Sander jäi jälle 2 minutiga magama. Ma pole ammu näinud tal sellist perioodi, kus ta esiteks peseb enne 21 juba ise hambad ära. Pärast linnast naasmist me tavaliselt käime enne ööriiete selgapanekut pesemas. Tossude sees on jalad nagu juustud ja siis on parem linade vahele pugeda. Ta on nagu väike paljas harakas, kui duši alla saab. Kui tuduriided lõpuks selga saanud, siis hüppab ta joostes voodisse ja paneb silmad kinni ja enam lahti ta neid ei tee enne hommikut. See on minu jaoks midagi täiesti uut. Samas on sellele loogiline põhjendus. Sanderi ema on lihtsalt nii suur kooner, et ei raatsinud trammipiletit osta, et Esselungasse poodi minna ja otsustas seal jalgsi ära käia. Kogu päeva kilometraaž oli 10 km (Mr Google Mapsi abil öelduna). Tegelikult asi nii hull polnudki. Lihtsalt esimene kord kui jalutama poe poole hakkasime, siis nagu jaksu oli ja entusiasmi ka ning see mõni kilomeeter polnudki nii hull minna.. Olime just häid uudiseid ka saanud. Tagasiteel oli aga jama. Trammijuht keeldus minult sularaha, kusjuures täpselt välja loetud 1,5€) vastu võtmast ning näitas mulle oma nutitelefoni. Et ma selle eest ostaksin pileti. Kui oma nuputelefoni talle selle peale näitasin, siis ta muigas ja viipas, et ma trammist eemale astuksin ja siis sõitis lihtsalt edasi. Olin nii vihane, et enam ei olnud mingit tuju trammiga sõita. See on minu jaoks siiamaani natukene mõistmatu, kust aru saada, et millises poes ja baaris müüakse ühistranspordile pileteid. Sellest olen aru saanud, et metroos asuvatest putkadest, aga mis siis kui metroosse asja pole? Niisama ei viitsi ju maa all ka käia. Maa peal juhatatakse ming küsimise peale suvalistesse baaridess, kust neid osta saab. Samas R-Kioskiga sarnastes putkades ei müüda neid. Arusaamatu.
Asjast ka. Kolisime täna uude kohta. Aitab küll kuivikutest ja väljas söömisest. See ei mõju hästi ei tervisele ega rahakotile. Hotellis süüa me kahjuks ise ei saanud teha. See-eest leidsin Airbnb kaudu endale 2-toalise korteri. See on üsna suur haruldus. Enamasti on kõik korterid neid stuudiod ehk siis ühe nelinurkse lae alla mahub dušš-wc, köök ja lahtitõmmatav diivanvoodi. Tavaliselt mitte suuremad kui 15 ruutu kokku :) Siin aga ruumi jagub, saan Sannu varem teise tuppa magama viia ja ise rahus oma asju toimetada. Lisaks on Itaalia korterite puhul suur haruldus saada "päris" voodi, mis pole läbivajunud vedrumadrats või lahtikäiv diivan. Asukoht on ka mõnus, peatänavate taga asuvas väikeses kõrvaltänavas, müra prakiliselt polegi. Eriti hubaseks teeb asja see, et elame nö kangi alt läbi minna siseõues. Tänavat polegi kusagil, ainult üle õue paistavad kinniste aknaluukide taga mõned inimesed liikuvat. Elame meie mõistes teisel korrusel. Nad nimetavad seda esimeseks korruseks, sest neil on maapinnal asuv korrus 0-korrus, täpselt nagu inglastelgi.
