Laupäev. Hommikul teadsin juba kohe, et plaanis käia seal akvaariumis. Õhtul me seda 200st puslet ette enam ei võtnud, sest mul oli plaanis kasutada seda mõneks selleks puhuks, kui Sanderist natukeseks vaikust ja rahu tahtsin. Sellest oleks võinud paariks kolmeks tunniks ikka jaguda.
Õnneks teekond oli meile juba väga-väga tuttav. Ikka vana hea tramm Mariehilf strasse nurgalt viis meid shoppamiskvartali algusesse. Sealt edasi oli võimalik metrooga minna juba otse akvaariumi kõrvaltänavasse. Mul polnud aimugi hindadest ega millestki. Siiani polnud hinnad väga tapvad olnud ja alati oli võimalik mitte minna sisse ja selle asemel linnas niisama ringi jalutada. Mulle väga meeldisid Viini ühistranspordi kanalites ja putkades olevad suured sildid: "The city belongs to You!" Ehk siis linn kuulub sulle. Ja seal oli juures pilt 3 õnnelikuga inimesega, kes olid piletiga ja üks oli tuhm, kellel polnud piletit. Reklaamiti siis ühistranpordi nädala- ja kuukaarti. Mõistlik. Tänu sellele nädalapiletile oli kõik asjad tõepoolest käe-jala juures ja miski eriti probleeme ei valmistanud.
Akvaariumisse jõudes olin end juba valmistanud, et võib olla palju rahvast. Seepärast ma selle vaatamisväärsuste külastamise planeerisin ka rohkem juba eelnevateks päevadeks. Rahvast sinna jagus ning saksa keelt polnud küll mitte kusagiil kosta. Juba tänaval ja metroos oli väga vähe saksa keelt kuulda. Piletite hinnad olid aga senini kõige krõbedamad, ükski asi polnud siiani nii kallis olnud. Täiskasvanule oli 16,80€ ja lastele oli 5,1€ või 12,6€. Ma ei saanud aru täpselt, mingid tärnid ja austerlaste eriload olid taha kirjutatud. Aga esimest korda märkasin nimekirjas ka puudega isiku hinda. Mul on Sanderile tegelikult olemas puudega isiku kaart, millega Eestis tasuta Tartu linnas sõita saab (õigemini tema saatja saab tasuta siis sõita). Kaart on üleni küll eestikeelne, aga kõige üles äärde on kirjutatud ka inglise keeles "Puudega isiku kaart". Tegelikult sain ma aru küll sealt hinnakirjast, puudega inimestele on soodustus vaid Austrias väljastatud ja aksepteeritud tunnistusega. Tädi sealt kassa tagant Sanderit ei näinud ja inglise keelt ta ka ei rääkinud. Ma rääkisin tädiga nimelt ainult inglise keeles, sest tean, et kui järjekord on pikk ja tädi sõnagi aru ei saa, siis ta pigem tahab, et kiiremini kaoksime tema eest. Ta kutsus ruttu ühe noore türduku, kes pileteid augustas, appi et keelt rääkida. Näitasin kaarti ja ütlesin, et Sander on kurt. Too seletas siis piletimüüjale edasi saksa keeles ja tädi ütles, et ta pole siis ratastoolis ega midagi? Tüdruk ütles, et pole ratastooli, aga on kurt, ja kaardil on ka kirjas, et ta on puudega poiss. ädi torises siis 5,1€ ja maksin ja kadusin ta silme eest nii kiiresti kui võimalik. Vau! See oli esimene kord kui Euroopas olles kasutasin Sanderi erivajadust. Ning nagu hiljem selgus, siis igati õigustatult. Ma ei olnud seekord oma eeltööd piisavalt teinud ning selgus, et kogu akvaarium oli üles ehitatud 12 korruse peale ning lift oli täiesti kasutu sellise rahvamassi juures. Enamik olid vankritega lapsemammad, kes sinna üritasin ligi saada.
Õhku ka väga ei jagunud, koorisime end 2. korrusel täiesti särkide peale ja nii me siis avastasime ja käisime.. imelik oli lifti oodata 1 korruse võrra tõusmiseks, nii me siis lonkisime ja lonkisime vaikselt ja edukalt aina üles poole.
