9. Medizinische Hochschule Hannover - kahe päeva kokkuvõtteks

Hommik algas taaskord peale kella seitset, kui mobiil helises ning vene pere Natalja mulle helistas ja palus kliiniku täpse aadressi öelda. Nad olevat Moskva lennujaamas. Ma ütlesin, et niiviisi peast ma seda ei tea, aga taksojuhid kõik teavad, mis haiglaga tegu, kui ta nime vaid ütleb. Und edasi mul otseloomulikult ei tulnud enam. Pealegi oli selles korteris hästi valge, päike piilus ribikardinate vahelt sisse. Sander põõnas veel kella poole kümneni peaaegu. Sai ka ju üpris hilja tuttu eelmine päev. Kuna me polnud ka hommikust söönud ega polnud ka midagi süüa võtta kusagilt, siis otsustasin kliinikusse helistada ja küsida, et kas on okei, kui jõuame tunnike hiljem. Neil oli kuni kella 12ni okei. Lisaks mainis ka see töötaja, et ilma S2 või E112 vormi originaalita ei ole meil midagi seal teha.  Mõlemad on põhimõtteliselt Haigekassa poolt väljastatavad dokumendid kinnitamaks, et nad katavad meie kulud. Teadsin ju, et tegelikult ei ole Haigekassa seda veel väljastanud, kuna juristid alles arutasid, et kuidas kõige õigem seda teha on. Aga võtsin oma Euroopa ravikindlustuskaardid ja Itaalia jaoks mõldud garantiikirja ja asusin teele umbes tunnike hiljem. Olin palunud tädikeselt, kelle juures elasime, et kas võin oma kohvri sinna jätta seniks, kuni haiglasse sisse end saame seada. See oli väga tark otsus, sest haigla oli megasuur. Nagu terve Põlva linn peaaegu!

Olime haiglas peaukse juures umbes kell 10:15. Hakkasime siis algusest peale: esimene külastus oli infolaud. Sealt suunati kenasti dr Thomas Lenarzi juurde, anti kaasa majakaart. Jalutasime umbes 10 minutit sinna ja teekond oli väga põnev. Oli üks suur pikk koridori/hall, mis meenutas Ülemiste keskuses kõndimist. Mõlemal pool teed olid erinevad poed (toidu, raamatute, mänguasjade, riiete, lillede ja palju muuga) ja kohvikud ja puhkealad. Saime dr Lenarzi sekretaride juurde. Rääkisin talle loo ära ning ta ütles, et ta pole tegelikult õige inimene, lihtsalt suvaline sanitar ja siis juhatas meid kusagile kaugemale, kus tegelikult need asjapulgad asusid, kellega meili ja telefoni teel olime suhelnud. Üks nooremapoolne naisterahvas võttis meid seal vastu, seesama, kes hommikul telefonile vastas öeldes, et on vaja kindlustuse tõend kaasa võtta. Selgitasin talle siis enesekindlalt, et olime alles esmaspäeva pärastlõunast Hannoveri tuleku kohta kinnituse saanud ning meil olid paberid korras Itaalia kliiniku tarbeks ja andsin talle need kenasti üle. Ta siis käis sellega tagatoas targematega arutamas. Natukese aja pärast küsis, et kas mul mingit kindlustuskaarti pole ja mina ulatasin talle rõõmuga Sanderi Euroopa Liidu logodega ravikindlustuskaardi. Tädi oli ka nagu õnnelik alguses selle üle, sest see näeb uhke välja, aga tagumisest toast naastes ei olnud tal häid uudiseid. Meid ei saa vastu võtta enne kui mul pole neile näidata S2/E112 vormi meie kindlustuselt.

Andsin siis neile hunniku Haigekassa numbreid ning palusin sealt kinnitust saada. Janariga olin ka vahepeal korduvalt rääkinud ning ta ütles, et Haigekassal oli saksalstele tegelikult paberid korras, aga see Collettilt saabunud arve eelmisel õhtul ajas kõik segamini ja juristid hetkel ei ole Kaidi Kruuspanile vastust andnud. Kusjuures Saksamaa ja HK suhtlemist takistas asjaolu, et mitte keegi seal kabinetis eriti inglise keelt ei osanud. Nende oskus oli umbes sarnane minu soome keele oskusega: need sõnad, mis on sarnased, need ma saan aru, rohkem ei midagi J Mina õnneks sain kohe hommikust saadik oma saksa keelt purssida ning senini polnud vigagi. Kui ei tulnud sõna meelde, siis kirjeldasin ning nad aitasid välja. Olime siis umbes 11:30ni seal kabinetis mässanud, Sander oli kenasti iPadis mänginud seni, sest polnud puslede jaoks lauda ja põrandale ma teda haiglas panna ei tahtnud. Seal asus kuulmiskeskuse arstide vastuvõtt samuti ning inimesed liikusid õueriietes jmt. Leppisime kokku, et helistan ise Haigekassale ja proovin selgust saada. Et saatku ometigi see vorm ära. Sain neist aru, et paberid olid korras teisipäeva õhtuks, lihtsalt Colletti kohta käivat otsust oli vaja mõelda. Aga Eestis oli lõuna ja mitte keegi telefonile ei vastanud. Kuna hommikul meil mingit isu polnud ja aega ka eriti mitte, siis ütlesime, et oleme 1st tagasi, kui Eestis lõuna läbi on. Käisime kohvikus päris ehtsat viiludeks lõigatud ning sibula ja ürtidega praetud kartuleid.

Läksin siis tagasi ja teel sinna sain Eestisse helistades teada, et HK-s on täna tööl meile olulistest inimestest vaid Kaidi ning teda ma kätte ei saanud, oli kusagil maja peal olnud. Janar ütles, et oli temaga rääkinud ning ta ei saa midagi teha, et juristid tegelevad olukorraga  ning otsust täna ei tule niikuinii, kuna Mari Mathiesen ja Miret Tuur on majast väljas terve päeva. Olin üsna kurb, sest meist ei tahetud siis midagi teada. Tagasi jõudes oli tagumise toa tädi ka väljas ning rääkisin neile siis, et Haigekassal oli kõik korras teie haigla jaoks aga juhtus, et kirurg saatis eile õhtul pärast tööaega meile arve juurde omalt poolt ning Haigekassa ei saa seda otsust täna teha, sest neil ei käi asjad nii kiiresti ja lisaks on olulised inimesed puudu. Siis need kaks viiekümnendates tädikest hakkasid üldse uurima, kuidas me Colletti leidsime ja kuidas Sanderi kurtus arenenud on. Lobisesime veidike ja nad näitasid välja erakordset sümpaatsust. Mingi hetk ma mainisin uuesti, et kas oleks hoopis nii võimalik teha, et haigla saadab Colletti arve ja enda ühise suure arve  nimelt. Selle peale hakkasid nad rohkem selle arve kohta küsima ning käisid korraks tagatoas ja tulid natukese aja pärast tagasi väga tõsiselt. Nad ütlesid, et siin on midagi valesti. Selgitasid siis, et dr Colletti on külaline neil ja kutsutud konverentsile ning tema lõikused on meie tudengite ja kirurgide õpetamiseks ning seda arvet meile eraldi ei peakski nagu olema. Olin segaduses?!

