Oeh.. Olen juba nii paljudele tänastest sündmustest rääkinud. Võin ausalt öelda, et täna ma nii suure entusiasmiga ei kirjuta. Põhjuseid mitmeid. Esiteks ongi juba see, et tüütu on ennast korrata. Teiseks oli ka ikka päris väsitav päev. Mitte ükski füüsiline tegevus ei väsita inimest rohkem kui vaimne muretsemine ja mõtlemine :D
Hommik arvas eriti varakult juba. Lausa kella 3 ajal läks uni ära. Olin aknakatted nii kõvasti ette tõmmanud, et ükski valgukiir läbi ei pääsenud ning lootsin, et kell on juba kaheksa hommikul. Passisin siis iPadis ja kuulasin Sannu magamist. Leidsin lõpuks ometi meile normaalse poe, Esselunga, kust toidukraami muretseda. Need, mis siin linna keskel asuvad, on 3 korda väiksemad kui meie need pisikesed vanalinnadesse rajatud Rimid.
Sander see-eest magas täiel rinnal oma une täis. Eks võõral linnal ole oma väsitavad mõjud. Kui me siis metroo kaudu taaskord Repubblica Piazza poole sõitma asusime, siis Sander tegutses nagu tõeline vana metroo-elanik. Kõik jube selge, et kus ja kuidas ja kuhu minna vaja. Olen tähele pannud, et Sanderi müts toob meile sümpaatsust juurde. Nimelt kannab ta millalgi Janari poolt saadud Poola suusamaratoni logoga mütsi.
See on kenasti oranž ja peale on "Polska midagi" kirjutatud. Siis mõtisklesin, et Poolakad ei tohiks väga negatiivsed kujud olla ju siin katoliiklikus Itaalias. Mõlemad riigid on sügavalt katoliiklikud. Olime tänu kiirele 12-minutilisele metroosõidule kohal umbes 1,5 h varem ning läksime kontori lähistel asuvasse söögikohta. Olime seal käinud juba tädi Mariliga eelmisel Itaalia visiidil ning uskuge või mitte, aga Sander tundis selle koha kohe ära ja teadis juba, mida tellida. Isegi Wifi paroole polnud vaja sisestada, ses need olid eelmisest korrast salvestatud. Seal on kusjuures päris maistvad maxi-toastid, ehk siis eestlastele kahe suure ruudukujulise saia vahele on pandud hunnikus juustu, tomatit ja sinki ning kogu kupatus on meeldivalt pehmeks röstitud. Leidsin ka lõpuks odava alternatiivi joogipoolist saada söögikohas. See on üks kallimaid kulutusi väljas söömas käies, keskmiselt maksab 0,5-liitrine pudel vett 2-3€. Ning see tegelikult kaob nende pitsade ja saiakestega imekiiresti. Täna aga võtsin kaasa oma pakikese kummeliteed ning tellisin hoopis kuuma vett. Nad tõid seda terve kannu, 2 tassi veel juures ja raha selle eest ei tahetudki. Nad lihtsalt ei suutnud imestada, et me mõlemad Sanderiga kohvi ega mahla ei joonud hommikusöögiks, vaid teed.
Kell sai 12 ja kõndisime aeglaselt kontori suunas. 12:30 oli ametlik aeg, seega meil kiiret polnud. Üle 10 minuti me seda teekonda ei venitanud ning jõudsimegi kohale oluliselt varem. olime kõige esimesed. Uks oli lukus ning sekretär avas selle meile. Kui olime istunud, hakkasid inimesed järjest sisse voorima ning umbes poole ühest saabus ka keegi, kes otse kabinetti kõndis. Hiljem selgus, et see oli Jacques (kirjutasin häälduse järgi) oli meie kirurgi poeg. Siuke dünastia siis. Isa on kirurg ja kaks last on kõrvaarstid. Teised patsiendid olid tema juurde. Nii me siis ootasime kuni 1ni, mil hakkasid ka meie kirurgi patsiendid saabuma. Kirurg ise jõudis umbes 15 minutit üks läbi ning võttis kohe esimesed patsiendid vastu. Kõik, kes sisse kutsuti vaatasid imestunud meie poole, et iks meid ei kutsutud enne. Sekretär oli sellise veidra ja negatiivse suhtumisega. Kõigi teiste poole naeratas va meile. Ta isegi ei vaadanud meie poole kordagi kui kedagi kutsus. Küllap on selles kontoris nendest eestlastest juba kopp ees. Vaevalt nad teisi nii järjepidevalt kirjutavaid ja helistavaid patsiente palju leiavad. Kusjuures hiljem ma kirurgile ütlesin ka, et ta sekretär on juba meist vist tüdinud. Kirurg arvas, et pole hullu.. et see ongi tema töö.
