna, haiglast väljudes lehvitas ta täiega ja ütles, et on nüüd terve. Nõustusin. DHL-i postkontor aga koosnes vaid tavalises pakiautomaatide laost. Ühtki hingelist seal ei olnud. Jalutasime kõrvalolevasse hoonesse, seal oli mingisugune vanade autode mudelitega suur eeshall, meenutas natukene panka, aga see ta polnud. Sees töötav noormees juhatas meid veidi edasi asuvasse kioskisse, andis kaasa veel suure pappkasti, et me ei peaks seda ostma. Ta oli väga abivalmis. Olin aga selle kioski suhtes skeptiline, kas sellises kohas nii suurt pakki ikka saadetakse teele?! Saime kenasti kohale ja kukeharjaga noormees naeratas sõbralikult ja ütles, et nad saadavad pakke igale poole, kus aga DHL olemas on. Hurraa.. panin varem käekottidesse valmispakitud asjad siis pappkasti sisse, need mahtusid ideaalselt, ei loksunud ega pidanud pressima. Kokku tuli 6,7 kg. Ning hinnaks oli vaid 21,99€, uskumatu. Olin natukene üllatunud, et see nii odav on. Olin valmis oluliselt rohkem maksma, et koormust oma käe ja õlgade pealt vähemaks saada. See läks igatahes imehästi.

Edasi hakkasime otsima teekonda Hannoveri pearaudteejaama. Selleks tuli meile igalt poolt väga erinevaid juhiseid. Nii veider kui erinevalt saab ühte kohta inimesi juhendada. Kelleks nad inimesi peavad? Kui kioskist oli ühte ja teistpidi miljon korda selgitatud, siis nad lõpuks soovitasid minna taksoga. Kas tundusin tõesti nii rumal? Mul oli vaja vaid teada, mis rong läheb MHH eest. Nägin ju varem ka juba seal raudteed. Nad tahtsid ikka, et bussiga läheksime ja sellega 2 korda ümber istuksime. Ja kui küsisin, kus piletit osta siis nad ütlesid, et nemad ei müü. Aga MHH sees olevast kioskist saab osta. Ilmselgelt nad polnud ise kunagi varem vist rongiga sõitnud. Pileteid sai osta Milaanos olnud metrookaardi soetamisega sarnastest automaatidest. Need olid olemas absoluutselt igas rongipeatuses kahel pool teed. Juhendid olid ka kuues erinevas keeles olemas. 2,6€ viis meid siis pearaudteejaama. Pidime ühe ümberistumise tegema, see oli selgelt kaardil nähtav ja ka ruupurist öeldi, et kes tahavad jätkata pearaudteejaama, siis palun astuge maha. MHH eest viis rong meid umbes 9 peatust edasi, sõitsime kokku umbes 15 minutit.

Pearaudteejaam oli aga WAU!!!. Ma ei saanud absoluutselt millestki aru. Seal oli nii palju rahvast ja kõik kohad olid vaid poode ja butiike täis. Kas olin liiga kaua vaikses haiglas istunud?! Sander oli ka veidi jahmunud, hoidis mul küvasti käest kinni ja nii otsisime kohta kus oleks „i“ ehk INFO. Silte oli mustmiljon ja silme eest oli tõesti kirju. Milaano raudteejaam kahvatus mu mõtetes selle kõrval. Hakaksime siis ühes suunas astuma, sinna näitas ka nool reizezentrumiga. Vähemasti on seal ehk mõni inimene, kes oskab mind edasi suunata kusagile. Sest selle suure pika poodideallee hulgas polnud küll ühtki võimalust abi saada. Lõpuks jõudsime Deutche Bahni kontroli juurde, kus inimesed istusid ja ootasid ja tundus, et sealt võis abi saada küll. Abi saamiseks pidime numbri võtma ja meie number oli 28 numbrit edasi. Samas näitas ekraanil olev tekst, et reaalne ootaeg on 5-10 minutit. Igatahes parem, kui hakata ise automaadist piletit ostma. Põhjus miks ma polnud varem piletit ostnud oli selles, et mul polnud õrna aimugi, millised on erinevad kupeed ja mismoodi me end majutama üldse peame. Ja lisaks näitas senine praktika, et Sanderile ei taha tellerid ise kunagi müüa pileteid, netist ostes aga peab ta maksma.  Saimegi umbes 8-9 minutiga tädi jutule, kes meil kurvastusega teatas, et öisele rongile on kõik kupeekohad välja müüdud. Huvitav, kui vähe neid siis on või on see nii populaarne suund?! Igatahes läks kohe käiku variant B, milleks oli veeta öö Nürnbergis v Würzburgis. Saime piletid Nürnbergi 30 minuti pärast väljuvale rongile. See viis meid ühe kiire ümberistumisega Würzburgis (kiire tähendas 3 minutit) ja õhtul poole kuueks kohale. Ilm oli ilus ja päike paistis. Pildil neelab Sander oma tavapärasel moel antibiootikumidoosi, rongis.

