Imeilusa teekonna lõpp läbi Lõuna-Saksa ja Austria viis meid rohelisse Viini.
Saime korteri kenasti kätte. Kirjutan mõne teine kord täpsemalt, hetkel oleme mõlemad kutu-piilud ja läheme magama.
TÄIENDUS:
Meiega endiselt kõik korras, lihtsalt nii suur väsimus on õhtuti koju jõudes. Viin om imeilus.
Siin korteris pole ühtki head lauda ning ma ei saa põlve peal läpakat hoides kaua kirjutada, väga ebamugav on. Olen mõtted kirja pannud, aga lihtsalt ei jaksa lahti neid veel kirjutada. Jätan selle vihmasteks päevadeks. Täna oli igatahes imeilus päikeseline ilm, kuigi tuul oli kohati nii terav ja megakülm. Päris raske oli riietada nii ennast kui Sannut.
Öö vastu teisipäeva magasime nagu notid. Otseselt kella peale polnud vaja ärgata. Rong läks alles 10:35 ja olime rongijaamast vaid 5 minuti jalutustee kaugusel. Sander sai haiglast kaasa pooliku pudeli antibiootikume. Ta pidi 7-päevase kuuri nendega lõpetama veel. Kes aga vähegi on andnud oma lapsele seda siirupi kujul. see teab, et lahtine purk peab hoidma jahedas. Kahjuks aga oli meie hotellituba nii pisike, et seal külmkappi ei leidunud. AGA see-eest olime katusekorrusel, kus aknad vintskapiga ning kastasin siis võimalust ja panin päikese loojudes antibiootikumipudeli oma pearätiku kookonisse ja sidusin aknaraami külge julgestuseks ning panin pudeli püstiselt katusereelingu vastu seisma. Hommikul, kui päike tõusis oli purk kenasti külm ja rätiku sisse mässituna pidas vastu terve tee Viinini.
Hommikusöögiga läks nagu ikka eestlastele kohaselt. See polnud küll hinna sees, aga oli mõnusalt suure valikuga buffee. Sander oli tasuta, aga sõi ikka nagu suur mees. Hakkas müslit millegipärast sööma. Ma polnud veel enne näinud seda. See oli üks magus asi, mida sain vabalt süüa kodus, teades et Sanderile see ei maitse. Aga küllap nüüd enam mitte. Saime siis 10€ eest vabalt kõhud kurguni täis süüa. Ikkagi buffee!! Mul vedas ka sellega, et Sander nii aeglaselt sööb, sain selle tunnikese jooksul, mis seal istusime peaaegu lõuna-oote juba endale sisse sööta. Teadsime, et enne õhtut me korralikult süüa ei saa, kui siis näksida.
Rongijaama jõudsime igaks juhuks tund aega varem. Lihtsalt polnud tegevust hommikuks ja maha ka ei tahtnud jääda. Rongijaamad on Saksamaal nii suured! Ma ei olnud 100% kindel kus asub meie perroon ja nii juhtusimegi liiga vara kohale. Sander oli mu peale jube kuri, kui vahepeal mustmiljon rongi meie eest läbi läksid ja me ühelegi peale ei läinud. Tema oleks muidugi ka kõrvalvahedele tulnud rongidele tahtnud minna, Peaasi, et enam ootama ei peaks. Õnneks oli ilus päike ja istusimegi nagu leevikesed päikese käes.
See oli meie senini kõige pikem sõit ilma ümberistumiseta, kokku 10:35-15:09. See-eest kaardi pealt vaadates tundus, et sõitsime Euroopast põiki läbi ka selle nelja ja poole tunniga, saabusime läänest itta. Sisutasime oma aega mr Beani ja pusledega. Sander pani peaaegu kõik oma pusled üh kaupa kokku ja lahti. Rong oli üpris tühi ja saime neljases pingivahes laiutada. Kuigi algselt pean tunnistama, et lasin eelmise päeva tädil endale tünga teha. See piletikassas olnud tädike ütles, et pean kindlasti kohad broneerima, muidu ei pruugi saada Sanderiga kõrvuti kohti. Maksin siis hirmust 9€. Aga ega selliseid asju ei teagi vist enne, kui ise läbi pole teinud. Ja senini enamik eelmistest pikki vahemaid sõitvad rongid nii Itaalias, Šveitsis kui Saksamaal olid päris täis ka. Alguses istusime nagu nupud ainukesena ilma lauata kaheses pingireas. Kogu vagunis oli kokku kümmekond inimest. Kui esimesse vahepeatusse jõudsime, siis kolisin meid ümber esimese vaba lauaga neljase paviljoni sisse. Seal sai Sander paremini puslesid kokku panna ja mina sain laua alt vastaspingile oma jalad üles panna. Need olid sellest rongidega sõitmisest ja istumisest päris pakuks juba läinud.