Sander muidugi käitus imeliselt. Esimesed poolteist tundi ta mängis oma autodega mööda laual lebavaid katalooge. Ülejäänud poolteist tundi pani ta puslesid kokku. Inimesed kiitsid muudkui teda. Ise ma muudkui istusin ja heegeldasin, taguotsa tunne juba täitsa olemas. Mingi hetk oli korraga selles neljakandilises pisikeses ooteruumis üle viieteistkümne inimese ning siis hakkasid kõik järsku huvi tundma, et kelle juurde ja mis kellast vastuvõtud kellelgi olid. Kui ma lõpuks inglise keeles oma 12:30 aja ütlesin (kell hakkas 14:15 saama), siis kõik ahhetasid. Selgitasin, et sekretär ei räägi inglise keelt ja ma ei saa temaga ühendust, siis üks meesterahvas, kes sisse kutsuti rääkis temaga ja ütles, et olen juba nii kaua oodanud ja miks meid juba ei kutsuta. Sekretär seletas midagi tugeval toonil ning kutsus mehe sisse, viimane vabandas meie ees ja ütles inglise keeles, et ta peab minema, et meil pidavat nii kaua minema. et kirurg tahtvat enne kõik teised patsiendid ära tegeleda. Lõpuks saime sisse ning istusime kirurgiga piinlikus vaikuses. Ei mingit nö odavat eeljuttu. Ta asus otse siis asja kallale. Esimesed 15 minutit ta ainult väljandas emotsionaalselt oma pettumust meie riigis ja Haigekassas. Tema arvates, et üldse võimalik Euroopa Liidus selline asi, et kui teistes riikides on seda operatsiooni tehtud ja siis nüüd meil ei saa. Üritasin talle kõike kogu aeg faktidega selgitada. Ta väitis, et kuu aega ei tegutsenud tema tiim ning ei teeninud raha ning kõik seisis. Selle kohta ütlesin ja näitasin talle oma e-kirju, et 7ndal märtsil juba oli tema tütar Lilli teadlik, et op ei saa Eestis toimuda ja et meie pole süüdi, et talle seda edasi ei öeldud. Kuigi veider on see, et talle endale olin ka kirjutanud. Igatahes selle teema ta siis jättis sinnapaika, et tema töötada meie pärast ei saanud. Lisaks kurtis ta, et pole kliinikut, kes tahaks seda operatsiooni ilma ettemaksuta teha. Mind siiani ärritab see fakt, et tegelikult on neil kogu aeg see põhjus üleval olnud, aga meile pole seda öeldud. Oleksime ammu juba tegelenud asjaga. Ning lisaks mõistan nüüd, miks nad nii tungivalt Eestis seda teha tahtsid. Miks nad ometi meile seda ei öelnud.
Veel oli kirurg kurb, et eestlastest kirurgid polnud piisavalt motiveeritud tema töö nägemisest ja õppimisest. Selle kohta ütlesin küll selgelt, et Eesti arstide taha küll asi üldse ei jää ning nemad ei tee selliseid otsuseid ega saa seadusi muuta. Üleüldse proovisin kogu probleemi lükata seadusandluse taha. Eks ikka sellepärast, et ta mingil moel ei arvaks, et asi võiks rahas olla. Lõpuks ma võtsin paberi ja pliiatsi ja küsisin punkti haaval, mis vaja edasi on teha. Ega ta osanudki mulle midagi sinna konkreetset öelda. Alustuseks suutis öelda, et on vaja testid ja analüüsid teha. Sellest polnud ma ka teadlik, et tegelikult pidavat me juba Eestis midagi Sanderiga tegema. Taaskord isa ja tütre vaheline kommunikatsiooniviga?!? Sest isa väitis, et Lilli pidi selle info mulle saatma.