Huvitav seik sinna korterisse jõudmisega. Hakkasime 11 aja oma hotellist siis jalutama, see polnud kaugel, nii umbes 1 km kanti. Meil aega oli ka. Arvasin, et kui korteri kätte saame, siis läheks seal lähedal asuvale turule köögivilju ostma. Juhtus aga nii, et pool maad kuni uue korterini olid kõik tänavad suletud avatud turu pärast. See oli huvitav üllatus. Kõik autoteed oli kahes reas, nii et inimesed keskelt kõndida vaid said, täis kauplejad. Müüdi kõike, riietest kuni piima-lisatoodeteni ning loomulikult igasuguseid juurikaid ja puuvilju. Mind aga hirmutas asjaolu, et seal olid kaupmeesteks vaid väga-väga tõmmud mehed. Pigem Egiptusest pärit kui Itaaliast. Osad oli veidrad: istusin taburetil, ühes käes kolm küüslauku ja teises kolm artišokki. Muud ei olnud tal. Ise oli nahavärvilt must nagu öö. Mõtlesin omaette, et ehk ta varastas need kelleltki ja üritab ise neid nüüd maha müüa. Selliseid oli veel. Üks müüs ühte karpi maasikaid ja ühte juustukamakat samal moel. Igatahes mõte turul käia kaotas oma sära ja otsustasime tol hetkel Sanderiga, et teeme oma ostus poest. rahvast oli väga palju selle kellaaja kohta. Sander hoidis mul käest väga kõvasti kinni ja litsus end tihti minu vastu. Küllap see kogemus oli talle veidi hirmutav. Üleüldse pean Sanderit siinkohal kõvasti kiitma. Käime alati käest kinni hoides tänavatel. Ainult autodeta parkides võib ta vahest ise ka joosta. Nii on palju lihtsam. Õnneks on ta juba piisavalt pikk, et ma ei pea ta käest kinni hoidmiseks enam kõveras olema ning saame rahus jalutada.
Kui korteri kätte saime lõunast, siis logisin kohe netti ja märkasin Julia kirja Skype'is. Ta on siis vene pere tõlgiks olnud ja ajab asju nende eest siin Itaalias. Ta oli eile helistanud arstile ja saanud teada, et suurusjärk on 60 000€, mis vaja ette maksta. Ning samuti sai ta isiklikult ühendust Madonnina kliiniku juhatuse liikmega, kes väitis, et suurusjärk, mida operatsiooni eest on vaja ette maksta võiks jääda 70-90 000€ vahele. Kirja lõppu ta veel lisas, et tema jaoks on see veider. Mu sisetunne muidugi läks keema sellest, Tundus, nagu meilt pressitakse raha välja. Kõik summad ümardatakse ülespoole nii tuhandete või lausa kümnete tuhandete kaupa. Ebanormaalne. Helistasin talle ja palusin ka mulle selle kliiniku juhataja numbrit anda. Tahtsin talle isiklikult öelda, et ta saadaks selle kohta detailse arve ka. Sain nime ja numbri. Lisaks mainis Julia, et see mees kurtis, et ei saa Eesti Haigekassat kätte, kuigi on proovinud helistada. Mina kohe helistasin HK-sse, sellele numbril, mis garantiikirjas on ning Kaidi Kruuspan vastas. Küsisin, et kas tal numbrid salvestuvad, kui vastamata kõne jääb ja ta ütles, et jah. Tean seda tegelikult ka omast käest, kui ta on mulle tagasi helistanud hiljem (kui ta mu kõnele ei vastanud). Ta väitis, et pole ühtki kõnet itaallastelt tulnud. Niisiis palusin, et ta prooviks helistada ise sellele Flavio Nescele, kliiniku juhatuse liikmele. Ütlesin ka, et kliinik tegelikult tahaks rääkida otse asutusega, kes maksab, mitte minu kui eraisikuga.