Mingil hetkel tuli üks vanem pooltmmu naisterahvas peale ja seisis vaguni lõpus, klaasuste taga, seal kuhu paigutatakse suured kohvid. Sellised suureb pulkadest riiulid. Seal oli terve reisi ajal vaid minu kohver. Ning varguste vältimiseks (see küll otseselt ei takista tegelikult, aga aeglustab vargaid) seon alati kohvi küljest väljaulatuvad rihmad ümber pulkade kinni, See takistab ka väljakukkumist ja nihkumist. Seal koridoris ootas üks mees WC järjekorras ja siis see tädi, seisab ja põrnitseb mu kohvrit ja asub seda siis sikutama, Õnneks olin näoga sinnapoole ja sain teda rahus jälgida. Tal oli enda kohver ka käes. See natukene lohutas mind, arvasin, et see vahe oli nii täis, et ta minu kohvrit tirida üritab. Lõpuks võttis ta sellest kahe käega kinni ja hakkas välja tõmbama. Läksin siis kiirelt kohale ja ütlesin automaatselt: "It's closed to the shelf!" ning näitasin rihmasid. Inglise keel on ikkagi mu esimene võõrkeel. Mul läks täitsa meelest ära, et olime saksakeelses Euroopas. Lükkasin oma kohvri tagasi. See oli minu imestusesk AINUS kogu ruulisid ja 3 korruse peale kokku. Seal oli vaba ruumi küll ja küll. Ma ei saanud aru, mis tal viga oli aga vhemasti ta jättis selle rahule ja vaatas mind suu ammuli. Kui sealt ära tulin, siis tädike hakkas kõva häälega kisendama: "Closed! Closed!" Ja sokkis midagi itaalia keeles ja siis muuskui kurtis seal ruumis olnud mehele, et küll on ikka häbematu tulla inglise keeles rääkima. Me oleme ju Saksamaal ja see oli ikka eriliselt alatu minust temaga nii rääkida. Siis ütles veel, kuidas ta vihkab inimesi, kes ei räägi kohalikku keelt ja mis sellistel üldse siia asja on, et tema ei tule ju minuga itaalia keeles rääkima jne. Tundsin end natukene isegi halvasti korraks. Samas mõtlesin, et turistid ei pea oskama kohalikku keelt ja pagan, terve maailm on turiste täis. Tema aga seal sõimas ja õiendas edasi ja lõpuks tuli meie kõrvale laua taha istuma. Uksest sisse astudes veel vaatas mulle otsa ja ütles taas: "Closed!" ja naeris üleolevalt. Ma ei maininud kordagi midagi. Ta ei tundunud seline kõige tavalisem viisakas tädi ka olevat. Kindlasti rääkis aksendiga. Siis kui piletimüüja (-ja kontroll) tuli ütles ta, et ei vaja järgmsesse peatusesse sõitmiseks piletit, kuna see on maakonnasisene ja tal mingi tõend invaliidsusest. Kus siis aga tädike pistis taaskord räuskama, kui selgus, et see rong peatub alles järgmises maakonnas ja see on tunni aja pärast. Ta oli väidetavalt vale rongi peale astunud. Tükk aega mässas ja vandus kõva häälega omaette, piletimüüa käis ülejäänud vagunile tiiru peale ja naases tema juurde. Tädi oli nii vihane, et pidi ikka pileti ostma, mis sest et valesti sõidab. :)
Õnneks tä läkski maha ja edasi jätkus reis rahus ja vaikuses ja ilma ühegi olulise vahejuhtumita. Vahepeal uurisin välja, kuidas kõike kiiremini oma korteri juurde saada. Ühtki kaarti mul ju polnud. Lootsin, et Viinis on rongijaamas mõni reisikeskus, kust saan selle võtta ja viimases hädas saab alati ka takso võtta. Kuid meil polnud kiiret. Emale helistades selgus, et Viinis on olemas veel üks peatus, mis kodule lähemal ja saime 3 minutit varem rongist maha. Mul oli korteri omaniku number ja küsisin, kuidas kõige kiiremini sinna saab. Vastuseks oli U6 2 peatust põhja, siis vahetad U4 vastu, kaks peatust läände ja oledki Schönbrunnis. Kõige keerulisem osa sellest teekonnast oli leida õige pilet. Teadsin, et kavatsesime veel metroga sõita ja ühe korra pilet maksab 2,2€. Samas oli automaadis valik nii kirju, mingid tsoonid jne. Otsisin siis inimest, kes ei jookseks pea seljas järgmise metroorongi peale. Saime nädala pileti 16€. Hiljem muidugi selgus, et nädala pilet koosneb seitsmest päevast: esmaspäevast-pühapäevani. Õnneks oli teisipäev juba ja ma väga ei kaotanud. Minu jaoks oleks pidanud olema sobiv hoopis kaheksa päeva pilet, aga see maksis 32€ ning ma väga ei raatsinud. Sellisena arvutades tundusid ühekordsed piletid odavamad. Muidugi kõige odavam oleks olnud üldse mitte piletit osta, sest siin pole mingit kontrolli sisse-välja minekutel. Kõik on vabavooluga ja pileteid kontrollivad kontrolörid. Kohalike sõnul kohtab neidki imeharva. Aga ma ei hakka riskima Austria trahvidega. Logistikuna töötades õppisin, arenenud Euroopas trahvi saada pole mõtet!