Ma ei mäletagi täpselt millal, aga mingist hetkest alates hakkasin nendega rääkima hoopis ise maksmisest. Olin vahepeal Janari ja emaga asju arutanud ning leidsime, et tegelikult on meile Haigekassa lubanud asja kinni maksta Itaalias ning meil oli ka suusõnaline lubadus juhatusest, et Saksamaaga ei ole probleeme, selle maksavad samuti kinni. Rääkisin siis neile tädikestele ka asja,  sest ma tõesti ei tahtnud, et asi jääks raha taha hetkel seisma, eriti kuna Eesti rahvas oli meid Inglite aja saatega aidanud, et Sander kuuljaks saaks. Kaotada polnud midagi ju! Ütlesin, et meil on raha olemas, kuna olime Eestis televisioonis ja inimesed annetasid meie tarbeks heategevuslikus saates. Tädid ütlesid, et dr Lenarz on iga hetk opilt naasmas ning palusid mul oodata, kuni kirurg oma otsuse teeb, sest nemad meid hetkel aidata ei saanud.

 Frau Schmidt oli see, kes mind pärast 10-15-minutilist ootamist nurgataha palus ning ulatas paberilipiku, kus oli kirjas makseinfo. Ta sõnas, et kui saadan talle maksekinnituse tagasi, siis vormistab meid sisse. Ja nii kui HK-lt kindlustuse kinnitused tulevad, kantakse meile raha tagasi. Janar oli just parasjagu panka läinud, et mu kontole kanda Sanderi arvelt raha, juhul kui kohalikult kaardiga maksta vaja ning helistasin talle, et tee hoopis kiirmakse Hannoveri haiglale. 19 000€ ehk pool kogu haigla esitatud arvest oli summa, mida reeglite järgi tahetakse saada patsiendilt, kes oleks haiglasse tulnud kui kindlustamata patsient. Mõni minut hiljem saatis Janar SMS-i, et sai kinnituse neile meilile saata ning läksin kohe neilt küsima, kas selle kätte said. E-kiri tuli ning kõik seal ruumis (seal tegelt oli palju rahvast veel, kes meie loole kaasa elasid) hõiskasid rõõmust. Mulle anti paberid ja kaart, et läheksin haigete vastuvõttu ja meid sisse kirjutaksin. See asus teises otsas kusagil. Kes teab, võib-olla need polnudki niiväga otsad vaid kõige selle antud hoone ääred, kus ma käisin ja tegelikult olin vaid kogu suure haiglakompleksi väga väikeses osas :D

Registratuuris paluti selgitusi ning ütlesin kõige kohta, et helistage Frau Schmidtile ning nii nad ka tegid. Kostusid hüüatused „Ahaa!!“ ja „Alles Klar“ ning meid kirjutati sisse. Juhhuu!! Sannule anti käepael ning temale sellest piisas, et tükk aega jälle rõõmus olla. Edasi saatis ta meid millegipärast narkoosiarsti juurde. Seal kabinetis aga ei teatud meist midagi ning nad vaid tögasid seda registratuuri, et nad saadavad kõik alati nende juurde, sest ise ei oska inimesi õigesti edasi saata. Läksime siis tagasi Frau Schmidti juurde, kes meid õigesti juhatas. NHO-polikliinikusse. See vist tähendab Nase-Halz-Ohre (nina-kurgu-kõrva).  Asusime täitma hulganisti pabereid ja ankeete. Veider oli see, et küsiti mitmes kohas Sanderi alkoholitarbimise ja suitsetamise ja perekonnaprobleemide kohta. Lisaks veel küsimused tema seniilsuse kohta ning lähenemiskeelu all olevate inimeste nimekiri oli ka vaja täita. Sinna ma ei osanud küll hetkel kedagi panna :P.

Vahepeal tuli meile koridoris vastu see vene perema Natalja ning tal oli kaasas pisike Mihhail ning üks teismeealine tüdruk, keda ma arvasin, et on tõlgiks. Selgus, et mitte, sest ei saksa ega inglise keelt ta ei mõistnud ning kuna ta asus mind üsna ründavalt ristküsitlema, siis minu esimene mõte oli lasta oma isal, kes vene keelt vabalt valdab, talle helistada ning selgitada olukorda. Ta ei teinud väljagi. Tegelikult ei tahtnud ma üldse temast siin rääkida, sest ta millegipärast oli minu peale pigem vihane ja süüdistav ja muudkui sõnas minu selgitamisele vahele, et miks ta siin peab olema ja et see kõik on nõme ja et haigekassa on öelnud, et mingeid pabereid ei tule ja et nad ei maksa seda ning et ta läheb koju tagasi ära. Ma selgitasin talle kahe arve olukorda ning et Haigekassa oli meile öelnud, et Saksamaa paberid on ju tegelikult korras olnud eilsest saadik. Ta oli väga nõutu ja ütlesin siis lõpuks, et mingu Frau Schmidti juurde ja proovigu sealt alustada. Ta ütles, et kavatseb Colletti vahele jätta. Vahepeal olin nende tädikestega rääkides teada saanud, et dr Lenarz on samuti ABI operatsioone teostanud ja on üks Colletti õpilastest. Tulemusi ja õnnestumisi aga ei osanud nad öelda, sest polnud kunagi patsientidega hiljem suhelnud, nad ju kõigest sekretärid. Natalja haaras kohe sellest sarvest ja ütles, et talle pole Collettit vaja ning tormas minema.