Ta oli lihtsalt natuke tujust ära ja rääkis, et Madonnina Kliinik on erapraksis ning nad ei saa teha operatsiooni ilma ettemaksuta. Sain aru, et u 15% tema patsientidest ei ole kogu asja eest 100%-liselt maksnud. Nende jaoks on see garantiikiri lihtsalt paber ja nad ei saa selle peale loota. Selgitasin, et oleme Eestis raha kogunud rahvustelevisiooni vahendusel jõuluaja ühes populaarsemad heategevussaates. Et seal on kogu Eesti rahva ees mainitud, et Hiagekassa on lubanud maksta meditsiinilised kulud. Nad ei saa taganeda. Siis oli kirurgil selline kerge muie näol ja ta ütles, et ma siis mingi televisiooni kaudu nõudma, et Haigekassa maksaks ettemaksu näiteks. Alguses muidugi palus ta mul minna kurtma, et see meie riik on absurdne ja seadusandlus ei kõlba kusagile. Kõik nende tegevus on EL-i nõuetega kooskõlas. Mulle tundus siinkohal juba, et ta lihtsalt ei olegi motiveeritud seda asja ette võtma. Kõik variandid, mis ma talle välja pakkusin, kõik ta laitis maha. Näiteks, et tehku need analüüsid ja andku arve. Saadame kohe HK-sse ja nad kohe maksavad ära. Et siis saame opiga edasi minna. Ta ütles, et mis siis kui ei maksa. Haistsin üha enam. et asi ikka peab rahas olema. ma selgitasin talle korduvalt, et ettemaks pole võimalik HK poolt ning ta siis ütles ja tõusis samas püsti, et ta läheb nüüd Madonnina Kliinikusse finantsjuhilt aru pärima, et palju need asjad maksavad kokku. Veider, et ta seda ei teadnud ise. Tahtsin saada selle juhi kontakte, et siis HK-l paluda end kehtestada neile. Ütlesin ka, et sama on ka teile võimalik öelda, et oleme EL-is ja nüüd meie riiklik asutus saadab garantiikirja, mida teie ei aksepteeri. See pole ju ka kohane. selle peale ei osanud ta midagi öelda. Lõpuks leppisime kokku, et suhtleme. Nägin, et ta proovis ja soovis vaikselt ära minna, kuid ma jätkasin küsimustega. Ütlesin, et enne kui lähen, tahan konkreetseid juhiseid, mida edasi teha, et saaks operatsioonile. Ja lõpuks ta siis ütles, et oleks vaja, et keegi maksaks 50% arvest ära, siis saab asja edasi ajada. Ta astus kabinetist välja ja mina võtsin pisarsilmis Sannu ja läksime minema. Et me jumala eest jälle ei peaks 300€ tema konsultatsiooni eest maksma nagu eelmisel korral. Ma nimelt ei võtnud sularahagi kaasa selle jaoks. ma ei saanud kindlasti hetkel kogu meie vestlust siia kirja, aga see oli üsna tõsine ja emotsionaalne ja olin alla trepihalli jõudes väsinud ja mõtetega kusagil Heleni viipekeelses koolis ja Tallinnas elamas. Mul oli nii siiber, sest kogu aeg kui jäi mulje, et asjad ju peaksid laabuma, siis nad jälle jooksevad kokku. Ahjaa, veel selline seik ka, et ta küsis üldse, et miks ma tulin. Tal pole mulle midagi konkreetselt öelda ja anda. Ja siis kui ütlesin, et tema sekretär oli venelaste tõlgile öelnud 2 korda, et pangu ma enda 30ndast valmis ning tema enda tütar saatis sms-i et ma pean olemas sel nädalal valmis ja et kirurg saab meiega tegeleda sellest nädalast alates, siis ta ei öelnud midagi. Ilmselgelt pole probleem nendel itaallastel mitte ainult välismaalastega suhtlemisega vaid ka oma perekeskis suhtlemisega. Isa ja tütar vist ei räägi eriti tihti omavahel.
Mis siis edasi. Istusime esimesele kõrvaltänavale suvalisele trepile istuma. Olime koos kurvad, sest ei teadnud, mis saab. Tegelikult on hämmastav, kuidas emotsioonid kaine mõistuse maha suruvad. Polnud ju asi nii hull. Vähemasti tolle hetke teadmiste põhjal. Teadsin, et vajadusel saame Sanderile kogutud rahast ju ka ettemaksu teha ja HK maksaks tagasi. See muidugi tundus hirmutav, sest alati on mul kõrva taga HK juhatuse liikme sõnad, et tema sellist riski ei võtaks, et ise maksaks ning loodaks, et HK kompenseerib. Meil see kõne lindistatud nende sõnadega.
Janariga saime räägitud ning koos saime aru, et vaja on HK-ga kohe rääkida. Neile igati selgitada, et kuna nad viivitasid otsustamisega nii kaua ja raiskasid meie aega, siis vähim mis nad saavad teha on see ettemaksuarve ära tasuta. Mõni hetk hiljem oli Janaril huvitav uudis. Kui minule väitis HK üks liikmetest, et nad ei ole kunagi ettemaksena asjade eest tasunud, siis nüüd selgus, et nt Venemaaga pidavat see tavaline probleem olema, et nad ei aksepteeri meie garantiikirju. Selgus, et nad tahavad näha konkreetseid numbreid ja nimekirja tegevustest, mis nende numbrite taga on ning siis on täiesti mõeldav, et nad tasuvad arve ette. VAUU!! Olin sõnatu. Kas minu mees on maailma parim läbirääkija või lihtsalt oli HK nurka surutud?! Igatahes tundus, et asi on roosilisem jälle. Helistasin kohe Lillile, et ta arve teeks valmis. Saatsin ka sms-i. Koju jõudes saatsin kohe kõikidele emailidele, mis mul itaallastelt saadud on, et saatku arve ja detailsed instruktioonid lisasin juurde. Selline see seis siis hetkel ongi. Ootame, et HK-le saadetaks Itaalia kliinikust arve. Homme üritan neid veel pommida siin, et ikka tehtud saaks. See oli neil ju esimene taoline koostada.