Mul oli vist 6nda ja 7nda korruse kandis süda juba nii kloppimas, et tegime vee ja energia laadimiseks pausi. Tegelikult oli Sanderi jaoks seal kõik need vaateaknad kahepaiksete, madude, sipelgate jmt liiga kõrgele paigutatud. Väga veider on nõuda nii pisikestelt lastelt üldse mingit raha. Ainus, mida ta nägi, oli kalad.
Proovisin alt ülesse vaadata koos temaga, siis oli kõik kergelt moonutatud. Klaas, mille taga kalad, eriti haid, asusid olid nii paksud ju. Näha tegelikult sai omajagu ja terve hommikuspoolik kenasti sisustatud. Üles jõudes premeerisime end korraliku puhkepausiga. Seal oli väike kohvik ja ümber selle oli vaateplatvorm. Olime kõrgel Viini kohal. Tean, et 12-korruseline maja pole eriti kõrge, aga Viin pole eriti modernsete tornidega vallutatud ning see teeb selle linna minu meelest palju armsamaks.
Tagasi alla läksime aga liftiga. Ootasime seda vist 15 minutit seal üleval, aga vähemasti saime ilma treppideta alla. Mina veel kirjutasin siia ka millalgi, et tahtsin majutust ka liftiga majja, et ei peaks enneaegselt sünnitust esile kutsuma.. tühjagi. Jäime ellu. Ja kell oli liiga vähe, et minna koju tagasi veel. Kahjuks või õnneks oli ilm ka millegipärast veel ilus. Tegelikult pidi reedest alates külmaks minema, aga mina olin veel täitsa jopeta ja mütsita, Sannul oli tuuleiilide pärast natuke rohkem seljas. Temperatuur aga oli väga normaalne veel. jalutasime tagasi poodide tänavale ja mõtlesime mida teha. Olin juba varem mõelnud sellele, aga jätnud nö vihmase ilma tegevuseks. Juuksur. Kuna Sannul nüüd ühel pool pead pole kõrva taga ja kohal üldse juukseid, samas on pealt pikad juuksed, siis mõtlesin, et lasen tal teiselt poolt ka kõrvaümbrused paljamaks ajada. Haava ümber on tal tegelt juba siilikas püsti, ehk siis väga kiilaks polnudki vaja ajada, et ühtlane soeng saaks. Kõrvaltänavalt jäi silma "Friseur" ehk juuksur ja astusime sisse. Seal vist ei käida juuksuris kokkulepitud aegadel. Nii kui keegi sisse hüppas, võeti ta kohe letti. Rääkisin ära, mis olukord meil on ja mida vaja teha. Nooremapoolne väga rahuliku ja õnneliku olekuga naisterahvs tegi Sannuga kohe sõprust ja Sander nagu vana kala astus kohe õige koha peale peegli ees. Arvasin, et pean iPadi välja võtma ja talle multikaid panema, et ta seal püsiks aga jäin hiljaks. Juba tõi kõrvaltoast tädike väikese ekraaniga DVD-mängija ja pani mingi multika käima. Sander oli sillas, nagu arvata võib.
Saime umbes 20 minutiga kõik kenasti korda. Minult küsis nii juuksur kui registratuuris töötanud naine, et kust ma nii valgete juuste ja siniste silmadega poisi olen üles korjanud. Pidin neile selgitama, et ta on ikka minu poeg. Lihtsalt ise on selline Rootsi-verd natukene :P Et mul kaks poissi ja mõlemad on sellised, et isegi Eestis jalutades vaatavad inimesed mind vahel imelikult, sarnasusi ema ja laste vahel lihtsalt POLE!
Juuksuri hinda ma muidugi enne kui küsinud. Olin silmanud uksel olnud hinnakirja ja seal oli pikkade juuste pesu+lõikus+päevasoeng 40€. Et siis teadsin, et alla selle peaksime ikka hakkama saama. Lootsin vähemasti. Kui tehtud sai, siis ütles juuksur, et peab Sannut mõõtma. Tuleb välja, et alla 12-aastaste laste hind sõltub nende pikkusest. Ta oli 105 cm (koos tossudega muidugi) ja iga sentimeetri hind on 0,10€ ehk siis Sanderi lõikus maksis kokku 10,5€. Minu meelest pole kõige hullem, asukohta ja teenuse kvaliteeti arvestades. Tartus on meestejuuksuris Sanderi lõikus u 7€ ja teinekord peame kuni tund ootama, et üldse ligi saada. Siin toodi kommid ja joogid kohe kõigile ette. Jäime igatahes rahule. Kusjuures nii paljud möödakäijad peatusid ja vaatasid muiates Sanderi juukselõikust. Veider, mis see nii naljakas oli? Mõnulev poiss?
