Huuhh! Ei anta ka üldse rahu. Eile öösel magasin enamvähem normaalselt, naabrilaps Mattias oli küll rahutu aga kuna olin väsinud, siis ei lasknud end segada. Õnneks Sanderit pole üldse võimalik lärmiga segada läbi une ;)
Hommik algas sellega, et ärgata oli raske. Ilmselt oli asi vihmases ilmas. Väljas oli kergelt pime lausa. Mattiasel mõõdeti 39+ palavik. Nii kui rohtu saab, siis jääb ta magama ja läheb palavik jälle alla. Sõime siis ühiselt hommikust ja otsustasime ilma trotsides haiglast välja minna.
Värske õhk kulus marjaks ära. Olin ammu mõelnud, et tahan haiglaõdedele selles osakonnas midagi maiustamiseks viia, šokolaadi või kommikarbi. Kahjuks olin selleks hetkel kogu eestimaise magusatagavara ära jaganud. Tanja tahtsin lihtsalt haiglatoidule mingit vaheldust saada. Jalutasime siis poodi, väljas oli enamvähem ilma. Vihma õnneks ei sadanud, aga see-eest oli kõhe ja tuuline. Mõjus kosutavalt. Ma ei võtnud vankrit ka, seega Sander kõndis tublisti terve tee jalgsi kaasa. Olen juba nii palju asju ära unustanud, mida oli mõttes blogisse kirjutada. Asi on selles, et tänu toakaaslasele on mul nii palju võimalik suhelda ja selle käigus mõtteid mõlgutada, et blogisse sissekande tegemise ajaks on pea juba nagu aurulaev. Aga seda pole enam kauaks. Esmaspäeval juba saame haiglast välja.
Tuppa tagasi jõudes oli Mattiasel palavik jälle laes. Mina vist poleks palavikus lapsega välja jalutama läinud, aga iga ema ikka teab ise oma lapse tervise üle otsustada. Kuna ma igaks juhuks ei riskinud väga palju koos nendega aega veeta, siis asusime internetti issi ja vennaga rääkima ja lõpetasime hoopis kohvikus kooki süües. Sanderile millegipärast on hakanud poest ostetud koogid meeldima. Võib-olla on talle need ka varem maitsenud, lihtsalt emme ei osta kunagi koju kooki. :) Ikka ahjust tulevad ju koogid. Ise on tal päris korralik. Iga kord kui kohvikust mööda jalutame, siis ta küsib friikaid ja kooki. Üllatusmunast on ta juba loobunud. Tegin talle selgeks, et köhale see magus pole hea ning see magus teeb asja vaid pigem hullemaks.
Tegime päeva jooksul 4 korda inhalaatoriga ka tööd. Lõpuks oli tal köha korralikult lahti. Nüüd on kuulda vaid räginat ja praginat ta kurgus. Selle üle on kõigil hea meel, sest see kinnine köha lihtsalt kurnas teda nii kohutavalt. Imelisel kombel talle meeldib inhalaatori-maski all olla lausa. Kodus olles ta väga ei tahtnud seda endale pähe panna.
Õhtul läksime tuppa tagasi ja toakaaslane oli pisaraid ja murest murtud. Ta pojal oli 40+ palavik. Pärast paari tunni möödumist rohu saamisest oli palavik laes, nii iga kord ja juba mitmendat päeva. Olin ka natuke mures. Ta vereproovid näitasid mingi näitaja kohaselt, et viirusega ei tohiks tegemist olla, kuna asi viitab pigem millelegi bakteriaalsele. Küsisin ka arstilt, et kas ma peaksin Sannuga samas palatis olema, või on nüüdseks lootusetult hilja. Arst ei kostnud midagi. Hiljem tuli õde ütlema, et kui ma soovin, siis viiakse mind teise palatisse. Et ma pean lihtsalt ütlema, kui ma seda tahan. Naljakas otsus arstilt. Tundsin natukene sellist vastikust. Miks mina sellist asja otsustama pean? Olin tegelikult tolleks hetkeks endale selgeks teinud, et ükskõik, mis Mattiasel viga ka polnud, siis olime juba nädal aega koos olnud, samas palatis ja samu uksi, laudu, toole ja isegi mänguasju kasutanud. Mingit vahet enam pole. Otsustasin jääda Sannuga sinna. Mis seal ikka.
