18. Reede - ilm kisub kuumaks

Teadsin, et täna võtame vabalt. Mingeid ekskursioone ja uusi parke ei avasta. Hommikusöögi järel võtsime ette teekonna oma kohalikku parki. Päike oli täiesti selges taevas ja inimesed kogunesid villu. Väga palav oli. Sander oli küll pika varrukaga pluusiga, aga see-eest oli ta pikka aega vee sees möllamas. Ja lisaks käis ta vett minult otsimas, et juua. Talle meeldib see hommikune ettevõtmine, mis meil juba rutiiniks on kogunenud. Seljakott eilsest tränast tühjaks, siis täidame suurtest veepudelitest väikesed veepudelid ja vee lähevad seljakotti, kaasa kotikesed pähkleid, paar õuna ja siis Nutellaga kahepoolsed saiad. Ta teab, siis läheme kusagile mängiväljakule või parki jalutama. Naljakas, et talle selline asi meeldib ja ta tahab kõike ise teha.

Täna oli ta pargis juba nagu vana kunn, käis ja käsutas ja valitses teiste laste üle. Muidugi võimalused ja tingimused olid selleks sobivad. Olime pargi selles osas, mis oli pisematele mõeldud. Ma ei julgenud läheneda sellele osale, mis tegelikult temavanustele oli mõeldud, kardan selle implantaadi pärast ikka veel. Prof Colletti tegelikult üldse soovitas meil kiivrit kandma hakata mängimisel ja taolisel tegevusel. Ta ütles, et tal pole mitte midagi opereerimise vastu aga küllap see poleks väga mõistlik ettevõtmine, mida ei mina ega Sannu tahaks uuesti läbi teha. Selle koha pealt oli tal tuline õigus. Ja nii ta siis saigi endast nooremate üle valitseda. Kes korjasid temaga koos kive, kes vedasid vett liuväljadele. Lapsed tulid ja läksid, ja millegipärast Sander suutis neile alati mingit tegevust rakendada.

 Mina aga olin nagu vana häda. Vilus istuda oli natukene ebamugav, ses see oli laua taga. Ma pidi väga püsti seal olema. Siis väsis selg ära. Siis läksin panin pargipingile päikese kätte pikali, kott pea alla ja rätik üle, et mitte päikesepistet saada. Aga ikka hakkas palav. Ja kõhubeebi nägi esimest korda päikesevalgust. Siiani pole ta ju seda kusagil näinud. Igatahes talle see uus elamus meeldis ja tähelepanelikumad möödakäijad tegid suured silmad mu kõhus toimuvat akrobaati nähes :)

Mingil hetkel aga hakkas mul nii palav ja Sander oli vist juba 3 tundi päikese käes möllanud. Panin talle pidevalt igaks juhuks näole ja kätele kreemi, et päike ei põletaks. Näopiirkond on eriti tundlik hetkel, sest ta peas ikka veel niidid sees ja ei tahaks, et ta mingil moel põletiku või paistetuse saaks. Aga jah, lõunaks oli mul villand ja olin omadega nii paistes, et jalanõud ei mahtunud jalga ja sõrmused sõrme. Kodus istusime natukene jahedas toas ja sõime suppi. Käisin veel kosutava duši all, et paistetused tagasi läheksid. Õnneks oli tunnikese pärast juba oluliselt parem olla. Sander magas lõunaund ka veel. Sellal proovisin meile leida tagasisõiduks pileteid. See oli üks suurem nusserdamine, sest igalt pool foorumites kirjutatakse ka, et Euroopa hea ühendus lõpeb Poolaga ära. Seal on veel kõik hästi aga  kui Baltikumi minna, siis on kohutav. Õnneks oli ema ka juba midagi meile leida proovinud, aga samamoodi soovis edu Bialystokist või Varssavist edasijõudmisega. Lõpuks sain meile öise rongi 26ndal Viinist Varssavisse. Sealt tuleme 27nda hommikul Augustowisse bussiga. Siis oleme Poola lõpus nö. Sealt saame Ecolinesi bussiga Kaunasasse, kus ideaalis peaks meid Janar ees autoga ootama. tema hakkab 27nda hommikul lennukiga tulema, maandub Riiga ja sõidab meile Kaunasesse vastu. Kuna Sander magas nii kaua sain natukene veel Janariga juttu ajada. Olen viimasel ajal Joosepit Skype'is nii palju näinud, et tuleb järjest suurem igatsus peale. Eks see oli ka suvel USA-s tööl käies nii. Jumal tänatud, et ma töötasin 6 päeva nädalas ja iga päev 8st hommikul 9ni õhtul. Siis ei jäänud väsinuna kojujõudmise kõrvalt absoluutselt aega koju igatseda või lollustele mõelda. Siin oli enne nii palju asjaajamisi ja jamamisi ja operatsioonist taastumise ajal ei saanud ma ka eriti aega kodule mõelda, aga nüüd Viinis on pinge langenud ja tunnen, et tahaks juba natukene koju. Rohkem kui natukene. Kuigi siinkohal pean tunnistama, et olen natukene hirmul selle üle, mis edasi saama hakkab, Sanderil tuleb suvevaheaeg 3 kuud ja see tähendab, et tal tuleb väga pikk paus koolist. Ja see tähendab et tuleb pikk paus logopeedidest ja õpetamistest. Kõik jääb kodus tegemiseks. Ning varsti süünib veel üks beebi ning siis veel Jossu-beebi. Kuigi kodused väidavad, et ta on vahepeal suureks poisiks kasvanud. Minu äratulekul oli ta veel täitsa koba ja beebi. Aga dr Colletti naljatas selle peale, et ma võtaks rahulikult. Et mul saab olema kaks vastsündinud ja üks pooleteisene, kes on vaid natukene targem kui teised kaks. Et ma võtaks nad kõik kolmekesi ette korraga ja õpetaks kuulma ja rääkima. Et see on ju parim variant üldse. Nii tore :D Tal on ikka imehuvitav huumorisoon! Kusjuures, ma vist mainisin millalgi varem, et ta on jubedalt Robert De Niro moodi.