Saime igatahes metroodega sõidetud nagu vanad kalad. kaardid olid ju kõikjal väljas, alguses kontrollisime mitu korda üle, et ikka õiges suunas sõidaksime, sest tegelikult ju pole metrooliinid mitte ida-lääne ja põhjalõunasuunalised vaid neid nimetatakse lõpp-punktide järgi. Sina pead lihtsalt õige suuna valima ;) Sander oli alguses pettunud, et ei pea piletit "augustama" nagu Milaanos. Kui oma peatuses maha tulime, siis hakkasime vaikselt tänavale lonkima Seal polnud liikuvaid treppe ja kohvriga võttis see omajagu aega. Maa peale jõudes võtsin ette oma märkmiku, kus oli kirjas meie tänava nimi. Teadsin, et see peab sealsamas kohe olema, 250 meetrit oli kirjas korterit tutvustaval veebilehel. Vaatasin rngi ja mõtlesin, et küsin kioskist. Enne kui jõudsin sinna astuma hakata, kuni mingisugune pisike, katkiste teksadega, tõmmu ja natukene näost pidune meesterahvas ligi ja küsis minult, kas ma olen abielus. Vaatasin kohe mujale ja pigistasin Sannu kõvast oma käe otsa ja astusin sirgjooneliselt minema. Mõtlesin, et issand jumal, ma pole blond ja siniste silmadega beib. Suur kõht on ees ja laps on käe otsas.. kas ma olen tõesti kelleelgi pruudiks paras?! Uhh. Jõudsin siis fooruni, mille taga asus kiosk. See oli mingi 10-15 meetrit eemal ja minu õnnetuseks jälitas see tüüp meid sinna. Ta tuli minu kõrvale ja vaatas otsa ja küsis uuesti: "Are You married?"..Minu jaoks on alati suurt ebamugavust valmistanud mind tänaval ilma vajaliku põhjustea kõnetavad inimesed. Egiptus ja Türgi on eriliselt vastikud riigid, kus mehed lihtsalt tikuvad ligi juttu ajama.. uhh!! Manasin siis ette sellise vastiku näo ja küsisin: "WHY?!" (Ehk siis miks?!) ehk siis mis sul viga on, miks sa tahad teada, kas olen abielus, mine juba ära.. sellise näo ja tooniga.. Mees vaatas mulle ikka otsa ja küsis, et kas ma otsin korterit ja et kas ma tulen oma pojaga tema korterisse. Tema on Georg! Et tal oli aega üle ja otsustas meile metroosse vastu tulla... Appiiiii!!! See oli oihtsalt nii piinlik olukord.. Nii piinlik! Ma kujutasin vaimusilmas ette kuidas kõik senised piinlikud olukorrad mu elus muutusid täiesti kahvatuteks selle kõrval. ma olin oma korteriomanikule nii teinud. Miks ta kohe ei võinud öelda, et on Georg, miks ta küsib kas ma olen abielus??! Asi on nimelt minu nimes, aitäh ema-isa! Olin ära unustanud, kuidas USA-s mind tihtipeale sarnaselt kutsuti. Inglise keeles on Marit päris keeruline õigesti hääldada. Kui ta oleks selle saksapäraselt hääldanud, siis oleks ma aru saanud, Aga ei, ta vabandas ka muidugi selle eest, arvas, et seda nime tuleks nii hääldada "merrid!" mis inglise keelse häälduse järgi ongi abielus! Arghh. Vabandasin vist tema eest terve tee korterini ja korteris sees ka. Õnneks ta oli kergelt alkoholilõhnadega ja ilmselgelt tahtis ruttu asjaga teisele poole saada ja saime kiirelt oma info vahetatud ja ma ei pidanud enam temaga ühes toas olema. Piinlik!
Korter oli iseenesest meile täpselt paras. Kõik vajalik oli olemas, sh lift. Sest elasime neljandal korrusel ja nendest kitsastest keerdtreppidest küll mitu korda päevas ei tahtnud meist kumbki tatsuda. Nüüd tundub meie teekond Euroopas juba nii lõpule lähedal olevat, et viimane asi, mis juthuda võiks on sünnitama hakata! Sander hakkas korteris kohe kohvrit lahti pakkima. Nii numps. Ta on juba selline reisiguru meil. Teab, et kui emme ta uude kohta viib, siis seal tuleb asjad kohvris lahti pakkida ja riided puude peale panna ja hambaharjad vannituppa viia jne jne. Väga tore nelja-aastane!
Pidim veel poes käima, et hommikuks süüa osta. Siin pannakse poed õhtuti seitsmest kinni, seega väga kaua aega meil enam polnud. Asukoht on sellel korterile imeline. Asub kõrvaltänavas, aga kohe peatänavate taga. Ehk siis mõni samm edas oled restoranide ja poodide keerises. Ja selle taga asus suur park nagu mets pigem juba. Aga sinna me hetkel ei läinud. Käisime Billa toidupoes. Hinnad tundusid juba kodumaisemad olema. Osad asjad, nt köögiviljad on olid minu meelest isegi odavamad. Kurk 0.99€ ja paprika 1.99€, puuviljad ja värsked marjad ka 3-4€ kilo. Fotol olevad maasikad maksid 3,5€ kilo. Selle suure saiahulluse peale olid värsked tooted need, mida kõige rohkem igatsesime. Sander muidugi sai ka oma Nutella ja emme aprikoosimoosi (haiglas hakkas see nii meeldima!).
Õhtuks olime väga väsinud ja pugesime varakult magama. Õnneks olid siin pimendavad kardinad ning ma ei pidanud kella 5st ärkama. Samas olen haiglarutiinis ikka nii sees, et üle seitsme ma e maga. Igasugused mõtted tikuvad ligi, kellele helistada ja kellele kirjutada.
Hommikusöögiks sai Sannu oma müsli ja eelmises õhtul poest nõutud lastevorsti, või siis selle sarnase toote vähemasti. Kurke ostsin piisavalt, et neid vabalt sisse kugistada.
Vaade meie aknast. Ilm tundub väga päikeseline. St ongi, aga see on petlik. Tänavate vahel ja eriti vilus on nii tervamalt külm päike. Võib-olla oli asi ka selles, et ma eelmisel õhtul pead ei viitsinud pesta ja honmikul pesin alles ning fööniga päris kuivaks ei teinud. Aga igatahes mul oli jahe. Kandsin kuni lõunani mütsi. Ja ka Sander oli jopega. Läksime oma kohalikku parki üle vaatama. Seal kostus kella 10 ajal juba omajagu lastekisa. Park ise oli nagu tõeline mets. Kõik oli ürgne ja kohati ka kergelt võsane. Minu jaoks oli see veider. Oma ettekujutustest olin arvanud, et Kesk-Euroopas on pargid alati hästi sellise prantsusepäraselt pügatud ja hooldatud. Aga see oli isegi meeldivam. Suured ürgsed puud ja nii kõva linnulaul, et kohati ei kuulnud laste hääli.