Järgmisel hommikul oli Mattiasel sama jama jätkumas. Kuna olime kõrva-nina-kurguarstide järelvalve osakonnas, kes lastest täpselt ei teadnud, siis paluti Tanjal minna pojaga lastekliinikusse pediaatri vastuvõtule. Hommikul oli tal kubeme ja käe ja selja peal paar sellist vesivilli sarnast punni tekkinud. Minu meelest oli see tuulerõugete sarnane. Kuid hr Guugel ütles ka, et palavikutäpid on sarnased oma olemuselt. Ja lamas ta ju just seljalt ja kubet ümbritses pidevalt mähe. Piirkondade poolest loogilised kohad, kus haudumise või lamamise tõttu palavikutäpp tulla võiks. Samas ütles Tanja, et ta vanemad poisid põdesid hiljuti tuulerõugeid, nii eelmise kuu lõpus umbes. Aga Mattias ei jäänud haigeks. Kerge matemaatika ütleb, et tegelikult võisid Mattiasel ka olla tuulerõuged ikkagi. Neil peiteaeg ju megapikk.
Igatahes ennelõunal läksid nemad lastekliinikusse läbivaatusele ja meie hakkasime seinast tuleva õhutoru kasutades eile poest ostetud õhupalle täitma. Sannul oli rõõmu kui palju. Teised lapsed hüppasid ka ligi ja Sander jagas neid rõõmuga. Õnneks ostsin suure paki.
Pärast seda läksime Sanderiga mänguväljakule. Päike oli nii ilusasti taevas sillerdamas. Mänguväljak asus lastekliiniku nö siseõuel. Ehk kõik mänguplatsi seinad oli haigla seinad tegelikult. Mõnes mõttes väga mugav. Kahju ainult, et päike nii madalalt käib või siis et haiglal nii palju korruseid oli. Enamik väljakust oli vilus ja mis kõige arusaamatum oli, seal puhul väga tugev ja jahe tuul?! Otsisin tükk aega kusagilt mingeid ventilatsioonitorusid. See ei olnud loogiline, et 5-6 korruseliste majadega täiesti kinniselt ümbritsetud sisehoovis nii tugev tuul on?! Ma ei julgenudki seal väga kaua olla. Sander läheb pärast tundi aega õueolekut näost täiesti kaameks millegipärast.
Ja vahetult enne äratulekut helistas Tanja ja ütles, et mul oli õigus. Ta lapsel on tuulerõuged. Ja et mina peaksin minema kohe naistekliinikusse ennast ja kõhubeebit kontrollima. Helistasin kohe kodustele, kes on ehk hr Guuglile kättesaadavamad või saavad perearstinõuandlassegi helistada ja uurida, kas tuulerõuged rasedale on ohtlikud või mitte. Kuigi otseselt teha enam polnud niikuinii. Selgus, et kuna ma olen ise need varem läbi põdenud, siis ei tohiks need mulle ega beebile kõhus olla ohtlikud ning mis veel parem, Sander põdes eelmisel suvel tuulerõuges täie raha eest läbi. See oli kohutav, aga mul on äärmiselt hea meel, et ta need sai. Mis me muidu täna tegema hakkaksime? Istuksime garantiinis kusagil Hannoveri kliinikus või laseksime süüdimatult rongide ja lennukitega mööda Euroopat ja levitaksime tuulerõugeid?! Ehk siis kui keegi kunagi veel mõtleb oma täiesti terve lapse puhul, et kas põdeda neid või mitte, ja otseselt mingit suurt tegemist ette pole vaja võtta, siis jumala eest, las ta limpsib ja musitab seda tuulerõuges last, aga vähemasti on asi põetud ja hilisemaid muresid ei ole. Kunagi ei või teada, millal on just see KÕIGE HULLEM aeg tuulerõugete jaoks. Tanja puhul oli see 2 päeva pärast sisekõrvaimplantatsiooni! Mina võtan seda hetkel veel rahulikult, vähemalt proovin, sest see on asi mida ma tõepoolest kontrollida ega muuta ei saa. Tuleb, mis tulema peab!