Vahepeal kirjutasid venelased mulle, et nad ei tule enne, kui kirurgilt ametlik kutse tuleb ning keegi selle ettemaksu ära maksaks. Nojah. Ega neil midagi muud tegelikult polegi ju teha. Mina lihtsalt ootan seda kõik siis siinmaal. Tagasi ma enam ei lähe. Neid teades, siis olen aru saanud, et kõik kindlam viis nendega ühendust saada on näost näkku. Ajan neid siin linna mööda taga, kui väga vaja. Näost näkku kontakti korral nad ju ei saa "kõnele mitte vastata" või "meilile mitte vastata" või "sms-le mitte vastata".
Õhtul Janariga rääkides sain veel uut infot. Nimelt palusin ma tal kõige kinnistamiseks meie itaalia keele tõlgile helistada. Hebe-Kai on tegelikult Janari vana tuttav, kes meiega tänu inglite aja saatele ühenudst võttis ja omapoolset abi pakkus. Ta elas ja töötas aastaid Milaanos ning siiani on ta meid juba korduvalt kõnedega Itaaliasse aidanud. Sest sekretär siin peab ikka kõnedele vastama, ta ei saa neid kogu aeg ingoreerida, eriti kui keegi itaali keeles räägib. Trehvas nii, et Hebe-Kai helistas ja palus sekretäril kirjutada üles, et ta kindlasti edasi ütleks, et vaja on saada arve Itaalia kliinikust Eesti HK-sse. Ja samal hetkel kui ta Hebe-Kaiga kõneles, helistas teisele numbrile dr Vittorio Colletti ning kuna neid omavahel ühendada ei saanud, siis sai Hebe-Kai kirurgi mobiilinumbri. Taaskordne VÕIT meie leeri. Naljakas, kuidas me vaikselt aga kindlalt saame juurde kontakteerumisvõimalusi. Nagu sahker-mahker. Iga normaalne kliinik oleks need ammu juba patsiendile jaganud. Minule nt mõni tund enne seda ei tahtnud ta seda jagada, kuigi küsisin. Kirurg ütles, et piisab, kui kontorisse sekretärile helistan. Hebe-Kai võttis kohe kirurgile kõne peale ja kuulas umbes sarnast emotsinaalset halamist Eesti riigi pihta. Lisaks oli kirurg maininud, et kui see asi ükskord läbi saab, siis ta tahab kindlasti ette võtta ühe artikli selle meie riigi seaduste teemal. Seda oleks küll huvitav lugeda. Lisaks sai Hebe-Kai selgitada talla ka vajaliku info arve saatmise kohta. Ning mis kõige olulisem - talle ütles kirurg ka numbri, mis oleks vaja ühe operatsiooni pealt ette maksta. See on kuuskümmend tuhat eurot. Ma ei suutnud seda uskuda, kui janar telefonis seda mainis. Kogu mu rõõmsam olemine kohe haihtus, sest see tundus nii idiootne number.. Kustkohast selline number? Olime artiklitest välismaal toimunud operatsioonide kohta ning ka Eestile saadetud arvetest näinud kogu asja suurusjärguks samasugust summat. Ta ei saanud teada, palju see asi kõik kokku maksab, aga seda oli kliinik väitnud, et selline summa tuleb ette maksta. Ma ju lõin peas üks pluss ühte kokku mõtlesin, et HK peab seega kokku 240 000€ maksma kõige eest? See tähendab, et meie pere ja vene pere eest. Sest jutt oli 50-protsendiliselt ettemaksust. Lootus on, et see siis juba siis kogu protsessi maksumus. Eks ole näha, mis saab. Saatku see arve ära ja ootame siis HK vastust. Iseenesest lubadus on olemas, et nad maksavad.
KOHUTAV on see asjaajamine. Milleks kõik see nii hullult keeruline peab olema. Kas nad kardavad, et kui liiga otsekohesed on, siis me kaotame huvi op-i vastu ära või? Mõistmatu. oleme ju tõepooles 21. sajandis.. ja Euroopa Liidus .. ja digiajastus. Ja siiski on tunne, et 1000 aastat tagasi aeti kirjatuvidega asju kiiremini ja lihtsamalt!
Praeguseks Sander igatahes magab ja mina kirjutan WC-poti kaanel istudes seda sissekannet. Meil pole kõrvaltuba, kuhu minna saaksin. Homsest alates oleme uues kodus. Broneerisin meile nädalaks Airbnb kaudu kliinikust 10 minuti jalutustee kaugusele ühe korteri. Saan seal süüa teha ja eraldi magamstuba on ka olemas. Siis saan rahus õhtuti Sannu varakult magama panna, ilma et ise ka nii vara põhku peaksin pugema. Siin see väljas söömine ei mõju kellelegi hästi - ma nii igatsen köögivilju ja tartahelbeputru. Sain vanaema Maiaga rääkides aru, et Joosepi õhtuooteks oli täna olnud tükeldatud värske paprikas ja kurk. Igati normaalne beebi meil :) Igatseme Sannuga teda. Täna hommikul Skype'is rääkides näitas Sannu iga oma uue auto Jossule veebikaamera kaudu ühe kaupa ette. Joosep oli muidugi üpris häiritud sellest asjaolust, et neist ühtegi enda kätte ei saanud.