Mina olin ausalt öeldes natukene mures. Kuna teekond järgmisesse kohta oli omajagu pikk, siis otsustasin Eesti kõrvaarstile helistada ja nõu küsida. Õnneks dr Kruustük vastas ning selgitasin talle olukorda.  Minu enda sisetunne uskus, et usaldaksin Sanderit inimesele, kes on oma ala parim. Selgitasin seda ka telefonis arstile. Tundsin, et temal oli sarnane mõte. Kui ta arvas, et siis kui Colletti keeldub operatsiooni tegemast ise, kuna tema saadetud arvet ei ole ju keegi maksnud, siis ehk ta on vähemasti juhendamas ja kõrvalvaatajana operatsioonil olemaski. See oli minu jaoks oluline teadmine. Ma ei taha niisama puusalt lasta taolise operatsiooni puhul. Kui Colletti on selle lõikusega juba 15 aastat tegelenud, praktiliselt kõik, kes seda nüüd veel teevad on selle oskuse ja õpetuse saanud temalt. Ta on 130 ABI operatsiooni teostanud ning nendest umbes 50-60 on olnud lapsed. Sellist pagasit pole kellelgi. Ning mis veel, minu meelest ei ole päris õige, et ta seda operatsiooni ikkagi ilma tasuta peaks tegema. See on ju ka arusaadav, et ta ei tule oma vabast ajast siia kliinikusse seda lõikust õpetama. Mina tema asemel tahaks  ka tasu saada. Ma ei saanudki tegelikult täpselt aru Hannoverist, kas nad siis üldse ei maksa talle või lihtsalt meie ei peaks lisaks maksma talle. Minu meelest oli tal õigus saada palka maailma parima kogemuse rakendamise ja jagamise eest!

Liikusin nende mõtetega edasi osakonda, kus meid oodati. Saime oma palatisse, seal oli üks 1 aasta ja 7 kuu vanune poiss kuni reedeni oma emaga kõrvalvoodites. Just sel hetkel kui istusin aknalauale, et vaadet nautida, saatis Janar mulle ootamatu sms: nimelt saatis Kaidi Kruuspan just E112 nii meile kui Saksmaa haiglasse.!! Nagu mismõttes see siis järsku ikkagi ära tehti? Kuidas see võimalik oli? Mismoodi? Ma ei suutnud seda uskuda. Vene perele oli ju nii kindlalt öeldud, et siin ei tehta mingit otsust sel nädalal. Rääkimata täna?! Helistasin kohe Frau Schmidtile ning ta oli üliõnnelik uudiseid kuuldes. Läks postkasti ja ütles, et sai selle kätte ja tundub esialgu, et vajalikud lüngad ja vajalike andmetega täidetud. See on ju suurepärane. Kuigi siiani jääb arusaamatuks, kui mõni tund varem ei olnud lootust seda üldse täna näha?!

Meid võttis üsna pea vastu dr Lenarzi assistent, residentuuris olev noormees. Ta oli esimene inimene, kes rääkis vabalt inglise keelt ning sain temaga lõpuks ometi normaalselt rääkida. Mitte, et saksa keel oleks väga hull olnud, aga inglise keel on mul ikka oluliselt vabamalt suus. Kustkohast tänapäeval seda saksa keele praktikat saakski niiväga? Ainult Saksamaalt põhiliselt. Igatahes ta küsis neidsamu ankeedis olnud küsimusi ning iga asja vahele kasutasin mina võimalust ja pärisin midagi vahele. Näiteks sain teada, et Colletti käib Hannoveris päris tihti seda lõikust tegemas . See oli jälle hea teadmine, sest mõtlesin, et ehk ta siis ei hüppa alt ära, kui tal on tegelikult juba üpris pikaajalised suhted selle kliiniku arstidega. Dr Lenarz pidi aga olema maailmas üks parimaid ja tuntumaid ja kogenumaid kirurge sisekõrvaimplanteerimises. Ta küsis siis edasi, ise muigas, neidsamaseid alkoholi ja tubaka tarbimisega seotud küsimusi. Siis selgitas ta operatsiooni ga seotud võimalikke tüsistusi ja kui küsisin, et kas keegi kunagi on surnud siin selle käigus, siis ta vastas eitavalt. Küsisin statistikat ning ta ütles, et lastel on harva kõrvalnähte, paistetused pea ja näopiirkonnas  on olnud nende puhul mingiks nähuks, kui üldse midagi on. Ta ütles ka, et see operatsioon tehakse äärmise täpsusega ja mingeid riske ei võeta ning kõlas seesama lause, mida ka siin varem lausunud olen: see operatsioon pole tema elu päästmiseks, sest ta elu pole ohus. See on selleks, et ta elukvaliteeti parandada! Seejärel vaatas ta Sanderi nina, kurku ja kõrvu ning kõik oli korras. Liikusime palatisse, kust meid peaaegu kohe edasi verd andma paluti minna.

Selleks telliti meile saatja. Neid nimetatakse sinisteks kitliteks otsetõlkes ja ülesandeks on neil patsiente punktist A punkti B saata kõige lühemat ja kiiremat teed pidi. Noormees rääkis haigla kohta ka mõne fakti. Näiteks, et neil on kokku umbes 10 000 töötajat. Sanderi panime pisikesse ratastooli, et me päris tund aega kohale ei peaks kõndima. Vereproovid võttis lasteõde lastekliinikus. Selleks sõitsime kokku 2 erineva liftiga, läbisime mustmiljon koridori ja lõpuks umbes 10-15 minuti pärast olime kohal. Meesterahvas valges kitlis vaatas ta veene, ütles et väga ilusad, õde pani peale skuti ning umbes minut hiljem olid kõik 4-5 topsikut vajalikus koguses verega täidetud. Tagasi läks teekond siiski saatjaga, sest nad ei tahtnud, et me ära eksiksime. Vere pidime pisikese kotikese sees tagasi osaonda transportima. Meie osakonnas on kõik patsiendid kõrva, nina või kurguga seotud probleemidega – lapsed ja täiskasvanud segamini. Tolleks hetkeks olime Sannuga juba üpris väsinud ja näljased. Enam ei mäletagi, saime vist tagasi jõudes kohe süüa: tavaline eestimaine vormileib juustu ja suitsuvorstiga, kõrvale kummalegi marineeritud kurk. Siis nägin esimest korda ka meie palatikaaslast. Ta oli kohalik saksa mõistes. Elas kõigest 40 km kaugusel haiglast. Rääkisime ja tutvusime. Saime teada, et selleks päevaks oli kõik meiega.

Meil oli aga vaja veel kohver ära otsida Christine juurest. Helistasin ette, et tuleme. Sander ladus puslesid ja arutasime haiglaga seonduvat. Ta lubas kindlasti meid vaatama tulla pärast operatsiooni.  Ta poeg töötab narkoosiarstina siin ning sain teada, et ta ise on haiglalastele õpetaja  ning ta ka natukene jagas oma kogemust minuga. Rääkis migrantidest ja kogu sellest olukorrast Saksamaal. Tema seisukoht oli, et neid vaeseid inimes on vaja aidata ja sealt välja tuua, aga nad kõik ei mahu ju ometigi Saksamaale. Et teised liikmesliigid peaksid samamoodi vastutulelikud olema nende suhtes. Ma ei hakanud talle eestlaste Tujurikkuja seisukohti igaks juhuks jagamagi. Selle tädiga tasub häid suhteid hoida, sest tal on väga hea asukohaga väga normaalse hinnaga terve korrus, kus on kõik vajalik olemas. Isegi suur kinniste äärtega terrass lõuna poole. Jalutuskäigu kaugusel haiglast vaid. Hetkel broneeris ta meie jaoks pärast operatsiooni järgeva perioodi. Et saaksime olla haigla lähedal igaks juhuks. Kahjuks oli ta koht edasiseks juba broneeritud. Eks edasi saab juba hiljem vaadata.