Edasi oli käes juba kerge pärastlõuna ja ikka veel koju ei kippunud ja ikka veel oli ilm enamvähem tore. Ei olnud liiga palav ega liiga külm. Küsisin Sannult, et kas ta tahaks rongiga sõitma minna. Ning kuna ta eelistab alati ronge kõndimisele, siis kõndisime mööda Mariehilfe tänavat linna keskusesse ning võtsime sealt esimese ettejuhtuva trammi ja hakkasime tursitideks. Trammid sõidavad erinevaid marsruute ja nagu kaardilt selgus, siis näiteks D nimeline tramm sõidab vanalinnas ühte suurt ringi vaid, st Burgring. See sobis meile, saime istuda ja kauneid vaateid näha. Mingil hetkel vaatasin, et hakkame jõudma suure pargi lähistele.
Õnneks teekond oli meile juba väga-väga tuttav. Ikka vana hea tramm Mariehilf strasse nurgalt viis meid shoppamiskvartali algusesse. Sealt edasi oli võimalik metrooga minna juba otse akvaariumi kõrvaltänavasse. Mul polnud aimugi hindadest ega millestki. Siiani polnud hinnad väga tapvad olnud ja alati oli võimalik mitte minna sisse ja selle asemel linnas niisama ringi jalutada. Mulle väga meeldisid Viini ühistranspordi kanalites ja putkades olevad suured sildid: "The city belongs to You!" Ehk siis linn kuulub sulle. Ja seal oli juures pilt 3 õnnelikuga inimesega, kes olid piletiga ja üks oli tuhm, kellel polnud piletit. Reklaamiti siis ühistranpordi nädala- ja kuukaarti. Mõistlik. Tänu sellele nädalapiletile oli kõik asjad tõepoolest käe-jala juures ja miski eriti probleeme ei valmistanud.
Akvaariumisse jõudes olin end juba valmistanud, et võib olla palju rahvast. Seepärast ma selle vaatamisväärsuste külastamise planeerisin ka rohkem juba eelnevateks päevadeks. Rahvast sinna jagus ning saksa keelt polnud küll mitte kusagiil kosta. Juba tänaval ja metroos oli väga vähe saksa keelt kuulda. Piletite hinnad olid aga senini kõige krõbedamad, ükski asi polnud siiani nii kallis olnud. Täiskasvanule oli 16,80€ ja lastele oli 5,1€ või 12,6€. Ma ei saanud aru täpselt, mingid tärnid ja austerlaste eriload olid taha kirjutatud. Aga esimest korda märkasin nimekirjas ka puudega isiku hinda. Mul on Sanderile tegelikult olemas puudega isiku kaart, millega Eestis tasuta Tartu linnas sõita saab (õigemini tema saatja saab tasuta siis sõita). Kaart on üleni küll eestikeelne, aga kõige üles äärde on kirjutatud ka inglise keeles "Puudega isiku kaart". Tegelikult sain ma aru küll sealt hinnakirjast, puudega inimestele on soodustus vaid Austrias väljastatud ja aksepteeritud tunnistusega. Tädi sealt kassa tagant Sanderit ei näinud ja inglise keelt ta ka ei rääkinud. Ma rääkisin tädiga nimelt ainult inglise keeles, sest tean, et kui järjekord on pikk ja tädi sõnagi aru ei saa, siis ta pigem tahab, et kiiremini kaoksime tema eest. Ta kutsus ruttu ühe noore türduku, kes pileteid augustas, appi et keelt rääkida. Näitasin kaarti ja ütlesin, et Sander on kurt. Too seletas siis piletimüüjale edasi saksa keeles ja tädi ütles, et ta pole siis ratastoolis ega midagi? Tüdruk ütles, et pole ratastooli, aga on kurt, ja kaardil on ka kirjas, et ta on puudega poiss. ädi torises siis 5,1€ ja maksin ja kadusin ta silme eest nii kiiresti kui võimalik. Vau! See oli esimene kord kui Euroopas olles kasutasin Sanderi erivajadust. Ning nagu hiljem selgus, siis igati õigustatult. Ma ei olnud seekord oma eeltööd piisavalt teinud ning selgus, et kogu akvaarium oli üles ehitatud 12 korruse peale ning lift oli täiesti kasutu sellise rahvamassi juures. Enamik olid vankritega lapsemammad, kes sinna üritasin ligi saada.