Lugesin öösel netist, et sealsamas uue koha lähedal on igal reedel talutoodanguga turg avatud. Võib-olla piilume ka sinna. Kuigi otsest vajadust ei ole, sest leidsime linna suurima toidupoe Esselunga juba ülesse. See on 8 trammipeatust eemal. Kokku on kodust poeni vaja 100 meetrit (trammijaamadesse) kõndida. Mugav. Kui oma asjadega siin homme lõunast ümber oleme kolinud, siis teen pilte ja panen siia ka, et ikka saaksite veenduda, et meil kõik hästi :) Tegelikult ongi kõik hästi. Lihtsalt on vaja kohutavalt kannatust varuda ja veelkord rahulikult kannatada! :P
Hommik arvas eriti varakult juba. Lausa kella 3 ajal läks uni ära. Olin aknakatted nii kõvasti ette tõmmanud, et ükski valgukiir läbi ei pääsenud ning lootsin, et kell on juba kaheksa hommikul. Passisin siis iPadis ja kuulasin Sannu magamist. Leidsin lõpuks ometi meile normaalse poe, Esselunga, kust toidukraami muretseda. Need, mis siin linna keskel asuvad, on 3 korda väiksemad kui meie need pisikesed vanalinnadesse rajatud Rimid.
Sander see-eest magas täiel rinnal oma une täis. Eks võõral linnal ole oma väsitavad mõjud. Kui me siis metroo kaudu taaskord Repubblica Piazza poole sõitma asusime, siis Sander tegutses nagu tõeline vana metroo-elanik. Kõik jube selge, et kus ja kuidas ja kuhu minna vaja. Olen tähele pannud, et Sanderi müts toob meile sümpaatsust juurde. Nimelt kannab ta millalgi Janari poolt saadud Poola suusamaratoni logoga mütsi.
Kell sai 12 ja kõndisime aeglaselt kontori suunas. 12:30 oli ametlik aeg, seega meil kiiret polnud. Üle 10 minuti me seda teekonda ei venitanud ning jõudsimegi kohale oluliselt varem. olime kõige esimesed. Uks oli lukus ning sekretär avas selle meile. Kui olime istunud, hakkasid inimesed järjest sisse voorima ning umbes poole ühest saabus ka keegi, kes otse kabinetti kõndis. Hiljem selgus, et see oli Jacques (kirjutasin häälduse järgi) oli meie kirurgi poeg. Siuke dünastia siis. Isa on kirurg ja kaks last on kõrvaarstid. Teised patsiendid olid tema juurde. Nii me siis ootasime kuni 1ni, mil hakkasid ka meie kirurgi patsiendid saabuma. Kirurg ise jõudis umbes 15 minutit üks läbi ning võttis kohe esimesed patsiendid vastu. Kõik, kes sisse kutsuti vaatasid imestunud meie poole, et iks meid ei kutsutud enne. Sekretär oli sellise veidra ja negatiivse suhtumisega. Kõigi teiste poole naeratas va meile. Ta isegi ei vaadanud meie poole kordagi kui kedagi kutsus. Küllap on selles kontoris nendest eestlastest juba kopp ees. Vaevalt nad teisi nii järjepidevalt kirjutavaid ja helistavaid patsiente palju leiavad. Kusjuures hiljem ma kirurgile ütlesin ka, et ta sekretär on juba meist vist tüdinud. Kirurg arvas, et pole hullu.. et see ongi tema töö.