Vahepeal olid ema ja õde Maris suutnud leida ja broneerida meile ka ühe hotelli, et me ei peaks koha peal hakkama hotellist hotelli käima ja küsima. Õnnetuseks siin midagi odavat lähedal polnud, sest rongijaam asub vanalinna ääres kohe. Saime optimaalse variandi ühes väga kenas pisikeses hotellis endale. Kusjuures kohal jõudes oli Sander nii näljane, et küsis ainult süüa. Arvan, et ta on haiglatoiduga harjunud. Seal saime rgulaarselt ja korralikult süüa ju. Kui check-in tehtud ja tuba üle vaadatud ja kiire Internetitiir ka tehtud, võtsime suuna õhtusööki otsima. Ei tahtnud me pitsat ega pastat ega sushit. Neid olid kõik kohad täis. Oleks hea meelega midagi kohalikku söönud. Ühest nurgatagusest tänavast leidsime ehtsa Frankeni stiilis söögikoha, natukene nagu Hansahoov Tartus. 

Seal saime kahepeale 10 praetud vorsti ja 2 taldrikutäit praetud kartuleid ning otseloomulikult hapukapsast. Oi kui maitsev ja kodune. Sander pistis sõna otseses mõttes poole kogusest üksinda kinni. Väga armas. Tagasiteel käisime mõnes poes ka sees. Oli liiga väga, et kohe hotelli magama minna. Kaubandust siia piirkonda jagub, nii palju poode ja kaubamajasid pole ma ammu näinud. Ühes suures 7-korruselises kaubamajas otsustasin enesele hukatuse kaela tõmmata ja mänguasjapoodi minna Sanderiga.Mõtlesin, et ehk saan mingi leiu. Valik oli suur ja kirju ja Sanderil rõõmu ja ahvatlusi kuhjaga. Ikka oli emme paha ja leidis igas väljavalitud mänguasjas midagi viga olevat. Lõpuks avastasime, et sellel MyToys poel oli taga selline suur osakond nagu leiunurk. Seal ruumis olid kõik asjad mingil moel riknenud. St mitte pahaks läinud, aga kaotanud kaubandusliku välimuse. Jumal tänatud, et Eestis midagi taolist pole. Seal oli lihtsalt NII palju ägedaid mänguasju. Ja täiesti olematute hindadega. Teadsin juba, et sealt midagi tuleb osta. Sander käis ja tuhlas mööda karpe. Minu meelest olid seal lihtsalt mõlkise karbi või katkise kilega tooted. Midagi kehvamd nad ei näinud välja. Seisavad teinekord laos kusagil liiga kaua ja transpordi käigus juhtub igasuguseid asju. Sander siis tuli üks hetk minu juurde ja õitses nagu seitsmendas taevas. Itsitas lausa häälega. Suur karp käes, punane. Otseloomulikult midagi sarjast „Autod“. Ta leidis kusagilt riiulitelt 9 puslet, mis olid originaalkarbis ja nurk oli veidi lömmis, aga muidu kenasti kiles ja suletud, ja suurused oli temale väga eakohased ja seda seitsme euro eest. Naeruväärne!! Teadsin, et tegin just kohvrisse ruumi, et seda kergem vedada oleks.. aga see oli nii odav ja Sander muudkui noogutas ja viibutas pöidlaid ülepoole ja õitses. Ja ta lubas et ei nuta enam kunagi ;) Ise pakkus selle välja. Ostsin. Vägev. Olen siiani õnnelik ja Sander muidugi ka. Jalutasime tagasi hotelli ja panime kohe pusled kokku. Nagu näha jagus rõõmu kõigest tunniks :) Aga asi seegi. Aitasin teda, et kiiremini magama saada. Üksinda on talle tegevust kauemaks kindlasti.

Sander oli lõpuks nii väsinud, et jäi umbes 1 minutiga magama. Homme hommikul 10:30st umbes asume Viini poole sõitma. Mingeid ümberistumisi pole õnneks ja kohale peaksime jõudma umbes 15:09 paiku. Majutus on broneeritud ja makstudki, 19-27.04 asume aadressil 19 Jheringgasse.