 Jõudsime tagasi palatisse ning Sander mängis natukene naabripoisiga. Viimane pandi magama juba 8 ajal ning olime hiirvaikselt puslemaailmas Sannuga. Olin nii väsinud sellest päevast ja kogu jamamisest, et lihtsalt istusin temast üle laua ja vaatasin, kuidas ta puslesid kokku pani. Naabripoisi ema oli väga üllatunud, kui Sanderit vaatas. Aga eks ma vaatasin ka varem väikseid lapsi imestusega, kui need puslesid panid. Nüüd siis saan aru, et asi on suuresti vist huvi puudumises või olemasolus.

Panin siis Sannu ka magama, naabritädi ka viskas voodisse.  Ise olin ka pikali ning lõpuks jäin vist enne Sannut korra magama. See muudkui siples ja vähkres. Siis lasin tule ära ja Sander jäi magama. Kella 23st magasid kõik igatahes.

Nagu oleks mul mingi etteaimdus olnud selle varakult magamaminemisega. Öösel ma küll keerasin siia ja sinna, aga enamvähem magasin. 5:17 hakkas aga midagi piiksuma üle osakonna ning naabritädi hakkas paaniliselt ringi jooksma. Tulid õed ja selgus, et Benneki (naabripoisi) rohi oli otsa saanud. Tal on pidevalt küljes üks peenike toru, millest ta saab jooksvalt oma rohtu. Ma polegi süvenenud, mis tal täpselt viga on. Minu jaoks oli siis ja on ka varem olnud alati väga suureks imestamisallikaks med.õdede käitumine. Nad on alati kõvahäälsed ja kõik tuled lastakse põlema kohe. Neid üldse ei huvita, et teised magavad. Mäletan, kui me kunagi Tartus lastehaiglas olime, siis seal oli sarnane olukord. Neid üldse ei huvitanud, et meie palatikaaslane magas ja see niigi kehva unega beebi aeti lihtsalt ülesse, sest arst tuli ringkäigule. Kuigi temaga mingeid protseduure otseselt polnud vaja teha ning keegi ei vaadanud ega katsunud teda arstidest, siis oli kindlasti vaja, et ta üleval oleks. Kunagi Sanderiga umbes 1,2-aastaselt pidime käima epilepsia kontrollimiseks uneuuringutel ning tädid seal said megapahaseks, kui ta kohe nende tahte järgi magama ei jäänud. Palusin neil vähemalt magamajäämise ajaks tulesid vähemaks kabinetist lasta. Lõpuks jäi ta imekombel magama ja uuringud kestsid umbes 30-40 minutit kokku, siis kästi ta kohe lihtsalt üles võtta. Sander magas tollal väga pikka lõunaund, 3-4 h ikka korraga. Olin hämmingus. Kedagi teist peale meid ootamas polnud ja rääkisin tädid pehmeks, et nad prooviksid vaikselt tal need juhtmed peast ära võtta, et saaksin ta süles ja magavana palatisse tagasi viia.

Siin aga lasti öösel palatisse suur tuli põlema, kell 5:20 öösel. Ning kogu asjaajamine käis ikka täiel häälel. Kuna Bennek hiljem enam magama tagasi ei jäänud, siis ema pakkis end ja teda riidesse ning nad läksid mängutuppa. Sanderit see ei seganud, et ta nuttis aga mina magada nii ei saanud. Olin oma tavalise unekvoodi juba täis maganud..Vaatasin siis Sanderit läbi une ja mõtlesin end ikka lõpuks magama. Kuid mitte kauaks. Juba kümme minutit enne seitset tuldi palatisse ning hõigati üle ruumi, et äratus ning kohe tulevad arstid. Käisin siis pesus kiirelt ning vahetasin riided. Arstid saabusid 7:10 ning tegid nö vahetuse üleandmise. Mulle öeldi veel, et Sander ei tohi midagi süüa ega juua täna. Õnneks ei palunud keegi mul teda äratada kell 7 hommikul. Normaalne ka ju, eriti kui teised ju hommikusöögi said ning Sannu seda süüa ei tohtinud. Põhjuseks oli see, et nad ei olnud Sanderi peakompuutrit veel saanud näha, sest Colletti ei olnud saabunud veel ning kogu MRT ja CT info on tema kätte meil antud. Mulle öeldi kolmapäeval, et ta pidi saabuma samal õhtul. Küllap siis mitte. Hakkasin ise seni siis blogi kirjutama ning kella 8:30st tuli õde, kes palus Sanderi äratada, et minna narkoosiarsti juurde konsultatsioonile. 

Ta oli suht uimane ning see ainult aitas kiiremini korda saada teda. Tõstsin ta potile, seejärel vahetasin kiirelt riided ning teel me olimegi. Asus see arst kusagil peasissekäigu juures. Õnneks oli meid eelmine päev sinna kogemata suunatud ning teadsin kuhu minna, vist. Tobe oli see, et nende vastuvõturuum asus suures saalis, kus ootasid kõik uksest sisse astuvad patsiendid. Nad ootasid seal haiglasse sissekirjutamist ning rahvast liikus seal ikka kümnete ja kümnete kaupa. Kes tõbine, kes tatine ja kes köhane. Olin kergelt hullumas otsides kohta, kus keegi otse näkku ei köhiks. Lisaks asus see otse peaukse kõrval ning halli läbis pidev tuuletõmbus.  Üritasin mõtted mujale saada ning loota, et isegi kui mingi viirus tuleb siit nüüd, siis oleme mõlemad piisavalt tugeva immuunsüsteemiga, et mitte haigestuda.  Selleks on olemas miljon paremat aega KUI täna või homme. Või üldse lähinädalatel. Narkoosiarst võttis meid umbes 30 minuti pärast sisse ning rääkis vapralt inglise keeles. Enamikele, kes ennast täiesti vabalt ei tunne inglise keeles rääkides, olen ma öelnud, et nemad rääkigu saksa keeles ja mina küsin kohe kui millestki aru ei saa. Ta küsis varasemate kogemuste kohta seoses narkoosidega. Uuris veel tervise ning haiguste kohta üldisemalt. Õnneks pole meil kummalgi Janariga suguvõsas väga pikka haigusteajalugu ning midagi olulist mul talle edastada polnud. Seejärel küsis, kas peab detailselt selgitama narkoosi olemust ja kõiki kõrvalnähte, ilmselgelt selle tooniga, et kuna ma olen varem sellega Sanderi juures kokku puutunud, siis aja kokkuhoiu mõttes pole see ehk vajalik. Nõustusin.