Sander muidugi käitus imeliselt. Esimesed poolteist tundi ta mängis oma autodega mööda laual lebavaid katalooge. Ülejäänud poolteist tundi pani ta puslesid kokku. Inimesed kiitsid muudkui teda. Ise ma muudkui istusin ja heegeldasin, taguotsa tunne juba täitsa olemas. Mingi hetk oli korraga selles neljakandilises pisikeses ooteruumis üle viieteistkümne inimese ning siis hakkasid kõik järsku huvi tundma, et kelle juurde ja mis kellast vastuvõtud kellelgi olid. Kui ma lõpuks inglise keeles oma 12:30 aja ütlesin (kell hakkas 14:15 saama), siis kõik ahhetasid. Selgitasin, et sekretär ei räägi inglise keelt ja ma ei saa temaga ühendust, siis üks meesterahvas, kes sisse kutsuti rääkis temaga ja ütles, et olen juba nii kaua oodanud ja miks meid juba ei kutsuta. Sekretär seletas midagi tugeval toonil ning kutsus mehe sisse, viimane vabandas meie ees ja ütles inglise keeles, et ta peab minema, et meil pidavat nii kaua minema. et kirurg tahtvat enne kõik teised patsiendid ära tegeleda. Lõpuks saime sisse ning istusime kirurgiga piinlikus vaikuses. Ei mingit nö odavat eeljuttu. Ta asus otse siis asja kallale. Esimesed 15 minutit ta ainult väljandas emotsionaalselt oma pettumust meie riigis ja Haigekassas. Tema arvates, et üldse võimalik Euroopa Liidus selline asi, et kui teistes riikides on seda operatsiooni tehtud ja siis nüüd meil ei saa. Üritasin talle kõike kogu aeg faktidega selgitada. Ta väitis, et kuu aega ei tegutsenud tema tiim ning ei teeninud raha ning kõik seisis. Selle kohta ütlesin ja näitasin talle oma e-kirju, et 7ndal märtsil juba oli tema tütar Lilli teadlik, et op ei saa Eestis toimuda ja et meie pole süüdi, et talle seda edasi ei öeldud. Kuigi veider on see, et talle endale olin ka kirjutanud. Igatahes selle teema ta siis jättis sinnapaika, et tema töötada meie pärast ei saanud. Lisaks kurtis ta, et pole kliinikut, kes tahaks seda operatsiooni ilma ettemaksuta teha. Mind siiani ärritab see fakt, et tegelikult on neil kogu aeg see põhjus üleval olnud, aga meile pole seda öeldud. Oleksime ammu juba tegelenud asjaga. Ning lisaks mõistan nüüd, miks nad nii tungivalt Eestis seda teha tahtsid. Miks nad ometi meile seda ei öelnud.
Veel oli kirurg kurb, et eestlastest kirurgid polnud piisavalt motiveeritud tema töö nägemisest ja õppimisest. Selle kohta ütlesin küll selgelt, et Eesti arstide taha küll asi üldse ei jää ning nemad ei tee selliseid otsuseid ega saa seadusi muuta. Üleüldse proovisin kogu probleemi lükata seadusandluse taha. Eks ikka sellepärast, et ta mingil moel ei arvaks, et asi võiks rahas olla. Lõpuks ma võtsin paberi ja pliiatsi ja küsisin punkti haaval, mis vaja edasi on teha. Ega ta osanudki mulle midagi sinna konkreetset öelda. Alustuseks suutis öelda, et on vaja testid ja analüüsid teha. Sellest polnud ma ka teadlik, et tegelikult pidavat me juba Eestis midagi Sanderiga tegema. Taaskord isa ja tütre vaheline kommunikatsiooniviga?!? Sest isa väitis, et Lilli pidi selle info mulle saatma.
Ta oli lihtsalt natuke tujust ära ja rääkis, et Madonnina Kliinik on erapraksis ning nad ei saa teha operatsiooni ilma ettemaksuta. Sain aru, et u 15% tema patsientidest ei ole kogu asja eest 100%-liselt maksnud. Nende jaoks on see garantiikiri lihtsalt paber ja nad ei saa selle peale loota. Selgitasin, et oleme Eestis raha kogunud rahvustelevisiooni vahendusel jõuluaja ühes populaarsemad heategevussaates. Et seal on kogu Eesti rahva ees mainitud, et Hiagekassa on lubanud maksta meditsiinilised kulud. Nad ei saa taganeda. Siis oli kirurgil selline kerge muie näol ja ta ütles, et ma siis mingi televisiooni kaudu nõudma, et Haigekassa maksaks ettemaksu näiteks. Alguses muidugi palus ta mul minna kurtma, et see meie riik on absurdne ja seadusandlus ei kõlba kusagile. Kõik nende tegevus on EL-i nõuetega kooskõlas. Mulle tundus siinkohal juba, et ta lihtsalt ei olegi motiveeritud seda asja ette võtma. Kõik variandid, mis ma talle välja pakkusin, kõik ta laitis maha. Näiteks, et tehku need analüüsid ja andku arve. Saadame kohe HK-sse ja nad kohe maksavad ära. Et siis saame opiga edasi minna. Ta ütles, et mis siis kui ei maksa. Haistsin üha enam. et asi ikka peab rahas olema. ma selgitasin talle