Veidikese aja pärast sain HK-st kõne, et minu antud number ei toimi ja kliiniku üldnumbril ei räägi keegi inglise keelt. Olin natuke aega enne seda kahe vahel otsustamisega, et kas minna või mitte täna kliinikust läbi. Sellega sai aga asi kindlaks: otsin selle mehe üles ja proovin asja selgitada ja tema numbri kätte saada. Kliinik jäi tegelikult poodi minnes tee peale. 12 rahuliku jalutusminutit hiljem olime Sannuga Madonnina erakliinikus. See oli kaunis ja uhke hoone, Kõik liikusid ülikondades ja väga tundusid väga tähtsad ninad olevat. Kohe registratuuris töötava vanma meesterahva käest küsisin, et kas ta inglise keelt räägib. Sellele ta raputas pead. Küsisin siis "Parla con Flavio.." ja ta lõpetas mu lause suure rõõmuga "Flavio Nesce??!" Mille peale ta rõõmust püsti hüppas ja teda otsima läks. Fuajee teises küljes oli mingi ruum, kust vahelt mees siis piilus ja Flaviole viipas. Meil paluti istet võtta ja nii me ootasime minuti-kaks kuni Flavio väljas ruumist. Ta oli selline 40ndates väga soliidse välimusega konkreetse kõnnaku ja olekuga mees. Päris veider oli olla tema ees tossude ja seljakotiga :D Tutvustasin end ja ta sai siis kohe aru, kellega tegemist. Oli veidi jahmatanud või ootusäreva näoga. Või iseg kergelt üllatunud. Võib-olla ta ei ole harjunud, et temaga isiklikult keegi rääkima tuleb taolisest probleemist. Surusin ta kätt ja rääkisin asjast. Võtsin paberi ja pliiatsi ka välja nagu ajakirjanik ja küsisin siis ta numbri. Ta ütles, et tema ei helistanud, vaid ta sekretär pidi seda tegema, aga ei olevat kätte saanud. Minu järeldus: sekretär ei proovinudki. Selgitasin, et olen nähvatavsti nii rase, et ei kannata kaua oodata ja tahaks väga saada oma lapsega see operatsioon tehtud ja oleks väga vaja arvet, mille tema peab koostama ja HK-sse saatma. Siis võtsin oma mobiili ja ta ütles numbri ning helistasin ta mobiilile, see hakkas kenasti helisema. Nii saime numbrid vahetatud. Siis küsisin, et kas dr Colletti on varem ka seal tema kliinikus teinud neid ABI operatsioone ning ta vastas jaatavalt. Ütlesin, et siis ei tohiks ju väga raske olla arvet koostadagi, et tal peaks ju suurujärkudest aimu olema. Ta nõustus ning lisas, et tavaliselt on need jäänud 70-90 000€ peale. Võtsin kirjutasin selle numbri paberile ja kirjutasin juurde sõna TOTAL ja PER ONE OPERATION. Ehk siis kogusumma on selline 1 operatsiooni kohta. Ning ta veel lisas, et selle summa sisse jäävad kindlasti kõik maksud ja võimalikud lisatasud samuti. Ta lihtsalt ei taha vähem lubada, aga eks kui detailselt arve lahti saab kirjutada, siis ole näha. Muuseas küsisin siis, et dr Vittorio Colletti oli lubanud ettemaksuks ka 50% maksta, kas ta sellega oleks nõus, et me ei maksa kogu op-i eest. Selle peale Flavio ütles, et see pole probleem. Ta võib selle vabalt väiksemateks makseteks lahti kirjutada, kui see asja lihtsamaks teeks. Vahepeal ta veel mainis, et tahaks kindlasti HK-ga otse rääkida, et las nood helistavad talle vabalt valitud ajal. Olgu see täna õhtu või homme hommik. Ma siis tögasin teda, et homme vast mitte, siis ju laupäev. Ta muigas ja ütles, et see on tema kliinik ja tema töö, pole probleemi homme ka rääkida. Lõpuks tänasin teda aja eest ning kokkulepe jäi, et ta esmaspäevaks teeb arve valmis. Sannu sai temalt veel patsu ja pai ja tulimegi ära. Kokku kestis meie visiit võib-olla 10 minutit. Aga see oli minu jaoks nii positiivne. Sain lõpuks kinnitust selle operatsiooni suurusjärgust. See oli nii suur kergendus, et kogu hind on see, millest Flavio Juliale rääkis ja dr Colletti meile rääkis. Kartsin väga, et see 50% hind. Helistasin kohe HK-sse ja andsin neile õige numbri ja nad ütlesid selle peale, et see on seesama number. Ma siis ütlesin, et midagi peab teil seal viga olema, sest minu mobiililt ja Julia mobiililt sai sellele numbrile nii helistada. Nad pidi proovima ühendust võtta. Meie aga jalutasime rõõmsasti Esselungasse. Mainisin juba kohe alguses, et saime häid uudiseid teel poodi.