Sander korjas kive.. Mänguväljakutel liiva polnud, sest muidu kassid elaksid seal, see-eest olid seal imepisikesed "pehmed" kivid. Ehk siis mitteteravad. Samal ajal kui Sander mängis, vaatasin mina Georgilt saadud Viini kaarti. Olin seespidiselt natukene dilemmas. Tahaks nagu lihtsal istuda ja puhata.. aga samas oleme Viinis 8 päeva ja mitte midagi ei näe!? See on ka nagu lollus. Leidsin kesklinna piirkonnast ühe vaateratta kujutise ja küsisin Sanult, et kas ta tahaks suure ratta peale kõrgele sõitma minna. Kuna Sander ka seal kellegagi eriti ei mänginud, võõrastas natukene, siis ta oli suht kohe nõus. Viisime enne linnaminekut suurema kola kotist ära, et see kergem oleks. Võtsime paar ampsu süüa ja asusime metroo abil linna minema.
Tunnikese pärast olime Präteris. See on üle Doonau asuv suur linnapark. Kui metroost välja astusime oma peatuses, siis otsisin ratast. See paistis kaugelt eemalt. Sinna suunda jalutama hakates aga saime üllatuse osaliseks. Nimelt hakkas selle ratta taga paistam ka mingisugused muud ameerika mäed ja karussellid. Kui kohale jõudsime, sain teada, et Präter on linna suurim lõbustuspark! Jackpot! ma muidugi ei teadnud, kui hea see just sel hetkel oli. Kaheksandat kuud rase naine ja 10 päeva eest ajuoperatsioonilt tulnud poiss on erilised lõbustuspargi kandidaadid kindlasti!
Võtsime aga vabalt, nii kuidas tervis ja tuju lubas. Alguses muidugi käisime lubatud vaaterattaga sõitmas. Järjekordi polnud väga, kogu park tundus üpris tühi olevat. Siiski oli vaid aprill. Saime kena vaate osaliseks. Maju paistiis nii kaugele kui silm seletas. Ilm oli muidugi imeline sellise asja jaoks. Kusjuures see oli ka minu üks argumentidest minna linna peale. Ilm. Vaatsin, et yr.no lubas nädalalõpuks ja uueks nädalaks hoopis vihma. Siis saab küll tubaselt puhata ja jalgu seinale visata. Sander oli väga sillas kui ma majade kohale tõusime. Piletit ostes aga nägin, et seal oli variandiks ka kombineeturd piletid: kaks atraktsiooni koos ostes saab soodsamalt. Sain teada, et Viinis asub Schönbrunni loomaaed. Hmm, see pidi meie kodu lähedal olema,s est meie linnaosa kutsuti nii. Ja isegi kui polnud, siis küll ma selle loomaaia oleks ka üles kusagilt leidnud.
Ja nagu me veel vähe oleksime rongidega sõitsnud, siis Sanderi suur ja sügav soov oli ka selles lõbustuspargis rongidega sõita. Need sellises paari-eurosed väljaminekud ei olnudki nii hullud. Vähemasti ei pisanud ma temaga ameerika mägedel sõitma. Neid oli seal omajagu ja mul hakkas juba mõttest pea allapoole kusagil rippumisest üsna paha.
Üks koht oli, kuhu ta väga tahtis ja ma peaaegu oleksin ka tahtnud aga ei hakanud igaks juhuks riskima. Põhjus Viini tagasi tulla millalgi. See oli veeatraktsioon, kanuud vee peal ja sõit ei näinud nii hull olevat, aga ikkagi. Ma ei saa rsikida sünnitamisega! Mitte nüüd, kui nädalake veel jäänud.. Sain talle selgitada siis, et külm on, et vesi on külm ja meie jääme haigeks külmas vees. Ta oli kurb kuni järgmise rongisõiduni. :)
Siin on Präteri vaateratas. Kusjuures tulime just lõunasöögilt. Nii et ei pea arvama, et Sander toitud vaid magusast. Selle pildil oleva suhkrukommi andis ta 15 minuti pärast mulle ära, sest see oli nii suur ja sulas päikese käes talle käte peale ja see seisab nüüd külmkapis. Sama suurena edasi. Lõunasöögikohas aga sain taaskord targemaks. Istusime ja ootasime oma šnitsleid ning raadiost hakkas kostma Elina ja Stigi Eurolaul!! Vau-vau. Helistasin kohe emale, et keegi veel kuuleks, kui hinge austerlastele meie eurolaul läinud oli. Ilus laul!
Tagasiteel külastasime mõnesid poode. Mul oli jube tahtmine leida kusagilt kitsevõi kreemi, Marili oli seda mulle andnud ja teadsin, et see on saksa firma ja lootsin, et ehk mõnes poes see olemas. See on vist ainus kreem, mis täitsa looduslik ja mul naha sügelemist leevendanud on. Ja kõhulenahale on nii meeldiv. Sanderile ka meeldib poes käia. Eriti meeldis talle koos minuga kõiki kreeme kaasa nuusutada ja proovida. Siuke numps. Temast saab kunagi väga hea mees, oskab naistele riideid ja kosmeetikat valida ;) Vahepeal oli meil aga netti vaja ning selleks tundus sobiv koht olevat Starbucksi kohvik. Kuna niisama oli veider netis seal istuda, siis sai Sander ka omale šokolaadisõõriku, et energiat laadida ;) Selle pidi muidugi emme ise ära sööma, sest millegipärast see ei mahutnud talle tervenisti kõhtu ära. Netist vaatasime looduspoodide asukohti ja saime veel natukene ringi käia ning lõpuks tulime metrooga koju. Õhtusöögiks tegin kartuli-köögivilja vormi ja vaatasime Minionide multikat. Magama juba õige varakult. Vahetult enne magamaminekut sain Lilli Collettilt sms-i, kus ta kirjutas, et vabandab, et meile segadust tekitab, aga 23.mail kokkulepitud esimese kuu visiit*... järgnes kiri, et osa sõnumi sisust on puudu. Veider. Kirjutasin talle gmaili, et ei saanud ta sms-i ühes tükis kätte.