korduvalt, et ettemaks pole võimalik HK poolt ning ta siis ütles ja tõusis samas püsti, et ta läheb nüüd Madonnina Kliinikusse finantsjuhilt aru pärima, et palju need asjad maksavad kokku. Veider, et ta seda ei teadnud ise. Tahtsin saada selle juhi kontakte, et siis HK-l paluda end kehtestada neile. Ütlesin ka, et sama on ka teile võimalik öelda, et oleme EL-is ja nüüd meie riiklik asutus saadab garantiikirja, mida teie ei aksepteeri. See pole ju ka kohane. selle peale ei osanud ta midagi öelda. Lõpuks leppisime kokku, et suhtleme. Nägin, et ta proovis ja soovis vaikselt ära minna, kuid ma jätkasin küsimustega. Ütlesin, et enne kui lähen, tahan konkreetseid juhiseid, mida edasi teha, et saaks operatsioonile. Ja lõpuks ta siis ütles, et oleks vaja, et keegi maksaks 50% arvest ära, siis saab asja edasi ajada. Ta astus kabinetist välja ja mina võtsin pisarsilmis Sannu ja läksime minema. Et me jumala eest jälle ei peaks 300€ tema konsultatsiooni eest maksma nagu eelmisel korral. Ma nimelt ei võtnud sularahagi kaasa selle jaoks. ma ei saanud kindlasti hetkel kogu meie vestlust siia kirja, aga see oli üsna tõsine ja emotsionaalne ja olin alla trepihalli jõudes väsinud ja mõtetega kusagil Heleni viipekeelses koolis ja Tallinnas elamas. Mul oli nii siiber, sest kogu aeg kui jäi mulje, et asjad ju peaksid laabuma, siis nad jälle jooksevad kokku. Ahjaa, veel selline seik ka, et ta küsis üldse, et miks ma tulin. Tal pole mulle midagi konkreetselt öelda ja anda. Ja siis kui ütlesin, et tema sekretär oli venelaste tõlgile öelnud 2 korda, et pangu ma enda 30ndast valmis ning tema enda tütar saatis sms-i et ma pean olemas sel nädalal valmis ja et kirurg saab meiega tegeleda sellest nädalast alates, siis ta ei öelnud midagi. Ilmselgelt pole probleem nendel itaallastel mitte ainult välismaalastega suhtlemisega vaid ka oma perekeskis suhtlemisega. Isa ja tütar vist ei räägi eriti tihti omavahel.
Mis siis edasi. Istusime esimesele kõrvaltänavale suvalisele trepile istuma. Olime koos kurvad, sest ei teadnud, mis saab. Tegelikult on hämmastav, kuidas emotsioonid kaine mõistuse maha suruvad. Polnud ju asi nii hull. Vähemasti tolle hetke teadmiste põhjal. Teadsin, et vajadusel saame Sanderile kogutud rahast ju ka ettemaksu teha ja HK maksaks tagasi. See muidugi tundus hirmutav, sest alati on mul kõrva taga HK juhatuse liikme sõnad, et tema sellist riski ei võtaks, et ise maksaks ning loodaks, et HK kompenseerib. Meil see kõne lindistatud nende sõnadega.
Janariga saime räägitud ning koos saime aru, et vaja on HK-ga kohe rääkida. Neile igati selgitada, et kuna nad viivitasid otsustamisega nii kaua ja raiskasid meie aega, siis vähim mis nad saavad teha on see ettemaksuarve ära tasuta. Mõni hetk hiljem oli Janaril huvitav uudis. Kui minule väitis HK üks liikmetest, et nad ei ole kunagi ettemaksena asjade eest tasunud, siis nüüd selgus, et nt Venemaaga pidavat see tavaline probleem olema, et nad ei aksepteeri meie garantiikirju. Selgus, et nad tahavad näha konkreetseid numbreid ja nimekirja tegevustest, mis nende numbrite taga on ning siis on täiesti mõeldav, et nad tasuvad arve ette. VAUU!! Olin sõnatu. Kas minu mees on maailma parim läbirääkija või lihtsalt oli HK nurka surutud?! Igatahes tundus, et asi on roosilisem jälle. Helistasin kohe Lillile, et ta arve teeks valmis. Saatsin ka sms-i. Koju jõudes saatsin kohe kõikidele emailidele, mis mul itaallastelt saadud on, et saatku arve ja detailsed instruktioonid lisasin juurde. Selline see seis siis hetkel ongi. Ootame, et HK-le saadetaks Itaalia kliinikust arve. Homme üritan neid veel pommida siin, et ikka tehtud saaks. See oli neil ju esimene taoline koostada.
Vahepeal kirjutasid venelased mulle, et nad ei tule enne, kui kirurgilt ametlik kutse tuleb ning keegi selle ettemaksu ära maksaks. Nojah. Ega neil midagi muud tegelikult polegi ju teha. Mina lihtsalt ootan seda kõik siis siinmaal. Tagasi ma enam ei lähe. Neid teades, siis olen aru saanud, et kõik kindlam viis nendega ühendust saada on näost näkku. Ajan neid siin linna mööda taga, kui väga vaja. Näost näkku kontakti korral nad ju ei saa "kõnele mitte vastata" või "meilile mitte vastata" või "sms-le mitte vastata".