Kui osakonda jõudsime, siis teatas õde, et peame kõik asjad kokku panema, meile antakse eraldi uus palat ja Tanja jääb lastekliinikusse oma pojaga. Ja et me end kogu aeg desinfitseeriksime. Õnneks mingi aja möödudes peaksid need viirusekandjad õhu käes ära surema. Ehk siis praeguseks hetkeks ei tohiks me enam füüsiliselt edasi kanda tuulerõugeid? Ma ei teagi täpselt. Saime endale uue toa viimaseks ööks. Hakkasin juba mõtlema, et see on lollus ja prooviks end hoopis lasta välja kirjutada. Aga siis oleksim epidanud kusagile hotelli minema. Pealegi ei teadnud me kuhu me edasigi sõitma peame: Viin, Milaano? Umbes mõni minut oliime jõudnud kolida ning Janar helistas, et dr Colletti kirjutas, et sisselülitus on 26.aprill Viinis. Saatis haigla nimed ja aadressid. See on hea uudis. Mida ta aga ei kirjutanud oli see, et kas ka õmblused seal välja võetakse. Igati loogiline ju, et ikka Viinis. Selleks ma ometigi Milaanosse ei hakka sõitma. Ja olen ta käest juba ka küsinud, et kui kaua on normaalne aeg selleks, et niidid liiga naha sisse ei kasvaks ja et neid ikka ohtutu ja valutu eemaldada on. Vaatame, mis ta vastab. Senikaua kui ma asjad kokku panin, tõi õde mulle lisavoodi uuest toast. See ootas ukse taga ning sinna peale tõstsin kõik asjad, et ei peaks sada korda edasitagasi käima. Streiilsem on ka nii. Tõstsin muu hulgas ka Sannu sinna peale iPadiga mängima ning tema küsis Hundut ja hakkas nutma. Ma ei saanud aru, kas tegin talle tõstes haiget või mis juhtus, ta oli nii kurb. Küsisin, mis viga ja ta ütles läbi pisarate, et ei taha operatsioonile minna. Näitas oma peahaava ja näitas lõikamata peapoolele ning näitas et ei taha haiget saada. Oeh, vaene poiss on ikka veel traumeeritud. Kui teda voodiga kusagile viidud on, siis esimene kord käisime opil ja teine kord kanüüli saamas vahetult pärast operatsiooni. Mõlemad on negatiivsed kogemused tema jaoks. Kusjuures kui ütlesin, et ära nuta, et ei tee sinna pähe keegi midagi ning et emmega koos läheme, siis ta näitaski, et ei taha kanüüli saada ning et ta neelab oma tabletid kenasti alla. Ja nuttis ikka edasi. Õed tulid ka teda lohutama ja kõigil oli temast nii kahju, et tal selline mälestus on jäänud.
Oma toas saime kohe lõunat süüa.