Gmaili sisenedes aga ootas mind juba Lilli kiri eest. Nimelt täpsustas ta tuleva teisipäeva plaane. Sain kirjavahetuse tema ja Austria kliiniku vahel. Peame olema kohe varakult kohal, 8st on registreerimine. Siis saab Sander kerge uinuti, et talle saaks sellal teha esimese sisselülituse ja testimise. See on siis selleks, et näha, kas elektroodid annavad endiselt sama häid signaale ning et selgitada, et need ei kattuks omavahel. Lisaks jälgitakse, et muus ajus ei toimuks mingisuguseid reaktsioone või ma ei teagi mida siis täpselt. Et muu ajutegevus ei saaks liikset stimulatsiooni ega ärritust. Selgitada, et millistest programmidest võiks Sanderi kuulmist ergutama hakata. Seda on keeruline selgitada, isegi oma sõnadega. Sest see kõlab meditsiooniliselt igati valesti, ükskõik, mis ma ka siia ei kirjutaks. Lisaks võetakse tal une pealt ka niidid välja nii peahaavast kui naba juurest. Loodetavasti nad ei unusta naba :) Ta on ikka veel väga kurb oma naba üle, iga kord kui pesemas käime ja plaastrit vahetame, siis ta kurdab, et see on valus ja kole. Kahju temast kohe, ta tunneb end süüdi selles. Seejärel oli kirjas, et toimub narkoosist ärkamine. Ehk siis ma ei teagi, kas ta saab narkoosi päris või mõne muu kergema uinuti. Seejärel toimub Sanderiga ärkveloleku testimine. Selle käigus saame siis esimest korda näha tema reaktsiooni helile. Uhhh!! Iga kord kui sellele mõtlen lähevad mul silmad märjaks. Mitmel põhjusel. Esiteks kindlasti suurest imestusest ja õnnest, et see saabki lõpuks juhtuma. ta saab kuulda esimest korda helisid, minu häält, linnulaulu jmt. Muidu otseloomulikult ei kõla need tema jaoks absoluutselt sellisena nagu meie neid asju kuuleme. Ta on nagu vastsündinud beebi, kes esimest korda kuuleb. Ja veel mitte-inimlikul viisil. Mitte ükski organ tema kehas, ei tegele selle heli vastuvõtmisega, nagu tavainimesel enne kui Sanderil jõuab elektroodidest signaal otse ajju, ei mingit kuulmekilet, sisekõrva ega tigu ega kõrvanärve. Ükski kuulmiselund tema kuulmist ei mõjuta. Kõik on tehislik. ning võtab väga kaua aega ja vaeva, enne kui ta hakkab päriselt kuulma. Esmalt peab ta üldse helide olemasoluga harjuma. Tal ju pole siiani õrna aimugi, et asjad teevad häält/heli. Natukene aega edasi, siis peaksime talle selgitama, et erinevad asjad tekitavad erinevaid helisid ka veel lisaks. Ta peab õppima neid eristama. Ja ma nii kardan seda, kust mina peaksin üldse teadma, kuidasmoodi tema mingeid asju kuuleb. Võib-olla on need kõik talle samasugused?! Ma ei tea veel. Need inimesed kes on täiskasvanuna nt kasvaja tagajärjel kaotanud kuulmise ning on kuna on kõrvanärvikasvaja olnud ning kõrvanärv on vigastataudv eemaldatud, siis nad enam kunagi kuulda ei saa. Neile on samuti ABI operatsioon tehtud ning nad ütlevad et on ränga kadalipu läbi teinud, et õppida algusest peale jälle kõik uuesti. Et ükski asi pole sama häälega läbi implantaadi kuuldes. Hirmutav ja natukene ka erutav..
Teiseks lähevad silmad märjad hirmust, sest me ei tea 100% kas ja kuidas Sander sellele kõigele reageerib. Olen temaga seoses nii palju lootnud ja lootused on petta saanud, et ma ei julge asju sinisilmselt uskuda. Ei usu enne, kui asi on tegelikult käes, nähtud ja käega katsutud. See tema kuulmine on minu jaoks ikka veel müstiline. Olen nii harjunud, et ta ei kuule. Alles aasta tagasi olin sellega juba täiesti leppinud. Lootsin vaid, et ehk kunagi keegi hakkab närve paljundama ja istutama. Et siis ehk saab ta endale kõrvanärvid ja siis saab ta kuulda. Aga näed, meditsiin on ikka müstiline! Ja ikka uskuge. Ootan väga teisipäeva.. liblikad kõhus! Tegelikult on see beebi, kes ringi ratsutab nagu segane, aga võib ka liblikad öelda ;)
Aga teisipäeval siis rohkem midagi ei toimugi. Ühe päevaga peaks kõik tehtud saama. Janar otsib lennukipileteid, et tulla ka kaasa meiega. Ning lisaks tuleb kaasa meie sisekõrvaimplantaadi tehnik ja programmeerija Piret Zimmer. Me loodame, et ehk saab ta selle visiidi käigus rohkem asjadets aru kui meie ja ehk oskab meid Eestis rohkem aidata. Osa Inglise Aja saatest annetasime ju Kõrvakliinikule ning mingi osa sellest oligi mõeldud justnimelt nendeks puhkudeks, kui vaja kedagi meist targemat kaasa. Ja kes teab, võib-olla saab hiljem juba Eestis abistada, et me ei peaks igas küsimuses Itaaliasse sõitma. Janar ja Piret jõuavad Viini esmaspäeva õhtul ja lähevad kolmapäeva hommikul tagasi.