Guugeldasin De Niro pilte ja sain teada, et meil on täpselt samal päeval sünnipäev, nii äge!!

Eks me ikka kuidagimoodi saame, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ;)

Aga sellel päeval meie sündmused alles algasid. Sander vana poodleja oli megaõnnelik, kui ma näitasin talle, et ta paneks poeriided selga. Ta küsis kavalalt, et me ei lähe enam mängima ju, et läheme ju poodi, pani käed siis suu ette ja itsitas ülikavalalt pihku! Jah, ütlesin, et poodi. Mida täpselt otsima, me ei teadnud kumbki veel, aga teadsin, et ilm pidi nädalavahetusel kehv olema ja lausa vihmane, seega siis aega toas passida meil küll ja veel. Läksime vana hea trammiga Mariehilfstrasse shoppamiskvartalite algusesse ja vaatasime rahulikus tempos ringi, et mis ja kus võiks meid huvitada. Teadsin, et äärmisel vajadusel peaks olema sealsamas lähedal ka üks park, kus netis mänguväljakuid näitas. Et sinna saaks iga hetk jalga puhkama minna. Aga mitte minu pojaga, ta on oma isalt pärinud selle geeni tegelt. Sest enne kui emme-issi kohtusid oli tema isa see, kes USA-st oma õdedele firmariideid ja jalanõusid ja kotte ja vöösid jmt tõi. Issi oli see, kes emme poodlema õpetas ;) Aga nii hull tegelikult asi pole. Kokkulepe oli, et tema ei vali midagi, emme valib talle ja võtab riiulitelt asju. Siis on kõige turvalisem. Ega meil otseselt midagi vaja polnud. Lootsin tegelikult talle meie Eesti suvedeks ja siin praegusteks ilmadeks ühe hea tuulejaki saada. Sellise nagu endale sain. Jopega on palav, aga kui vaid tuult vaja tõrjuda, siis seda oleks vaja olnud. Ja nagu mingiks märgiks oli tal tolsamal hommikul oma mänguväljaku dressipluusi luku katki tõmmanud. See oli muidugi juba iidamast ajast vana ka, aga lastele polegi kogu aeg uusi riideid vaja. Linna ja külaskäimiseks on puhtaid ja terveid asju vaja. Kodus ja mänguväljakutel andku minna ja olgu lapsed. Vähemasti mina kasvasin nii üles. 

Poodides oli praegu kevadkaubad ja isegi pigem juba kippusid suvised tooted ülekaalus olema. Kevadkaubad oli enamasti juba otsakorral ja lõpuhindadega. Ehk siis vedas meil. Eestis ju niikuinii korralikku suve pole. Üks suur kevad, mis suveks augusti alguses ümber nimetatakse ja siis paar nädalat päevitada saab ning siis augusti keskelt öösiti külmetama hakkab ja sügis kätte jõuab :)

Vaatasime siis raamatupoodidesse, et ehk on mõni pusle. Sander teab ise ka juba tegelikult, kust neid otsida, ta on nii osav juba. Kõik sellised nodi ja mänguasjapoed ja oskas läbi lapata. AGA, tal oli veel meeles see pusle, see 200-tükine Autode pusle. Ilmselgelt otsis ta seda taga. Õnneks seda kunagil polnud, kuni siis ühes mitmekorruselises poes oli. See oli jälle Müller, aga teine pood. Meie kahekõne oli konreetne ja lühike, mina ütlesin, et ei aita tal seda panna ja ta oli nõus. Lõime käed ja Sander sai endale loodetavasti KÕIGE viimase Autode sarja pusle. See oli mõeldud 8+ vanuses lastele ja lootsin selle ostule tegelikult mitte väga suurt vastupanu osutades, et ta seda terve päeva võiks järgmisel päeval kokku panna. vabandused ja põhjendused, aga siiski, ma ei osta ju talle kommi kogu aeg. ja pealegi on ta laps ja tal igav. Las pusletab siis.

