4. Hüvasti Itaalia ehk teretulemast Saksamaa

Nonii! Kes veel kuulnud pole, siis pealkiri ütleb kõik. Asun täna tähtsamate asjade kallale esmalt. Just siis kui olin päeva kõige rahulikumal pärastlõunasel ajal Sannuga mänguväljakul helistas Janar ja ütles, et ta sai uut infot Hebe-Kai käest. Nimelt oli talle ja vene pere tõlgile helistanud kirurg Vittorio Colletti sekretär just mõni hetk enne seda ning rääkinud uutest plaanidest. Selgus, et kirurgi on palutud Hannoveri Ülikooli Kliinikumisse oma ABI (kes veel ei tea, siis see on Sanderile tehtava ajutüve implanteerimise operatsiooni lühend inglise keelest Auditory Brainstem Impantation) lõikust demonstreerima. Seejuures oli dr Colletti koheselt välja pakkunud, et ta võtab patsiendid ise kaasa ning nendeks oleks siis Sander ja Mihhail. Kliinik oli nõus. Sekretär helistaski ja palus nö tõlkidel info edasi öelda meile kui peredele. Meile ei helistanud sekretär otseloomulikult sel lihtsal põhjusel, et ta ei räägi ju inglise keelt.
Ma ei mäletagi, mida täpselt mõtlesin, aga tundsin nii suurt koormat. Eile alles olin nii rahulik ja tundsin, et asjad liiguvad edasi ja õiges suunas. Nüüd siis on jälle midagi valesti. esialgu arvasin kohe, et Colletti ei olnud kätte saanud minu teavitusi, nii kirja kui sms-i teel, et olen olnud Madonnina Kliiniku juhatajaga ühenduses ning meil on raha-asjad korras. Teadsime summat ja ka seda, et vajadusel saame kasvõi pool ise ettemaksuks tasuda. Peaasi, et asjad liikuma hakkaksid. Janar saatis mulle ka kirurgi isikliku mobiili numbri ning helistasin talle. Ta vastas kenasti ning palus 2 tunni pärast tagasi helistada, sest oli parasjagu hõivatud. Tahtsin talle selgitada, et meil ju Madonninaga kõik korras nüüd ja Haigekassa on ka ettemaksu osas nõusse saadud.
Nagu võib ette kujutada, siis venisid need kaks tundi nii aeglaselt kui üldse võimalik. Mõni kõrval istnud inimene võis arvata, et loen oma peas minuteid ja kontrollin täpsust mobiilil oleva kella abiga. :) Lõpuks helistasin talle ning ta oli oluliselt lõbusamas meeleolus kui meie viimasel kohtumisel tema kabineti paar päeva varasemalt. Ta asus kohe asja kallale selgitades kõike sarnaselt Janarilt ja Hebe-Kailt kuulduga. Oli veidi täpsem mõnes detailis, et tegelikult oli Saksamaal ka omal paar patsienti, aga Colletti tingimus tulekuks oli see, et ta võtab oma järjekorras kaks kõige esimest, kelleks olime meie. Vahepeal selgitasin ma talle siis seda Flavio Nescega kokkusaamist ja ta ütles nördinult, et Madonnina kliinikusse e tohi me sentigi kanda ning ütles, et asi võis rahaga nüüd klaariks saada, kuid aega ei saa me enne kui alles 2-3 kuu pärast. Mäletan, kui kurjalt ta tookord kontoris samuti mainis selle kliiniku pihta, et nad seda ettemaksu nii karmilt nõuavad ja üldse läbi ei taha rääkida. Võib-olla oli neil omavahel mingisugune kana kitkuda ning seepärast meid ootel hoitigi. Nad ehk otsisidki mingit muud alternatiivi sellele kliinikule. Hannoveri kliiniku kohta küsisin ka kohe, et kuidas selle kvaliteet ning toimkond ja kas ta seal varem on opereerinud. Selgus, et ta on seal varem edukalt opereerinud ja talle väga meeldib selle kliiniku olukord ning tase. Ta mainis ka mingit nime, kõlas nagu Thomas Lennart, aga kui guugeldasin, siis ei leidnud ühtegi kliiniku Hannoveris, mis oleks kellegi järgi nimetatud. Küll aga leidsin lihtsalt ülikooli kliiniku andmed ja seal oli väga suur osakaal välispatsientidel. Võib-olla siis on selle kliinikuga tegu.
Sõnasin siis dr Collettile, et kui tema tõepoolest arvab, et see on Sanderile parim lahendus, siis loomulikult olen valmis kasvõi kohe Hannoveri minema. Ta ütles, et eeluuringute kohta peab ta nüüd uurima. Kas need teha siin Madonnina kliinikus esmaspäeval või vahetult enne operatsiooni Hannoveris. Samas ütles ta, et esimese operatsiooni ajaks pakuti talle juba tulevast reedet (08.04). See tähendab, et tuleb kiirustada. Hetkel täiesti järsku pähe kargas ka mõte, et kust me implantaadid nii kiiresti võtame? Sõidan läbi Austria ja võtan kohvriga peale? Eestisse öeldi, et need alla nädala kindlasti ei tuleks. Eks seda uurin esmaspäeval. Lisaks lubas dr Colletti esmaspäeva hommikul kohe helistada Hannoveri ja selgitada, kas ja kui palju oleks ettemaksu vaja teha ning et too kliinik kiirelt kogu teenuse kohta arve koostaks. Meil on vaja ju Haigekassale uue infoga päringut tegema. garantiikirja andmiseks on vaja samuti koosolekuid ja allkirjastamisi. Need ka ei toimu ju iga päev. Janar lubas kohe esmaspäeva hommikul Haigekassasse helistada, et vältida meile märkamatuid probleeme ning saada kinnitust, et võime asju edasi ajada Hannoveri suunas. Igati loogiline oleks ju, et see operatsioon on kõigile osapooltele meeldivam toimudes Saksmaal, mitte Itaalias. Nende asjaajamine siin riigis on lihtsalt kohutav ja tundub, et puudub selline asi nagu kiirustamise või kiiresti tegutsemise võime. Kõigeks on aega kogu aega rohkem kui küll. Siis asjad seisavadki kord ühe ja kord teise taga. Saksmaa täpsus ja tõsidus on põhjamaalastele ehk rohkem sarnasem. Lisaks on saksa keeles asjade ajamine minu jaoks nagu päästerõngas - ei pea pidevalt itaalia keelest asju tõlkima läbi kolmandate isikute. Saan vajadusel ise kõikide arstidega seal suhelda. Hannoveri suur eelis on ka asukoht - Eestile tervelt päeva tee lühem ja ei pea üle Alpide rühkima. Ehk siis kojusõit oleks oluliselt lihtsustatud. Olen endiselt uskumusel, et kui meil vähegi taastumine normaalselt kujuneb, siis tahaksime minna pärast oepratsiooni ja enne süsselülitamist koju tagasi. Kuigi Saksamaal olles oleksin oluliselt rahulimalt ka maikuus lõpurasedana. Itaalias olla tundus kuidagi kaugem ja võõram. Eks see keelebarjäär ka ikka annab tunda.
Esmaspäeva hommik või hiljemalt pärastlõuuna on meie perele olulise, VÄGA olulise tähtsusega.
Tegelikult arvasin, et ei pea üldse tänase päeva kohta sissekannet tegema, aga vaevalt uudishimulikud mulle andestaksid, kui ma sellise info neile jagamata jätaksin. See on senini selle reisi parim uudis üldse. Eks ole näha, kas see ka paremaks minna saab.
Sellele sündmusele eelnenud ja järgnenud sündmused on pigem isegi fotodel lihtsamalt kirjeldatavad. Hommikul ärkasime üpris hilja, nii 9 ajal. Ehk siis Sander magas 12 h jutti. Sõime kodus kaasa võetud tatrahelvestest valmistatud putru. Veider oli see, et Esselungast ostetud 3,5% piim kiskus kergelt tükki minema, kui helbed sisse panin. Meenutas hapukoore keetmist. Maitset see õnneks ei muutnud. Imehea vaheldus kõikidele neile saiatoodetele, mida senini hommikuti söönud olime. Mingi hetk otsustasime linna ühte varem silma jäänud parki jalutada. Sander võttis oma 4 autot kaasa ja asusime teele nii 12 ajal. Päike vaikselt piilus pilve tagant ning täna polnud üldse jopesid vaja. Kerge tuuleiil aga tegi ettevaatlikuks ning mütsi ja salli ma Sannult kaelast ei võtnud.