Saime korteri kenasti kätte. Kirjutan mõne teine kord täpsemalt, hetkel oleme mõlemad kutu-piilud ja läheme magama.
TÄIENDUS:
Meiega endiselt kõik korras, lihtsalt nii suur väsimus on õhtuti koju jõudes. Viin om imeilus.
Siin korteris pole ühtki head lauda ning ma ei saa põlve peal läpakat hoides kaua kirjutada, väga ebamugav on. Olen mõtted kirja pannud, aga lihtsalt ei jaksa lahti neid veel kirjutada. Jätan selle vihmasteks päevadeks. Täna oli igatahes imeilus päikeseline ilm, kuigi tuul oli kohati nii terav ja megakülm. Päris raske oli riietada nii ennast kui Sannut.
Öö vastu teisipäeva magasime nagu notid. Otseselt kella peale polnud vaja ärgata. Rong läks alles 10:35 ja olime rongijaamast vaid 5 minuti jalutustee kaugusel. Sander sai haiglast kaasa pooliku pudeli antibiootikume. Ta pidi 7-päevase kuuri nendega lõpetama veel. Kes aga vähegi on andnud oma lapsele seda siirupi kujul. see teab, et lahtine purk peab hoidma jahedas. Kahjuks aga oli meie hotellituba nii pisike, et seal külmkappi ei leidunud. AGA see-eest olime katusekorrusel, kus aknad vintskapiga ning kastasin siis võimalust ja panin päikese loojudes antibiootikumipudeli oma pearätiku kookonisse ja sidusin aknaraami külge julgestuseks ning panin pudeli püstiselt katusereelingu vastu seisma. Hommikul, kui päike tõusis oli purk kenasti külm ja rätiku sisse mässituna pidas vastu terve tee Viinini.
Hommikusöögiga läks nagu ikka eestlastele kohaselt. See polnud küll hinna sees, aga oli mõnusalt suure valikuga buffee. Sander oli tasuta, aga sõi ikka nagu suur mees. Hakkas müslit millegipärast sööma. Ma polnud veel enne näinud seda. See oli üks magus asi, mida sain vabalt süüa kodus, teades et Sanderile see ei maitse. Aga küllap nüüd enam mitte. Saime siis 10€ eest vabalt kõhud kurguni täis süüa. Ikkagi buffee!! Mul vedas ka sellega, et Sander nii aeglaselt sööb, sain selle tunnikese jooksul, mis seal istusime peaaegu lõuna-oote juba endale sisse sööta. Teadsime, et enne õhtut me korralikult süüa ei saa, kui siis näksida.
Rongijaama jõudsime igaks juhuks tund aega varem. Lihtsalt polnud tegevust hommikuks ja maha ka ei tahtnud jääda. Rongijaamad on Saksamaal nii suured! Ma ei olnud 100% kindel kus asub meie perroon ja nii juhtusimegi liiga vara kohale. Sander oli mu peale jube kuri, kui vahepeal mustmiljon rongi meie eest läbi läksid ja me ühelegi peale ei läinud. Tema oleks muidugi ka kõrvalvahedele tulnud rongidele tahtnud minna, Peaasi, et enam ootama ei peaks. Õnneks oli ilus päike ja istusimegi nagu leevikesed päikese käes.
Õnneks tä läkski maha ja edasi jätkus reis rahus ja vaikuses ja ilma ühegi olulise vahejuhtumita. Vahepeal uurisin välja, kuidas kõike kiiremini oma korteri juurde saada. Ühtki kaarti mul ju polnud. Lootsin, et Viinis on rongijaamas mõni reisikeskus, kust saan selle võtta ja viimases hädas saab alati ka takso võtta. Kuid meil polnud kiiret. Emale helistades selgus, et Viinis on olemas veel üks peatus, mis kodule lähemal ja saime 3 minutit varem rongist maha. Mul oli korteri omaniku number ja küsisin, kuidas kõige kiiremini sinna saab. Vastuseks oli U6 2 peatust põhja, siis vahetad U4 vastu, kaks peatust läände ja oledki Schönbrunnis. Kõige keerulisem osa sellest teekonnast oli leida õige pilet. Teadsin, et kavatsesime veel metroga sõita ja ühe korra pilet maksab 2,2€. Samas oli automaadis valik nii kirju, mingid tsoonid jne. Otsisin siis inimest, kes ei jookseks pea seljas järgmise metroorongi peale. Saime nädala pileti 16€. Hiljem muidugi selgus, et nädala pilet koosneb seitsmest päevast: esmaspäevast-pühapäevani. Õnneks oli teisipäev juba ja ma väga ei kaotanud. Minu jaoks oleks pidanud olema sobiv hoopis kaheksa päeva pilet, aga see maksis 32€ ning ma väga ei raatsinud. Sellisena arvutades tundusid ühekordsed piletid odavamad. Muidugi kõige odavam oleks olnud üldse mitte piletit osta, sest siin pole mingit kontrolli sisse-välja minekutel. Kõik on vabavooluga ja pileteid kontrollivad kontrolörid. Kohalike sõnul kohtab neidki imeharva. Aga ma ei hakka riskima Austria trahvidega. Logistikuna töötades õppisin, arenenud Euroopas trahvi saada pole mõtet!