Seejärel hakkasin küsima konkreetselt meie ABI operatsiooni kohta, et kaua see kestab ja kes opereerib. Sanderi failis oli kirjas, et operatsioon toimub reede hommikul esimese asjana, kell  7:30 peame olema narkoositoas. Operatsiooni teostajaks oli märgitud “chef+“ mis kogu haigla jaoks tähendab dr Thomas Lenarzi ning see + märk tähendab, et ta ei teosta seda üksinda. Ehk siis lootust on, et Colletti ikkagi on kohal või peaks tulema kohale. Olin natukene mures ikka sellest, et Collettist midagi otseselt näha ja kuulda polnud.

Igaks juhuks hoiatan, et edasine info on mul detailidele-orienteeritud inimeste jaoks kirja pandud ning, et ma ise hiljem mäletaksin arsti juttu. Nõrganärvilistel pole vaja seda lugeda siin väga põhjalikult. Selle visiidi käigus selgitas ta, et tõenäoliselt jälgib kogu operatsiooni mitte ainult anestasioloog vaid ka lastele spetsialiseerunud narkoosiarst. Lisaks hoitakse teda narkoosi all päris pikalt, sest ta ei tohi järsku ärgata ning peab vaikselt ja tasapisi ärkvele tulema.  Kokku oli kirjas 6 tundi operatsiooniks ning edasi viiakse intensiivravipalatisse umbes 24 tunniks, mille jooksul toimub tasapisine ärkamine. Lisaks sain teada, et talle paigaldatakse kateeder, sest ta ei kontrolli oma põit nii pikalt teadvuseta olles.  Küsisin igaks juhuks kuhu see käib. Olen näinud ja kuulnud, et sellistel ratasoolis vanadel meestel on kateedrid, aga minu teada on need kusagil mingi lõikusega keha seest otse tulevad. Aga ta ütles, et Sander saab kehavälise ja rohkem polnud vaja teadagi  :P. Suu kaudu paigaldatakse makku peenike pehme toru, mille abil maomahla välja tõmmatakse, sest selili lamades võib see kurku kippuda ning põletusi tekitada. Narkoosiarst jätkas oma loetelu torudest ja protseduuridest. Mulle jäi mulje, et enne kui operatsioon pihta hakkab toimub mingi tunni jagu protseduure, mis sugugi lihtsamad pole kui implantatsioon ise (liialdus muidugi). Ta saab endale randme sisse midagi kanüülilaadset, üks seadeldis arterisse ja teine veeni, et mõõta ja jälgida vererõhku. Siin aga on minu jaoks midagi täiesti uut ja ootamatut. Ta ise ütles ka, et see pole veel kõik. Lisaks saab ta endale mingisuguse ülipehmest torujupikese kaela juurest sisse ning see suunatakse mööda veresooni südamele võimalikult lähedale. Ja kui ta selle ära ütles ja mu ülisuured imestunud silmad talle otsa vaikuses vaatama jäid, siis ta muigas ja ütles, et selgitab kohe ning avas Google’i, et pilte näidata. Ma siin ei hakka detailidesse laskuma, kuidas ja mis see täpselt on, sest esiteks pole ma üldse kindel, et täiesti 100% õigesti edasi seletan, aga sain aru, et see on täiesti normaalne ja pigem ohutu toruke. Et mingeid olulisi riske, mis eluohtlikud oleksid või operatsiooni edasi võiksid lükata, see endaga kaasa ei too. Neil on vaja lihtsalt südametegevusest hea ülevaadet.  Kui ma seal kabinetis peaaegu tund aega olin ära olnud ja kõikvõimalikud faktid järele pärinud, siis hakkasin juba mõtlema, et kas ma nüüd sain targemaks või muresid juurde :P?!  Usun, et targemaks, sest olen varemgi tähele pannud, et minu puhul külva hirmu teadmatus ning teadmised aitavad hirmu hoopis eemale peletada. Teadmine, et nii palju tehakse selle jaoks, et tema keha tööd jälgida kogu operatsiooni ajal, aitab mul kindlasti end rahulikumana tunda. Siinkohal mainin ka selle ära, et juhuks kui peaks toimuma verekaotus, siis küsiti ka allkiri selleks, et olen vereülekandega nõus. Eestis näiteks pole selleks minu teada vaja allkirja. Alaealise elu päästmise eest otsustab arst ning kui on vaja ülekannet, siis seda ka tehakse. Võib-olla Saksamaal ei tohi nii teha. Naljatasime siis veel, et kahjuks minust seal abi pole kuna rase olen ning lisaks on mu veri liiga negatiivne Sannu jaoks. Pagana Janar oma positiivse verega ütlen ma vaid! Minust pole mingit kasu mu poistele hädasolukorras. 

Edasi läksime tagasi :P. See on iga kord nii, et pidime alati osakonda tagasi sõitma. Praktika näitab, et mitte midagi polnud meile seal lähedal. Alati pidime pikka koridori mööda tagasi ning siis üles 7ndale minema. Teine uuring oli tümfanogramm vmt, selleks et kõrvades olevat rõhku kontrollida ning see oli korras. Kabinetis sees olime umbes 5 minutit kokku, sinna ja tagasi ning ooteaeg ka oli aga umbes 30 minutit kokku. Osakonda tagasi jõudes saime teada, et peame nüüd minema Hannoveri Kuulmiskeskusesse. See oli hoopis eraldiasuvas kõrvalhoones ning panim õueriided selga. Keskus oli ilus ja uudne ning vaateruumis luges Sander kohalikke koomikseid.