Nüüd õhtul olen targem veel selle koha pealt, et HK-st saadi ta kätte ning mulle raporteeriti, et Flavio pidi esmaspäevaks või esmaspäeval saatma neile arve koos selgitustega. Nii armas, et HK-st lausa kaks inimest mulle seda õhtu jooksul kirjutasid. Ühes neist olid taolised sõnad: "Jagame informatsiooni, et saaksite rahulikult nädalavahetust pidada. Helistasime Flavio Nascele ja saime kokkuleppele, et ta saadab meile esmaspäeval hinnakalkulatsiooni ja nendepoolsed soovid Kaidi Kruuspani meilile. Siis saame edasi tegutseda."
Poes läks ka muidu hästi, Sanderile väga meeldib koos minuga seal tegutseda. Iga köögivili eraldi kaaluda, ta eraldi kilekotti pakkida ja siis hinnasilt külge panna ja siis kärusse viia. See on omaette tegevus. Ostsime elementaarseid asju vaid, sest seljakotti mulle väga palju ei mahu ning käe otsas ma palava ilmaga tassida ei tahtnud lisakotte. Meil päris selline lämbe ilm täna, hommikul tibutas kergelt ja päeval tuli päike läbi vine välja, siis tuli tahtmine särgiväele end võtta. Veider on see, et neil pole mitte kusagil jahutavaid konditsioneere nagu ma kartsin. Ei poodides ega söögikohtades. Kõikjal on küte veel taga. Ja kohalik rahvas käib siin ikka meist pigem paksemalt riides. Kevadsaapad ja paksemat tüüpi joped. Meil hõlmad eest lahti ja sallid kaelast ära nagu põhjamaalased ikka lõunamaal teevad. :) Meenutab Egiptust, kus veebruarikuus meie eestlased käivad päevitamas kui kohalikult nahktagide ja pikkade käistega riietega või lausa jopedega käivad. Me ei külemta end siin ära, see on viimane asi, mida meil vaja on.
Õhtuspoolikul tegime veel väikese tiiru linna peal. Sander tahtis puid ja võililli minna pildistama.
Tahtsime oma esimest "töönädalat" lõpetada gelato'ga. Leidsime väga mõnusa koha ja valisime topsidega jäätised välja. See oli minu jaoks üks paremaid jäätise-kogemusi. Seda itaallased oskavad teha küll - jäätist! Istusime ja sõime seda kohviku ees ja Sander muudkui kiitis seda kõikidele möödujatele. Ise kõrvuni šokolaadine :)
Asjast ka. Kolisime täna uude kohta. Aitab küll kuivikutest ja väljas söömisest. See ei mõju hästi ei tervisele ega rahakotile. Hotellis süüa me kahjuks ise ei saanud teha. See-eest leidsin Airbnb kaudu endale 2-toalise korteri. See on üsna suur haruldus. Enamasti on kõik korterid neid stuudiod ehk siis ühe nelinurkse lae alla mahub dušš-wc, köök ja lahtitõmmatav diivanvoodi. Tavaliselt mitte suuremad kui 15 ruutu kokku :) Siin aga ruumi jagub, saan Sannu varem teise tuppa magama viia ja ise rahus oma asju toimetada. Lisaks on Itaalia korterite puhul suur haruldus saada "päris" voodi, mis pole läbivajunud vedrumadrats või lahtikäiv diivan. Asukoht on ka mõnus, peatänavate taga asuvas väikeses kõrvaltänavas, müra prakiliselt polegi. Eriti hubaseks teeb asja see, et elame nö kangi alt läbi minna siseõues. Tänavat polegi kusagil, ainult üle õue paistavad kinniste aknaluukide taga mõned inimesed liikuvat. Elame meie mõistes teisel korrusel. Nad nimetavad seda esimeseks korruseks, sest neil on maapinnal asuv korrus 0-korrus, täpselt nagu inglastelgi.