Saime igatahes metroodega sõidetud nagu vanad kalad. kaardid olid ju kõikjal väljas, alguses kontrollisime mitu korda üle, et ikka õiges suunas sõidaksime, sest tegelikult ju pole metrooliinid mitte ida-lääne ja põhjalõunasuunalised vaid neid nimetatakse lõpp-punktide järgi. Sina pead lihtsalt õige suuna valima ;) Sander oli alguses pettunud, et ei pea piletit "augustama" nagu Milaanos. Kui oma peatuses maha tulime, siis hakkasime vaikselt tänavale lonkima Seal polnud liikuvaid treppe ja kohvriga võttis see omajagu aega. Maa peale jõudes võtsin ette oma märkmiku, kus oli kirjas meie tänava nimi. Teadsin, et see peab sealsamas kohe olema, 250 meetrit oli kirjas korterit tutvustaval veebilehel. Vaatasin rngi ja mõtlesin, et küsin kioskist. Enne kui jõudsin sinna astuma hakata, kuni mingisugune pisike, katkiste teksadega, tõmmu ja natukene näost pidune meesterahvas ligi ja küsis minult, kas ma olen abielus. Vaatasin kohe mujale ja pigistasin Sannu kõvast oma käe otsa ja astusin sirgjooneliselt minema. Mõtlesin, et issand jumal, ma pole blond ja siniste silmadega beib. Suur kõht on ees ja laps on käe otsas.. kas ma olen tõesti kelleelgi pruudiks paras?! Uhh. Jõudsin siis fooruni, mille taga asus kiosk. See oli mingi 10-15 meetrit eemal ja minu õnnetuseks jälitas see tüüp meid sinna. Ta tuli minu kõrvale ja vaatas otsa ja küsis uuesti: "Are You married?"..Minu jaoks on alati suurt ebamugavust valmistanud mind tänaval ilma vajaliku põhjustea kõnetavad inimesed. Egiptus ja Türgi on eriliselt vastikud riigid, kus mehed lihtsalt tikuvad ligi juttu ajama.. uhh!! Manasin siis ette sellise vastiku näo ja küsisin: "WHY?!" (Ehk siis miks?!) ehk siis mis sul viga on, miks sa tahad teada, kas olen abielus, mine juba ära.. sellise näo ja tooniga.. Mees vaatas mulle ikka otsa ja küsis, et kas ma otsin korterit ja et kas ma tulen oma pojaga tema korterisse. Tema on Georg! Et tal oli aega üle ja otsustas meile metroosse vastu tulla... Appiiiii!!! See oli oihtsalt nii piinlik olukord.. Nii piinlik! Ma kujutasin vaimusilmas ette kuidas kõik senised piinlikud olukorrad mu elus muutusid täiesti kahvatuteks selle kõrval. ma olin oma korteriomanikule nii teinud. Miks ta kohe ei võinud öelda, et on Georg, miks ta küsib kas ma olen abielus??! Asi on nimelt minu nimes, aitäh ema-isa! Olin ära unustanud, kuidas USA-s mind tihtipeale sarnaselt kutsuti. Inglise keeles on Marit päris keeruline õigesti hääldada. Kui ta oleks selle saksapäraselt hääldanud, siis oleks ma aru saanud, Aga ei, ta vabandas ka muidugi selle eest, arvas, et seda nime tuleks nii hääldada "merrid!" mis inglise keelse häälduse järgi ongi abielus! Arghh. Vabandasin vist tema eest terve tee korterini ja korteris sees ka. Õnneks ta oli kergelt alkoholilõhnadega ja ilmselgelt tahtis ruttu asjaga teisele poole saada ja saime kiirelt oma info vahetatud ja ma ei pidanud enam temaga ühes toas olema. Piinlik!
Korter oli iseenesest meile täpselt paras. Kõik vajalik oli olemas, sh lift. Sest elasime neljandal korrusel ja nendest kitsastest keerdtreppidest küll mitu korda päevas ei tahtnud meist kumbki tatsuda. Nüüd tundub meie teekond Euroopas juba nii lõpule lähedal olevat, et viimane asi, mis juthuda võiks on sünnitama hakata! Sander hakkas korteris kohe kohvrit lahti pakkima. Nii numps. Ta on juba selline reisiguru meil. Teab, et kui emme ta uude kohta viib, siis seal tuleb asjad kohvris lahti pakkida ja riided puude peale panna ja hambaharjad vannituppa viia jne jne. Väga tore nelja-aastane!
Pidim veel poes käima, et hommikuks süüa osta. Siin pannakse poed õhtuti seitsmest kinni, seega väga kaua aega meil enam polnud. Asukoht on sellel korterile imeline. Asub kõrvaltänavas, aga kohe peatänavate taga. Ehk siis mõni samm edas oled restoranide ja poodide keerises. Ja selle taga asus suur park nagu mets pigem juba. Aga sinna me hetkel ei läinud. Käisime Billa toidupoes. Hinnad tundusid juba kodumaisemad olema. Osad asjad, nt köögiviljad on olid minu meelest isegi odavamad. Kurk 0.99€ ja paprika 1.99€, puuviljad ja värsked marjad ka 3-4€ kilo. Fotol olevad maasikad maksid 3,5€ kilo. Selle suure saiahulluse peale olid värsked tooted need, mida kõige rohkem igatsesime. Sander muidugi sai ka oma Nutella ja emme aprikoosimoosi (haiglas hakkas see nii meeldima!).
Õhtuks olime väga väsinud ja pugesime varakult magama. Õnneks olid siin pimendavad kardinad ning ma ei pidanud kella 5st ärkama. Samas olen haiglarutiinis ikka nii sees, et üle seitsme ma e maga. Igasugused mõtted tikuvad ligi, kellele helistada ja kellele kirjutada.