Juuksuri hinda ma muidugi enne kui küsinud. Olin silmanud uksel olnud hinnakirja ja seal oli pikkade juuste pesu+lõikus+päevasoeng 40€. Et siis teadsin, et alla selle peaksime ikka hakkama saama. Lootsin vähemasti. Kui tehtud sai, siis ütles juuksur, et peab Sannut mõõtma. Tuleb välja, et alla 12-aastaste laste hind sõltub nende pikkusest. Ta oli 105 cm (koos tossudega muidugi) ja iga sentimeetri hind on 0,10€ ehk siis Sanderi lõikus maksis kokku 10,5€. Minu meelest pole kõige hullem, asukohta ja teenuse kvaliteeti arvestades. Tartus on meestejuuksuris Sanderi lõikus u 7€ ja teinekord peame kuni tund ootama, et üldse ligi saada. Siin toodi kommid ja joogid kohe kõigile ette. Jäime igatahes rahule. Kusjuures nii paljud möödakäijad peatusid ja vaatasid muiates Sanderi juukselõikust. Veider, mis see nii naljakas oli? Mõnulev poiss?
Edasi oli käes juba kerge pärastlõuna ja ikka veel koju ei kippunud ja ikka veel oli ilm enamvähem tore. Ei olnud liiga palav ega liiga külm. Küsisin Sannult, et kas ta tahaks rongiga sõitma minna. Ning kuna ta eelistab alati ronge kõndimisele, siis kõndisime mööda Mariehilfe tänavat linna keskusesse ning võtsime sealt esimese ettejuhtuva trammi ja hakkasime tursitideks. Trammid sõidavad erinevaid marsruute ja nagu kaardilt selgus, siis näiteks D nimeline tramm sõidab vanalinnas ühte suurt ringi vaid, st Burgring. See sobis meile, saime istuda ja kauneid vaateid näha. Mingil hetkel vaatasin, et hakkame jõudma suure pargi lähistele.
Nimeks oli vist Belvedere ja seal oli paista suur park ja aed ja loss. Kiiret meil polnud, hüppasime maha ja läksiime sinna jalutama. Istunud juba küll. tegime seal pisikese näksipausi ja vaatasime ilusaid pügatuid hekke ja värvilisi lilleaedasid ja siis mõtlesime juba küll vaikselt kodupoole suuna võtta. Mulle meenus see kahesajane pusle. Arvasin, et saanud õhtul rahus süüa teha ja siis blogi kirjutada. Vaatasin siis natuke kaarti, et kust kõige õigem minna. jalutasime mööda kõrvaltänavaid. Viin oli selles piirkonnas väga vaikne ja puhas. Mõnus oli jalutada.
Õhtul pani Sander siis oma pusled kokku, üks oli 100ne ja teine 200ne. Esimesega sai ta täitsa ise hakkama, teisega tuli ette takistusi. Igati loogiline ju, eks. Vaatasin seda ise ka tükk aega, enne kui midagi aru sain. Mulle väga meeldib Sanderi strateegia. Kui mulle on kogu aeg õpetatud, et tuleb alustada äärtest ja siis hakkad sisse laduma, siis Sander on väga nutikas ja korjab kõik punased sarnased tükid kokku ja paneb oma Pikne McQueeni näiteks kokku ja selle ümbruse ja nii suurendab oma ettevõtmist. Ühesõnaga õppisin oma nelja-aastase poja käest puslede kokkupanemiseks tehnika ära :P Aega võttis ja asja sai. Koos tegime tunniga selle teise. Tema ladus enamuse, mina aitasin teinekord tükkide leidmisel. Kui ta hätta jäi. Päras seda oli aega magama minna. Väsimus oli nii suur ja mõnus!
No comments:
Post a Comment