Huvitav seik sinna korterisse jõudmisega. Hakkasime 11 aja oma hotellist siis jalutama, see polnud kaugel, nii umbes 1 km kanti. Meil aega oli ka. Arvasin, et kui korteri kätte saame, siis läheks seal lähedal asuvale turule köögivilju ostma. Juhtus aga nii, et pool maad kuni uue korterini olid kõik tänavad suletud avatud turu pärast. See oli huvitav üllatus. Kõik autoteed oli kahes reas, nii et inimesed keskelt kõndida vaid said, täis kauplejad. Müüdi kõike, riietest kuni piima-lisatoodeteni ning loomulikult igasuguseid juurikaid ja puuvilju. Mind aga hirmutas asjaolu, et seal olid kaupmeesteks vaid väga-väga tõmmud mehed. Pigem Egiptusest pärit kui Itaaliast. Osad oli veidrad: istusin taburetil, ühes käes kolm küüslauku ja teises kolm artišokki. Muud ei olnud tal. Ise oli nahavärvilt must nagu öö. Mõtlesin omaette, et ehk ta varastas need kelleltki ja üritab ise neid nüüd maha müüa. Selliseid oli veel. Üks müüs ühte karpi maasikaid ja ühte juustukamakat samal moel. Igatahes mõte turul käia kaotas oma sära ja otsustasime tol hetkel Sanderiga, et teeme oma ostus poest. rahvast oli väga palju selle kellaaja kohta. Sander hoidis mul käest väga kõvasti kinni ja litsus end tihti minu vastu. Küllap see kogemus oli talle veidi hirmutav. Üleüldse pean Sanderit siinkohal kõvasti kiitma. Käime alati käest kinni hoides tänavatel. Ainult autodeta parkides võib ta vahest ise ka joosta. Nii on palju lihtsam. Õnneks on ta juba piisavalt pikk, et ma ei pea ta käest kinni hoidmiseks enam kõveras olema ning saame rahus jalutada.
Kui korteri kätte saime lõunast, siis logisin kohe netti ja märkasin Julia kirja Skype'is. Ta on siis vene pere tõlgiks olnud ja ajab asju nende eest siin Itaalias. Ta oli eile helistanud arstile ja saanud teada, et suurusjärk on 60 000€, mis vaja ette maksta. Ning samuti sai ta isiklikult ühendust Madonnina kliiniku juhatuse liikmega, kes väitis, et suurusjärk, mida operatsiooni eest on vaja ette maksta võiks jääda 70-90 000€ vahele. Kirja lõppu ta veel lisas, et tema jaoks on see veider. Mu sisetunne muidugi läks keema sellest, Tundus, nagu meilt pressitakse raha välja. Kõik summad ümardatakse ülespoole nii tuhandete või lausa kümnete tuhandete kaupa. Ebanormaalne. Helistasin talle ja palusin ka mulle selle kliiniku juhataja numbrit anda. Tahtsin talle isiklikult öelda, et ta saadaks selle kohta detailse arve ka. Sain nime ja numbri. Lisaks mainis Julia, et see mees kurtis, et ei saa Eesti Haigekassat kätte, kuigi on proovinud helistada. Mina kohe helistasin HK-sse, sellele numbril, mis garantiikirjas on ning Kaidi Kruuspan vastas. Küsisin, et kas tal numbrid salvestuvad, kui vastamata kõne jääb ja ta ütles, et jah. Tean seda tegelikult ka omast käest, kui ta on mulle tagasi helistanud hiljem (kui ta mu kõnele ei vastanud). Ta väitis, et pole ühtki kõnet itaallastelt tulnud. Niisiis palusin, et ta prooviks helistada ise sellele Flavio Nescele, kliiniku juhatuse liikmele. Ütlesin ka, et kliinik tegelikult tahaks rääkida otse asutusega, kes maksab, mitte minu kui eraisikuga.