Gmaili sisenedes aga ootas mind juba Lilli kiri eest. Nimelt täpsustas ta tuleva teisipäeva plaane. Sain kirjavahetuse tema ja Austria kliiniku vahel. Peame olema kohe varakult kohal, 8st on registreerimine. Siis saab Sander kerge uinuti, et talle saaks sellal teha esimese sisselülituse ja testimise. See on siis selleks, et näha, kas elektroodid annavad endiselt sama häid signaale ning et selgitada, et need ei kattuks omavahel. Lisaks jälgitakse, et muus ajus ei toimuks mingisuguseid reaktsioone või ma ei teagi mida siis täpselt. Et muu ajutegevus ei saaks liikset stimulatsiooni ega ärritust. Selgitada, et millistest programmidest võiks Sanderi kuulmist ergutama hakata. Seda on keeruline selgitada, isegi oma sõnadega. Sest see kõlab meditsiooniliselt igati valesti, ükskõik, mis ma ka siia ei kirjutaks. Lisaks võetakse tal une pealt ka niidid välja nii peahaavast kui naba juurest. Loodetavasti nad ei unusta naba :) Ta on ikka veel väga kurb oma naba üle, iga kord kui pesemas käime ja plaastrit vahetame, siis ta kurdab, et see on valus ja kole. Kahju temast kohe, ta tunneb end süüdi selles. Seejärel oli kirjas, et toimub narkoosist ärkamine. Ehk siis ma ei teagi, kas ta saab narkoosi päris või mõne muu kergema uinuti. Seejärel toimub Sanderiga ärkveloleku testimine. Selle käigus saame siis esimest korda näha tema reaktsiooni helile. Uhhh!! Iga kord kui sellele mõtlen lähevad mul silmad märjaks. Mitmel põhjusel. Esiteks kindlasti suurest imestusest ja õnnest, et see saabki lõpuks juhtuma. ta saab kuulda esimest korda helisid, minu häält, linnulaulu jmt. Muidu otseloomulikult ei kõla need tema jaoks absoluutselt sellisena nagu meie neid asju kuuleme. Ta on nagu vastsündinud beebi, kes esimest korda kuuleb. Ja veel mitte-inimlikul viisil. Mitte ükski organ tema kehas, ei tegele selle heli vastuvõtmisega, nagu tavainimesel enne kui Sanderil jõuab elektroodidest signaal otse ajju, ei mingit kuulmekilet, sisekõrva ega tigu ega kõrvanärve. Ükski kuulmiselund tema kuulmist ei mõjuta. Kõik on tehislik. ning võtab väga kaua aega ja vaeva, enne kui ta hakkab päriselt kuulma. Esmalt peab ta üldse helide olemasoluga harjuma. Tal ju pole siiani õrna aimugi, et asjad teevad häält/heli. Natukene aega edasi, siis peaksime talle selgitama, et erinevad asjad tekitavad erinevaid helisid ka veel lisaks. Ta peab õppima neid eristama. Ja ma nii kardan seda, kust mina peaksin üldse teadma, kuidasmoodi tema mingeid asju kuuleb. Võib-olla on need kõik talle samasugused?! Ma ei tea veel. Need inimesed kes on täiskasvanuna nt kasvaja tagajärjel kaotanud kuulmise ning on kuna on kõrvanärvikasvaja olnud ning kõrvanärv on vigastataudv eemaldatud, siis nad enam kunagi kuulda ei saa. Neile on samuti ABI operatsioon tehtud ning nad ütlevad et on ränga kadalipu läbi teinud, et õppida algusest peale jälle kõik uuesti. Et ükski asi pole sama häälega läbi implantaadi kuuldes. Hirmutav ja natukene ka erutav..
Teiseks lähevad silmad märjad hirmust, sest me ei tea 100% kas ja kuidas Sander sellele kõigele reageerib. Olen temaga seoses nii palju lootnud ja lootused on petta saanud, et ma ei julge asju sinisilmselt uskuda. Ei usu enne, kui asi on tegelikult käes, nähtud ja käega katsutud. See tema kuulmine on minu jaoks ikka veel müstiline. Olen nii harjunud, et ta ei kuule. Alles aasta tagasi olin sellega juba täiesti leppinud. Lootsin vaid, et ehk kunagi keegi hakkab närve paljundama ja istutama. Et siis ehk saab ta endale kõrvanärvid ja siis saab ta kuulda. Aga näed, meditsiin on ikka müstiline! Ja ikka uskuge. Ootan väga teisipäeva.. liblikad kõhus! Tegelikult on see beebi, kes ringi ratsutab nagu segane, aga võib ka liblikad öelda ;)
Aga teisipäeval siis rohkem midagi ei toimugi. Ühe päevaga peaks kõik tehtud saama. Janar otsib lennukipileteid, et tulla ka kaasa meiega. Ning lisaks tuleb kaasa meie sisekõrvaimplantaadi tehnik ja programmeerija Piret Zimmer. Me loodame, et ehk saab ta selle visiidi käigus rohkem asjadets aru kui meie ja ehk oskab meid Eestis rohkem aidata. Osa Inglise Aja saatest annetasime ju Kõrvakliinikule ning mingi osa sellest oligi mõeldud justnimelt nendeks puhkudeks, kui vaja kedagi meist targemat kaasa. Ja kes teab, võib-olla saab hiljem juba Eestis abistada, et me ei peaks igas küsimuses Itaaliasse sõitma. Janar ja Piret jõuavad Viini esmaspäeva õhtul ja lähevad kolmapäeva hommikul tagasi.
Aitäh pildiseeria eest :)
ReplyDeleteSannu nii rõõmus. Nii hea ikka, et see suur ja hirmutav operatsioon nüüd seljataga on ;) Õnneks pole järgmine oluline päev ka enam kaugel. Ootame uusi postitusi!
Kalli-kalli meie poolt ;)