Poodidest leidsin siis H&M üles, suured -50% ja -70% sildid üleval. Läksime lastekorrusele. Sander teab küll, et tuleb ostukorv võtta ja siis emme annab sinna asju, mida me hiljem proovikabiinis proovime. Siuke vana kala juba. Loodetavasi hakkab ta varsti ise emmele riideid välja valima ja ma ei peagi enam ise poes käima. See on tegelikult päris väsitav elamus. Hullem kui loomaaias jalutada! Seal oli suur keerlev riiul, kus seisid sildid 20€. Seal rippusid poistejoped. Täpselt need, mida otsisime. Võtsin siis igast värvivalikust ja tüübist ühe või kaks suurust, kui kahtlesin ning panin need ostukorvi. Samal aja oli see Sander ümber nurga läinud. Kuulsin kuidas ta järsku kisama pistis. Alguses ei saanud arugi kas rõõmust või nutust ja vaatasin mis toimub. Ta seisis jopederiiuli eest, nägu õitses ja Minionide piltidega tuulejope käes. Vaatas ja õitses. Tore. Seda ta ostukorvi panna ei lubanud, kandis ise riidekabiini. Proovisime siis kõik 5-6 erinevat jopet selga. Arvasin, et olen kaval ja teen Minionide omaga esimesena proovi ja siis ta jõuab ära unustada ja ehk ei hakka väga vastu hiljem. Seal oli ilusaid värvilisi ja kirjusid valikus, kõik 20€ peale allahinnatud.  Sander proovis ja keerutas ja kõndis seal peeglite ees. Kaalule jäi vaid üksja see maksis 15€. Aga see oli Minionide oma. Tore. Tingimused olid tegelikult kõik täidetud, tuule ja vihmakindel, kapuutsiga ja heade varrukatega, seest puuvillase riidega, et ei higistaks vastu sünteetilist materjali. Meil läks hästi. Kõik said, mis soovisid. Lisaks oli seal veel üks 10€ vest, kapuutsiga ja teadsin, et see ka kulub meie sellel pikal kevad-suvi-sügis hooajal marjaks ära. Ning siit tuleb Sanderi lemmikosa. Ta sai endale ka mütsi. Selle valis emme välja. Talle ja vennale samasugused. See on kollane ja selle peal on Minionid! Ega ema ka normaalne pole. Kaua sa jaksad vastu panna, kui hommikust õhtuni juba kuu aega käis Minionide ajupesu, eks. Ja lisaks oli mingil arusaamatul põhjusel need tooted odavamad kui lihtsalt tumesinised või muud ühevärvilised mütsid. Liibuvad ilusti pähe ja sobivad soojema ja külmemea ilmaga, kõrval on sees ja lisaks on hästi kirjud ja silmale hästi märgatavad ja jälgitavad. Just märgatavuse omadust ongi vaja jälgida huligaanidest poisikrattide emal! 

Selleks korraks meile aitas, Sander oli oma uute asjade üle megaõnnelik, nagu igaüks oleks. Muud midagi ma tegelikult ei vajanud ega otsinudki. Kitsevõikreemi leidsmisest olin juba loobunud. Apteegid oli suletud selleks ajaks. Need on vaid 18ni lahti üldse. Ja laupäeviti 12ni. Läksime seda parki vaatama, see oli tõsti kõrvaltänavas. Selle kõrval asus üks väga kõrge maja, millel oli vaateplatvormid üleval ja maja peale oli suurelt ZOO kirjutatud. Lähemal uurimisel selgus, et olime kogemata leidnud Viini akvaariumi ja veemaailma. Avatud kuueni ehk reedese päeva õhtul enam ei jõudnud sinna. Jalutasime kodusuunas tagasi, siis mingil hetkel nägin, et saab ka metrooga. Teadsin, et kodus oli vesi otsas ja selles Westbahnhofi kaubanduskeskuses olid kõik poed 21ni lahti iga päev. Seega sealt sai vett osta. Kuna kell oli juba mingi 19-20 ja soe lett lõpetamas, siis sain kavalalt 2€ eest suure hunniku kanatiibasid. Neid oli hea vaheldus närida kartuli ja salati kõrvale. Pealegi ei olnud meil kodus muud ashju kui mikro, ehk siis mingit suurt rooga siin niikuinii teha ei saanud.

Sõime kõhud täis ja läksime magama. Seekord veidike hiljem, umbes 22 paiku, sest Sannu magas lõunaund nii kaua ja polnud veel päris väsinud. Aga Tommy ja Jerry täispika multika järel jäime ikka magama.