Veidikese aja pärast sain HK-st kõne, et minu antud number ei toimi ja kliiniku üldnumbril ei räägi keegi inglise keelt. Olin natuke aega enne seda kahe vahel otsustamisega, et kas minna või mitte täna kliinikust läbi. Sellega sai aga asi kindlaks: otsin selle mehe üles ja proovin asja selgitada ja tema numbri kätte saada. Kliinik jäi tegelikult poodi minnes tee peale. 12 rahuliku jalutusminutit hiljem olime Sannuga Madonnina erakliinikus. See oli kaunis ja uhke hoone, Kõik liikusid ülikondades ja väga tundusid väga tähtsad ninad olevat. Kohe registratuuris töötava vanma meesterahva käest küsisin, et kas ta inglise keelt räägib. Sellele ta raputas pead. Küsisin siis "Parla con Flavio.." ja ta lõpetas mu lause suure rõõmuga "Flavio Nesce??!" Mille peale ta rõõmust püsti hüppas ja teda otsima läks. Fuajee teises küljes oli mingi ruum, kust vahelt mees siis piilus ja Flaviole viipas. Meil paluti istet võtta ja nii me ootasime minuti-kaks kuni Flavio väljas ruumist. Ta oli selline 40ndates väga soliidse välimusega konkreetse kõnnaku ja olekuga mees. Päris veider oli olla tema ees tossude ja seljakotiga :D Tutvustasin end ja ta sai siis kohe aru, kellega tegemist. Oli veidi jahmatanud või ootusäreva näoga. Või iseg kergelt üllatunud. Võib-olla ta ei ole harjunud, et temaga isiklikult keegi rääkima tuleb taolisest probleemist. Surusin ta kätt ja rääkisin asjast. Võtsin paberi ja pliiatsi ka välja nagu ajakirjanik ja küsisin siis ta numbri. Ta ütles, et tema ei helistanud, vaid ta sekretär pidi seda tegema, aga ei olevat kätte saanud. Minu järeldus: sekretär ei proovinudki. Selgitasin, et olen nähvatavsti nii rase, et ei kannata kaua oodata ja tahaks väga saada oma lapsega see operatsioon tehtud ja oleks väga vaja arvet, mille tema peab koostama ja HK-sse saatma. Siis võtsin oma mobiili ja ta ütles numbri ning helistasin ta mobiilile, see hakkas kenasti helisema. Nii saime numbrid vahetatud. Siis küsisin, et kas dr Colletti on varem ka seal tema kliinikus teinud neid ABI operatsioone ning ta vastas jaatavalt. Ütlesin, et siis ei tohiks ju väga raske olla arvet koostadagi, et tal peaks ju suurujärkudest aimu olema. Ta nõustus ning lisas, et tavaliselt on need jäänud 70-90 000€ peale. Võtsin kirjutasin selle numbri paberile ja kirjutasin juurde sõna TOTAL ja PER ONE OPERATION. Ehk siis kogusumma on selline 1 operatsiooni kohta. Ning ta veel lisas, et selle summa sisse jäävad kindlasti kõik maksud ja võimalikud lisatasud samuti. Ta lihtsalt ei taha vähem lubada, aga eks kui detailselt arve lahti saab kirjutada, siis ole näha. Muuseas küsisin siis, et dr Vittorio Colletti oli lubanud ettemaksuks ka 50% maksta, kas ta sellega oleks nõus, et me ei maksa kogu op-i eest. Selle peale Flavio ütles, et see pole probleem. Ta võib selle vabalt väiksemateks makseteks lahti kirjutada, kui see asja lihtsamaks teeks. Vahepeal ta veel mainis, et tahaks kindlasti HK-ga otse rääkida, et las nood helistavad talle vabalt valitud ajal. Olgu see täna õhtu või