Õhtul Janariga rääkides sain veel uut infot. Nimelt palusin ma tal kõige kinnistamiseks meie itaalia keele tõlgile helistada. Hebe-Kai on tegelikult Janari vana tuttav, kes meiega tänu inglite aja saatele ühenudst võttis ja omapoolset abi pakkus. Ta elas ja töötas aastaid Milaanos ning siiani on ta meid juba korduvalt kõnedega Itaaliasse aidanud. Sest sekretär siin peab ikka kõnedele vastama, ta ei saa neid kogu aeg ingoreerida, eriti kui keegi itaali keeles räägib. Trehvas nii, et Hebe-Kai helistas ja palus sekretäril kirjutada üles, et ta kindlasti edasi ütleks, et vaja on saada arve Itaalia kliinikust Eesti HK-sse. Ja samal hetkel kui ta Hebe-Kaiga kõneles, helistas teisele numbrile dr Vittorio Colletti ning kuna neid omavahel ühendada ei saanud, siis sai Hebe-Kai kirurgi mobiilinumbri. Taaskordne VÕIT meie leeri. Naljakas, kuidas me vaikselt aga kindlalt saame juurde kontakteerumisvõimalusi. Nagu sahker-mahker. Iga normaalne kliinik oleks need ammu juba patsiendile jaganud. Minule nt mõni tund enne seda ei tahtnud ta seda jagada, kuigi küsisin. Kirurg ütles, et piisab, kui kontorisse sekretärile helistan. Hebe-Kai võttis kohe kirurgile kõne peale ja kuulas umbes sarnast emotsinaalset halamist Eesti riigi pihta. Lisaks oli kirurg maininud, et kui see asi ükskord läbi saab, siis ta tahab kindlasti ette võtta ühe artikli selle meie riigi seaduste teemal. Seda oleks küll huvitav lugeda. Lisaks sai Hebe-Kai selgitada talla ka vajaliku info arve saatmise kohta. Ning mis kõige olulisem - talle ütles kirurg ka numbri, mis oleks vaja ühe operatsiooni pealt ette maksta. See on kuuskümmend tuhat eurot. Ma ei suutnud seda uskuda, kui janar telefonis seda mainis. Kogu mu rõõmsam olemine kohe haihtus, sest see tundus nii idiootne number.. Kustkohast selline number? Olime artiklitest välismaal toimunud operatsioonide kohta ning ka Eestile saadetud arvetest näinud kogu asja suurusjärguks samasugust summat. Ta ei saanud teada, palju see asi kõik kokku maksab, aga seda oli kliinik väitnud, et selline summa tuleb ette maksta. Ma ju lõin peas üks pluss ühte kokku mõtlesin, et HK peab seega kokku 240 000€ maksma kõige eest? See tähendab, et meie pere ja vene pere eest. Sest jutt oli 50-protsendiliselt ettemaksust. Lootus on, et see siis juba siis kogu protsessi maksumus. Eks ole näha, mis saab. Saatku see arve ära ja ootame siis HK vastust. Iseenesest lubadus on olemas, et nad maksavad.
KOHUTAV on see asjaajamine. Milleks kõik see nii hullult keeruline peab olema. Kas nad kardavad, et kui liiga otsekohesed on, siis me kaotame huvi op-i vastu ära või? Mõistmatu. oleme ju tõepooles 21. sajandis.. ja Euroopa Liidus .. ja digiajastus. Ja siiski on tunne, et 1000 aastat tagasi aeti kirjatuvidega asju kiiremini ja lihtsamalt!
Praeguseks Sander igatahes magab ja mina kirjutan WC-poti kaanel istudes seda sissekannet. Meil pole kõrvaltuba, kuhu minna saaksin. Homsest alates oleme uues kodus. Broneerisin meile nädalaks Airbnb kaudu kliinikust 10 minuti jalutustee kaugusele ühe korteri. Saan seal süüa teha ja eraldi magamstuba on ka olemas. Siis saan rahus õhtuti Sannu varakult magama panna, ilma et ise ka nii vara põhku peaksin pugema. Siin see väljas söömine ei mõju kellelegi hästi - ma nii igatsen köögivilju ja tartahelbeputru. Sain vanaema Maiaga rääkides aru, et Joosepi õhtuooteks oli täna olnud tükeldatud värske paprikas ja kurk. Igati normaalne beebi meil :) Igatseme Sannuga teda. Täna hommikul Skype'is rääkides näitas Sannu iga oma uue auto Jossule veebikaamera kaudu ühe kaupa ette. Joosep oli muidugi üpris häiritud sellest asjaolust, et neist ühtegi enda kätte ei saanud.
Lugesin öösel netist, et sealsamas uue koha lähedal on igal reedel talutoodanguga turg avatud. Võib-olla piilume ka sinna. Kuigi otsest vajadust ei ole, sest leidsime linna suurima toidupoe Esselunga juba ülesse. See on 8 trammipeatust eemal. Kokku on kodust poeni vaja 100 meetrit (trammijaamadesse) kõndida. Mugav. Kui oma asjadega siin homme lõunast ümber oleme kolinud, siis teen pilte ja panen siia ka, et ikka saaksite veenduda, et meil kõik hästi :) Tegelikult ongi kõik hästi. Lihtsalt on vaja kohutavalt kannatust varuda ja veelkord rahulikult kannatada! :P
No comments:
Post a Comment