Kohalikult käisid ikka veel paksemat tüüpi kevadjopedega. Mänguväljakul oli põnev, eriti kuna seal toimusid parasjagu filmivõtted mingi festivali tarbeks. Võeti ka minult allkirjastada luba ennast ja Sanderit filmida. Mul väga valikut polnud, sest ma teisi parke ei olnud suutnud leida ja Sander oli juba suurde tuhinasse sattunud siin müramisega. Nii armas oli vaadata, et keegi aru ei saanud, et ta ei kuule. Ta seletas kõike häälega omas keeles ja kätega ja pisikesed itaalia päritolu poisid ja tüdrukud vastasid itaalia keeles või kätega selgitades. Kõik jutud said nad omavahel ära ajada ja probleeme polnud. Sanderi autod osutusid suureks hitiks ning talle ujus kohe parves poisse ligi. Kuniks saabus kloun, kes peenikestest õhupallidest erinevaid asju kokku "voolis". Sander seisis ka järjekorras ja oli väga rõõmus oma mõõga, mütsi ja mõõgavöö üle.

Hiljem küsis ta minult veel münte, et onu käest veel küsida püss. Teistel poistel olid ju püssid. Ega siis muinasaja ristirüütel ei saa oma mõõgaga uusajal revolvriga vehkivale soldatile vastu. :)

Pärast kolme tundi mängimist otsustasime kodu suunas kõndima hakata. Siis aga helistasin veel emale ja Janariga sai ka natukene räägitud ning Sander suutis selle tunnikese jooksul tervest suurest pargist kimpude viisi mulle võililli korjata. Ilmselgelt igatseb maale, vanaema juurde. Siuke lillelaps meil.

Lõpuks pargist naastes avastasime, et selle serva oli selle mõne tunniga väike nö Tivoli tekkinud. Seitse-kaheksa atraktsiooni olid kõik Sanderile eakohased. Leppisime kokku, et ta valib ühe välja ning kõikide nende karussellide ja autosõitude vahelt tahtis ta väga proovida sellise õhku täis seest tühja silindrikujulise keerleva "asja!" sisse turnima. Selle asja olemust on sõnades oliluselt keerulisem kirja panna kui pildiga illustreerida.

Päev sai mõnustasti ja lõbusasti veedetud. Kodus tegin meile keedukartuleid (olin juba nii tüdinenud praetud või küpsetatud toidust, sest itaallased ei söö väga "pehmet" toidu) ja köögivilja-hakkliha panniroaga ja kõrvale võtsime värsket salatit. Väikestes kogustes salatit süües on igati kasulikum osta väikeste pakikestega pakitud salateid. Valik on siin meeletu ja hindadest tuleb tsipa odavam kui eraldi igat asja osta ja siis kokku tükeldada.
Homme võtame ka vabalt, peseme pesu ja võib-olla riskime sellele mänguväljakule tagasi minna. Ilusat nädalavahetuse jätku!!