homme hommik. Ma siis tögasin teda, et homme vast mitte, siis ju laupäev. Ta muigas ja ütles, et see on tema kliinik ja tema töö, pole probleemi homme ka rääkida. Lõpuks tänasin teda aja eest ning kokkulepe jäi, et ta esmaspäevaks teeb arve valmis. Sannu sai temalt veel patsu ja pai ja tulimegi ära. Kokku kestis meie visiit võib-olla 10 minutit. Aga see oli minu jaoks nii positiivne. Sain lõpuks kinnitust selle operatsiooni suurusjärgust. See oli nii suur kergendus, et kogu hind on see, millest Flavio Juliale rääkis ja dr Colletti meile rääkis. Kartsin väga, et see 50% hind. Helistasin kohe HK-sse ja andsin neile õige numbri ja nad ütlesid selle peale, et see on seesama number. Ma siis ütlesin, et midagi peab teil seal viga olema, sest minu mobiililt ja Julia mobiililt sai sellele numbrile nii helistada. Nad pidi proovima ühendust võtta. Meie aga jalutasime rõõmsasti Esselungasse. Mainisin juba kohe alguses, et saime häid uudiseid teel poodi.
Nüüd õhtul olen targem veel selle koha pealt, et HK-st saadi ta kätte ning mulle raporteeriti, et Flavio pidi esmaspäevaks või esmaspäeval saatma neile arve koos selgitustega. Nii armas, et HK-st lausa kaks inimest mulle seda õhtu jooksul kirjutasid. Ühes neist olid taolised sõnad: "Jagame informatsiooni, et saaksite rahulikult nädalavahetust pidada. Helistasime Flavio Nascele ja saime kokkuleppele, et ta saadab meile esmaspäeval hinnakalkulatsiooni ja nendepoolsed soovid Kaidi Kruuspani meilile. Siis saame edasi tegutseda."
Poes läks ka muidu hästi, Sanderile väga meeldib koos minuga seal tegutseda. Iga köögivili eraldi kaaluda, ta eraldi kilekotti pakkida ja siis hinnasilt külge panna ja siis kärusse viia. See on omaette tegevus. Ostsime elementaarseid asju vaid, sest seljakotti mulle väga palju ei mahu ning käe otsas ma palava ilmaga tassida ei tahtnud lisakotte. Meil päris selline lämbe ilm täna, hommikul tibutas kergelt ja päeval tuli päike läbi vine välja, siis tuli tahtmine särgiväele end võtta. Veider on see, et neil pole mitte kusagil jahutavaid konditsioneere nagu ma kartsin. Ei poodides ega söögikohtades. Kõikjal on küte veel taga. Ja kohalik rahvas käib siin ikka meist pigem paksemalt riides. Kevadsaapad ja paksemat tüüpi joped. Meil hõlmad eest lahti ja sallid kaelast ära nagu põhjamaalased ikka lõunamaal teevad. :) Meenutab Egiptust, kus veebruarikuus meie eestlased käivad päevitamas kui kohalikult nahktagide ja pikkade käistega riietega või lausa jopedega käivad. Me ei külemta end siin ära, see on viimane asi, mida meil vaja on.
Õhtuspoolikul tegime veel väikese tiiru linna peal. Sander tahtis puid ja võililli minna pildistama.
Tahtsime oma esimest "töönädalat" lõpetada gelato'ga. Leidsime väga mõnusa koha ja valisime topsidega jäätised välja. See oli minu jaoks üks paremaid jäätise-kogemusi. Seda itaallased oskavad teha küll - jäätist! Istusime ja sõime seda kohviku ees ja Sander muudkui kiitis seda kõikidele möödujatele. Ise kõrvuni šokolaadine :)
No comments:
Post a Comment