 Nii äge on vaadata, kuidas ta pilt pildi haaval neid silmadega „üle loeb“ justnagu teaks täpselt, mida teeb. Ootasime seal päris kaua. Mul kõht juba korises ning Sanderi oma oli eriliselt vali ja lärmakas. Ta ju polnud ikka veel midagi söönud, see-eest oli ta aga megatublisti igale poole kaasa tammunud ning rahulikult oodanud. Ma ei tahtnud ka hommikul eriti süüa, lasin kandikud välja viia, juhuks kui Sannu ärkab ja näeb. Haarasin vaid ühe kukli kotti, sest teadsin, et mul hakkab tühja kõhuga kergesti kõrvetama. Näksisin seda salaja seal ooteruumis. Nii halb oli nii teha, Sander ju ikka veel ei tohtinud midagi süüa. Kell hakkas 11 saama. Pidime seal kuulmiskeskuses saama kokku kõneterapeudi ja inseneriga. Umbes 30 minutit ootasime esimest. Kabinetti jõudmiseni ja sees ka muidugi tädi vatras täiel kiirusel saksa keelt. Ja siis mõni minut hiljem, kui ta minult midagi küsis ja ma suu esimest korda lahti tegin ja talle nalja pärast inglise keeles vastasin, siis ta sõna otseses mõttes võpatas. Vaatas seejärel Sanderi kaart ning nägi, et me oleme Eestist hoopis. Läks näost kergelt punaseks ja küsis ülikehvas inglise keeles, et kas ma saksa keelt üldse ei mõista. Selgitasin talle siis olukorda ja saime oma vestlust lõbusas meeleolus jätkata. Tema ülesanne oli saada Sanderi üldisest arengust aimu ning keelelisest arengust ning seejärel selgitada kogu implantatsiooni ootusi ja reaalsust. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on MHH-s teostatud 15 ABI operatsiooni, 2-3 on olnud lapsed. Ta küsis mu ootusi ning rääkisin, et need on erinevad. Kõik oleneb järeltööst ja et ma ei eelda ja loodetavasti ka mu kodused ei eelda, et koju naastes Sander kõike kohe kuuleb ja aru saab. Tean, et see on pikk protsess ja tulemused sõltuvad kõik ainult tööst. Ta ütles, et väga hea ootus, sest tal on olnud ka patsiente, kes ABI abil loodavad endale täiesti normaalse lapse ilma suurema vaeva ja ajakuluta saada. Nii need asjad ei käi. Ta ütles, et esialgu on vaja saada Sander eristama erinevaid helisid. Ta on justnagu vastsündinud oma kuulmise arengus, hakkab kõike vaikselt ja tasapisi avastama. Seda kõike muidugi ainult sellises juhul, kui homse operatsiooni käigus saadakse tema ajust elektroodide kaudu signaale tagasi. Kui midagi ei saa vastuseks, siis on seis sama, mis sisekõrvaimplantaadiga. See selgub juba homme pärast operatsiooni minu jaoks.

Ta küsis, et kus me järelteraapias hakkame käima ning arvasin, et ikka Eestis. Sest ei ole mõtet kõneterapeuti külastada Saksamaal või Milaanos, kui meil on vaja eestikeelset teraapiat. Eks ikka Tartus. Siis ta küsis, et kas Sander kunagi üldse logopeedi juures on käinud. Selle peale ma palusin tal küsimust korrata, sest see oli väga naljakas, sisult. Mul on 4,5-aastane kurt poiss ja ta pole eales logopeedi juures käinud?! Hmm.. siis rääkisin Sanderi igapäevaelust ning ta kuulas suu ammuli ja kritseldas faili. Ta ei suutnud uskuda, et Sander loeb ning tunneb tähti nii sõrmedelt kui paberilt ning et ta need ka välja hääldab. Lisaks imestas ta selle üle, et ta silpe nii kenasti kaasa hääldab, näiteks „puu“, „pa“, „kuu“ jne. Konsonant+täishäälik. „EMA“ – tuli tal puhtalt vaid viipe järgi. Minu arvates seda pole palju ja ka koduste logopeedide arvates mitte, aga talle see meeldis.  Rääkisingi talle kuidas Sander koolis käib ning mida seal õpib, mille peale tädi keeras Sanderi faili esikaane ning hääldas uuesti „ESTLAND“ ja küsis, kus see asub  :D Nalja kui palju. Ta vist arvas, et oleme kusagilt Aafrikast ning Sander pole kunagi haridusega kokku puutunud vmt. See teadmine parandas enesetunnet. Ta terve see aeg muudkui kirjutas oma faili infot, kui Sanderi kõnest rääkisin. Lõpetuseks muidugi ta siis ütles, et meil pole mitte mingil juhul mõtet kusagil mujale minna seda kõneteraapiat ja logopeedi otsima, kui meie oma riigis süsteem nii hea on. Hannoveris käivad inimesed kord või kaks kuus logopeedi juures, et oma arengut kontrollida. Eks programmeerimist ikka peame Itaaliasse tegema minema, sellest me ei pääse ning dr Lilli Colletti on korduvalt rõhutanud, et ta jälgib oma patsientide arengut isiklikult ja ta tahab pidevalt vahe-etappe näha. Lõpuks selgitas ta mulle veel, et kui Sanderil vähegi mingeid signaale ilmub implanteerimisel, siis korraliku järeltööga võib temast veel tubli kõneleja ja kuulja.

Edasi läksime inseneri juurde. Üks selline meesterahvas, kes kõndides pead kallutas kohutavalt palju. Kõndisin ta järel ning iga sammuga nägin ta nägu kas vasakult või paremalt. Tekkis tunne, et ta kontrollib, kas me ikka talle järele sammume. Tema ülesanne oli meile implantaadist rääkida, aga tundus, et ta isegi ei teadnud, millise me paigaldame. Selgitasin, et see on ikkagi Med’El mitte Cochlear või Nucleus nagu tema pakkus. Hakkas uusimatest mudelitest rääkima. Samas kui dr Colletti selgelt soovitas Med’Eli, siis ma usun, et see võiks ikkagi siis ju olla. Veider lihtsalt, et mina sellist infot talle öelda sain ning ta selle Sanderi faili kõik kirja pani. Kui küsisin, et kas see on ikka Mi 1200 siis ta ütles, et ei tea sellist. Et kõige uuem mudel on Synchrony. Hmm.. tal oli demo-protsessor laual ning samuti ka demoks mõeldud implantaat ja sinna peale oli trükitud Mi1200 :P Näitasin talle seda, siis ta ütles selle peale, et näed siis, te ikkagi saate kõige uuema mudeli. Senimaani oli ta selline veider ja nagu asjatundmatu, aga siis asetas ta lauale kohvri erinevate värvidega ning nägu lõi särama nii temal kui Sanderil. Vaja oli valida värvid, esiteks põhi, seejärel patareikattele ning seejärel mirkofoniklapile. Valik oli vist 20 ringis. Ma olin ausalt öeldes natukene üllatunud, et see nii oluline antud hetkel on. Ma ei suutnud üldse tõsiselt mõelda, sest minu jaoks oli oluline, kes minu poega opereerib ja muu taoline. Ma valisin kõige esimesena siis kiirelt täpselt samad värvid nagu Sanderi sisekõrvaimplantaadil olid põhjendades, et see on kõige märkamatum ning nahalähedasem värv. Mees ütles, et paljud ütlevad selle kohta, et see on liiga igav ja soovitas midagi muud!! MIDA?! Mul suva sellest, kas see on igav või mitte. Olin mõtetes nii homse opi ja hommikuse narkoosiarsti  juures, et ei suutnud üldse aru saada, miks see mees nii õnnelik on nende värvide juures. Valisin siis tema õnnetuseks järgmise kõige neutraalsema värvi talle põhjaks ning lisaks pidin valima tagavaraks ühe värvi ja selle valisin tema rõõmuks neoonrohelise. :D Põhjendasin seda, et siis ei kao see nii kiiresti silma alt ära. Eks pärast näha ole, kas see oli ka hea otsus. Võib-olla Sannule ka meeldib vahelduseks midagi värvilist kanda. Muuseas, kuna tal on ikka veel peas see sisekõrvaimplantaadi magnet, siis Sander pani protsessorit laual märgates kohe selle endale pähe ja näitas, et see on tema oma. Viimati kandmise aparaati vist nüüdseks juba üle poole aasta tagasi. Aga ta ikka veel mäletas ja tunnistas selle omaks. Usun, et tänu Joosepile hakkab ta seda veel rohkem omaks võtma. Olen tähele pannud, et Sanderile eriliselt meeldivad need asjad, mida väikevenna võtta ei tohi! :P Pusled on hea näide sellest.