Sannu sai paneeritud kala, kartuli ja köögiviljade ja kastmega, minul oli praeliha. Selline sööma. Kes teab, kas me enne kui alles kodus saamegi midagi sarnast enam süüa. Kui ma just ise ei tee. Tegelikult võiks Austrias ka olla ikkagi selliseid liha-salat-kartul-kaste ühel taldrikul tüüpi toite. See oleks meile mõlemale kõige meelepärasem. Pärast lõunasööki hakkasime pakkima. Ma olen endale vaevaks võtnud kohvrist ja muust kogutud nännist vabaneda. Meie reisiseltskond on täpselt pparasjagu selline, et igasugused lisaasjad tassimiseks on üleliigsed. Mida kergem seljakott ja kohver, seda parem. Sain terve suure kotitäie asju, mida homme proovin UPSi või DHLiga Eestisse ära saata. Vahepeal käisime koridorist veepudeleid varumas ning kuulsin vanas palatis jutustamist. Sander astus kohe sisse muidugi ja vanad naabrid istusid seal keset pooltühja palatit maas. Nende voodid viidi päeval steriliseerimisse ja neile olid uued asjad toodud. Meie voodite osa oli lage. Nad istusid ja mängisid maas. Tanja ütles, et lastekliinikus polnud kohti ja nüüd saadeti neid siia tagasi ja minna kusagil minna ei lubatud. Alguses paluti üldse koju minna. Aga sellise palavikuga? Sander andis oma õhupallid Mattiasele mängida ning rääkisime veel paar sõna aga ma kauaks ei jäänudki, õed siiberdasid ringi. Tundsin end veidi kehvasti, et seal käisin aga õnneks tõmbasime kohe palati ukse taga ennast desinfitseerijast läbi. Samas mõtlesin kui aktiivne Tanja oli Mattiasega, igal pool nad käisid ja suhtlesid. Üldse paigal ei püsinud. Käisime ju ka mängutoas reedel koos lastekliiniku lastega. Uhh!! Ma ei kujuta ettegi, milline laine siit praegu laiali läks. Meil oli selle nädala jooksul väga palju lapsi osakonnas sisse ja välja käimas. Põnev. Nüüd siis sain ka teada, mida tähendavad need "jutud" sellest, et kui oled haiglas statsionaaris oma haigusega, siis välja tulles on sul veel midagi teist ja kolmandat küljes. Ja taaskord ma mõtlesn, et ega see poleks midagi oluliselt päästnud, kui oleksin reedeks end välja luninud.
Hetkel istume internetisaalis, ehk siis oma tavapärases koridoris/ootehallis. Sander on iPadis oma tundi veetmas ja mina otsisin võimalusi Viini jõudmiseks. Hetkel tundub kõige targem valik minna homme haiglast välja saades otse rongijaama, sealt ostan piletid õhtusele rongile, see peaks väljuma 22:25 vmt ja sõidab otse Viini, me ei peaks kordagi ümber istuma. Hommikul umbes 8-9 vahel jõuab kohale. ma ei mäleta peast enam, mis need täpsed ajad olid. See oleks meile jälle uus ja huvitav kogemus: öörong ja kupee! Samas olen broneerinud teisipäevast kaheksaks ööks meile pisikese korteri Viinis selle meie haigla lähistel (Universitätsklinik für Hals-, Nasen- und Ohrenkrankheiten, Währinger Gürtel 18-20, A-1090 Wien). Seega ei peaks me esmaspäeva ööseks majutust otsima. Saame homme rahulikult päeval otsida mingisuguse pakindusega tegeleva asutuse ning oma liigse pagasi ära saata ning siis veel linna peal jalutada ja õhtuks rongi magama minna. See tundub päris huvitav, sest nii ei pea me lendama, et jõuda kiiresti kohale, samas ei pea ka üleval passima umbes 9-tunnise rongisõidu tarbeks. Loodetavasti saame mingisuguse normaalse magamiskoha. Internetist ostes tundusid variandid veidrad, ehk oskab see piletimüüa meile midagi tarka soovitada.
Haiglast igatahes lubati meid kohe hommikul välja kirjutada juba. Siis saame Frau Schmidti juurest läbi jalutada, tahaks saada ikkagi teada, miks ikka eel pole meile lubatud 19 000€ tagasi kantud. Nad pidid seda ju kohe tegema. Või siis tahaks vähemasti saada neilt paberi selle kohta, et ma selle maksin. Kuigi eks ülekanne internetipangas ka näitab Haigekassale midagi.
Edu meile siis lähemateks reisipäevadeks!!
No comments:
Post a Comment