Kella poole 1 ajal kõndisime lõpuks tagasi palatisse. Osakonna õde teatas, et meie lõunad on ka seal ning et Sander võib süüa. See oli märk sellest, et dr Colletti on kohal, sest muidu oleks Hannoveri kliinikul tema peast kompuuteruuring vaja teha. Samas ei osanud ükski õde seda kinnitada ning mul paluti palatisse ootama asuda. Lõunasöök oli pärast sellist hommikust tühja kõhuga ringikappamist muidugi nii kosutav. Sander limpsas huuli ning oli rõõmus, kui nägi, et toiduks oli keedukartulid kastme ja salatiga. See muidugi oli minu jagu ja seal oli korralik tükk valget kala ka aga ta nõudis vahetust. Temal oli mingisugune nuudlivorm, mis oli väga suur, kõrval oli kaste ja salat ning mõlemal oli magustoiduks koogitükikesed. Sanderil oli 3 tk imemaitsvast šokolaadikoogist. Õnneks ta jagas ühe minuga pärast seda kui oma valge glasuuriga keeksi talle oli jaganud. Soolane toit sai kõik muidugi enne kooke ära söödud. Sander sõi kogu selle praegu ära. Nii näljane oli.

Siin vahepeal oodates juhtus midagi huvitavat. Janar rääkis Haigekassaga ning selgitas, et meie juhtum ikkagi jääbki kahe arve peale ja et suur on oht, et dr Colletti ei tule homme opereerima, kui talle ettemaksu tehtud pole, siis HK kinnitas, et nad siis maksavad selle arve ka. AGA nad ei saa seda nii ruttu teha. Janariga olime varem mõelnud ka ise maksmisest ning mingi hetk ta otsustas, et teeb selle makse ära. Hk-lt tuli kinnitus ka, et maksavad lähiajal selle meile tagasi, sest nad täna ei saa seda ametlikku otsust ja maksekorraldust nii ruttu teha. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin selliste asjade üle ennast lolliks närveerinud ja pabistanud ja nutnud, sest me poleks ise eales selliseid summasid lambist suutnud välja käia. Suur on ka tõenäosus, et kui me poleks siin kohalikele ja dr Collettile ülekandeid ise teinud kiiresti, siis nad poleks meid ka opereerinud homme. Suur aitäh siinkohal kõikidele toetajatele ja Inglite Aja saatele :). Ruttu saatis maksekorralduse PDF-i 17500€ dr Colletti erapraksisele ning saatsin ruttu kirurgile sms-i kas ta selle emaili kätte sai. Ta vastas mõni minut hiljem tänades ning kinnitades kättesaamist. Vot sel hetkel rahunesin maha.. lõpuks ometi oli asi nii lähedal ja kõik tundus ka laabuvat just nii, nagu kõige paremini asja ette suutsin kujutada. Ainus, mis puudu oli tõestus selle kohta, et dr Colletti ikka kohale tuleb. Sest keegi teda polnud näinud ega teadnud kas ja kus ta on.

Nüüd aga on kell juba kohe 17 saamas ning ühestki arstist ega kirurgist pole ei kippu ega kõppu. Ma pole julgenud palatistki lahkuda sellepärast. Tahtsin blogi vahepeal üles laadida. Kirjutan ju Wordi dokumenti valmis, kuna siin netti pole. Sellest on tegelt väga kahju, sest pean kusagil peaukse juurde selleks kõmpima. Just antud hetkel, kui meie lõunasöögist rääkisin, astus uksest sisse söögitädi õhtusöögiga?! Mul on kõht ikka veel nii täis. Õnneks on neil õhtusöögid väga varased ja kerged. Kell on ju viis alles ja süüa saame 2 viilu saia/leiba ja vorsti või juusti peale. Kõrvale väike jogurt. Eks inimesed peavad rohtusid võtma, seega peavad nii vara süüa saama.

Meie palatist vaade ühele kliiniku tiivale.

- - -

Nonii, kell on nüüd õhtu saanud, täpsemalt hakkab 20:40, Sander on voodis, tuba on pime (õues on veel ikka hämar) ja ma loodan, et ta lähiajal nüüd magama jääb. Kuigi ma ei saa talle üldse pahaks panna, kui ta ei taha magama jääda, sest täna me eriti välja ei saanud ja võib-olla ta polegi nii väsinud. Itaaliast tuli meile ju kõva kõndimisharjumus. Samas saab siin haiglas tegelikult  ka omajagu ringi kapata. Lõunasöögist  saadik on ta pigem rahulikult mänginud. Leppisin palatikaaslasega kokku, et ta jääb tunnikeseks Sanderi und valvama, seni käin allkorrusel netis ja laen blogi üles. Et kõik, kes huvi tunnevad ikka teaksid, mis me täpsemalt siin teeme ja mis toimuma hakkab.

Huvitav teadmine on see, et tulin ka just enne Sannu magamapanekut arstide toast. Ootasin umbes 19:30ni kuni keegi lõpuks meile teatas, et arstide vastuvõtt on kohe saabumas, et me ootaksime koridoris nende ukse taga. Sander muidugi ei viitsinud seal passida ning jätsin ta mängutuppa, mis polnud kuigi kaugel. Olin juba nii närvis, sest ma ikka veel ei teadnud, kes meie kirug on homme. Olin endale juba igal moel sisendatud, et mõlemad variandid on okei: kui Colletti teeb on väga hea ja küllap dr Lenarz ka on okei. See on ikka nii naljakas, kuidas kõik teda siin Chefiks kutsuvad. Boss siis meie keeles. Igatahes meie palatikaaslane pani oma poisi vankrisse magama koridoris jalutades ja lükkas ta tuppa. Ajasime natukene juttu ning mingi hetk nägime kaugel koridoride lõpus ülikondades mehi sisenemas meie osakonda. Keskmine oli dr Colletti. Olin nii õnnelik. Sest teadsin, et isegi kui ta ise ei opereeri, siis on ta vähemasti siin olemas ja assisteerib ja õpetab Sanderi operatsiooni ajal. Mõni hetk hiljem juba kutsuti meid Sanderiga arstide tuppa. Sander oli end seal autodega ringi sõites üleni aktiivseks tõmmanud ning oli äärmiselt ülemeelikus meeleolus. Läks sisse ja andis kõikile patsi. Kõigile päris mitte, sest neid oli seal umbes 7 või 8 kokku. Dr Lenarz ja dr Colletti ja ülejäänud, keda ei tutvustatud. Küsisid Sanderi silma kohta, sest tal ju vasak silm ei liigu lõpuni välja ja silmanärvid on vist seal närvidega sarnases puntras koos. Veel küsisid ta tasakaalu kohta, et kas on palju häireid. Ütlesin, et ta hakkas hilja kõndima, nii 1 aasta ja  7-kuuselt, sest tal polnud väga hea tasakaal ja ohutunne oli väga suureks takistuseks. Ning et oleme palju füsioterapeutide juures käinud temaga võimlemas, aga nüüdseks ta jookseb ja kõnnib ja turnib täitsa normaalselt ja mingeid olulisi tasakaaluhäireid tal pole.  Siis vaatas dr Lenarz ta peas senise implantaadi kohta natukene ja talle tehti vasaku kõrva juurde suur must rist markeriga, et nad kõrva segamini ei ajaks. Selleks hetkeks suutsin vist suuremast aukartusest ja hirmust nii tähtsate arstide ees üle saada ning suutsin ise a küsida, et mis kell ja kus see täpselt toimub ning nad ütlesid, et meid viiakse kohale ja aetakse ka aegsasti ülesse, et ma ei muretseks selle üle. Siis kiitsin nende haiglat nende siniste kitlitega tüüpide eest, kes kohale inimesi saadavad ja et sellises suures haigas on seda tõesti vaja. Ning et ma pole kunagi nii suures haiglas varem viibinud. Meie pisikeses Eestis on haiglas oluliselt pisemad. Selle peale kõik naersid ja dr Lenarz ütles, et Eesti on tore koht. Et ta viibis eelmisel aastal siin Tallinnas ja kiitis vanalinna ja laulupidu! Ta oli suvel mingisugusele laulukaare all laulmisele kaasa elanud. Ma ei tea, kas meil eelmine suvi oli laulupidu või millal. Aga ma nõustusin temaga, et eestlased on tõepoolest üks suur laulurahvas. Selline tühi jutt meil siis. Ma ei julgenud seal asjalikke küsimusi väga küsida. Ammugi ei saanud ma arvetest ja rahast ja järelravist midagi rääkida. Seal tundus kuidagi liiga kirju rahvahulk olevat ning usun, et kõik sealolijatest ei peaks kindlasti seal kõigest kuulma. Ma arvan. Küsisin siis lõpuks ka seda, et kes operatsiooni teostab. Vähemalt üks oluline küsimus kogu selle aja jooksul. Nad ütlesid, et loomulikult nende aukülaline dr Colletti. Seejärel selgitasin oma küsimist, sest narkoosiarstil oli failis teine info. Ning seda seletas dr Lenarz mulle nii, et neil peab olema vastutav arst kirurg kohaliku haigla nimekirjast. Plussmärk tähendaski tema nime taga seda, et tal on kirurge veel juures, kes oppi aitavad läbi viia. Lõpuks siis küsisin, et kas ikka õige implantaadi paneme: rääkisin kokkuvõtlikult sellest vahejuhtumist seal kuulmiskeskuses, kus tehnik mulle valest implantaadist rääkis ja veel mingit kolmandat ka pakkus. Nad ütlesid, et see oli viga, et jah ta ei teadnud, kuna meie lugu oli nii värske ning tal polnud infot. Tegelikult ikkagi saab ta Med’El Mi1200 Synchrony, täpselt see, millest kogu aeg juttu on olnud. Kogu vestluse aja seisime kõik ühes suures ringis selles väikeses kabinetis ning Sander tormas kõikide vahel ringi nagu hull. Ma ei saanud ju teda korrale ka väga kõvasti kutsuda, pärast vaatavad imelikult. Nad alguses ütlesid kohe ta kohta, et on selline aktiivne ja hästi elav poiss. Nojah, enne magamaminekut ta tõepoolest oli täna selline ülemeelik. Kui aus olla, siis Sander käitub minuga kahekesi väga hästi, aga nii kui keegi juures on, kes on võõram ning kelle ees Sander teab , et ma teda väga oluliselt tutistada ei taha, siis ta kohe keerab mingi sigaduse kokku ja ei lase end väga hästi korrale kutsuda. Ema kunagi tunnistas mulle taolist kirjeldust kuuldes, et ta teab veel ühte Lõvi tähtkujus 27,5 aastat tagasi sündinud tütarlast, kellel oli väga sarnane komme väksena olnud :):P Igatahes oli meie visit vist 15 minutit maksimaalselt, ma siia ette ei maini kui kaua seda visiiti oodata tuli.. Ei teaks kust alustada: kas eelmise aasta sügisest kui asja väga intensiivselt ajama hakkasime? Või selle aasta jaanuarist, kui Colletti juures konsultatsioonil käisin ja lubati opiks aeg anda? Või eelmisel reedel Milaano operatsiooniks aega oodates? Või kolmapäeval Hannoveri haiglasse sisse kirjutades, siis öeldi ka ju, et küll ma kohe saan arstiga ka rääkida. Täna olen ka terve päeva oodanud arstidega kohtumist.. ja siis see õnnelik 15 minutit on sinu kasutada ja sa oled nii üleerutatud ja närvis, et suudad ainult piinlikult naeratada terve aeg. Igatahes on mul nüüd hea meel, et ring hakkab kokku tõmbama. Homme ma telefonile kindlasti ei vasta, olen kusagil seal opisaali lähedal ja ootan telefonikõnet, et temaga intensiivpalatisse ärkama minna. Seal ammugi ei tohi telefoni kasutada. Kui saan, siis kirjutan netti, kui seal on. Eks ma vaatan, kuidas parasjagu tunne ja tuju suhelda kellegagi on. Heegeldamine on tänu blogimisele maru tahaplaanile jäänud, beebi tulekuks tahaks ikka teki valmis saada :P.

 Aga hoiame pöidlaid ja loodame parimat!