Tere armas lugeja
Olin selle idee peale mõelnud juba pikemat aega, aga teostuseks nappis aega. Nüüd istun Milaano ühes kesklinna hotellis ning juba tunnen, et hakkab kergelt igav. Tegelikult on vajadus taolise logi-raamatu järgi täitsa olemas. Tean, et meie pisikesel Sanderil on omajagu fänne ja kaasaelajaid kodumaal ja mujal ning jube tülikas on kõigile ühekaupa helistada, joonistada või kirjutada. ma ei garanteeri, et igat sammu ja juhtumit ülidetailselt kirjaldama hakkan, kuid oluline ehk ikka saab kirja. Kui mitte kohe, siis mingi aja jooksul ehk ikka. Samas pole ma kellelegi midagi lubanud ning kui ikka ei viitsi jalad taguotsa all istudes siin toksida, siis peate huvi korral ise helistama ja uurima. Väga suure tõenäosusega on olukorraga üsna kursis ka mu kallis ema, kes jäi 9ndat ja 10ndat hammast väljutamas oleva beebivenna Joosepi hoidjaks ning abikaasa Janar (55512345). Viimane jäi koju tööd rabama, sest kegi peab ju seda ka tegema.
On meie reisi teine päev, kell hakkab vaikselt õhtusse jõudma. Väljas on pilves, kuid ilm siiski üpris soe. Kraadide järgi +15...+16 kraadi. Kui päike oleks väljas, siis oleks kindel päikesekreemi vajadus olnud. Ka loodus on mõnusalt kevadine, enamik puid on lehes, vahtrad õitsevad, muru on kohati 15 cm kõrge ja lilled vohavad õitsemist selle sees. Tegin mõnedest ilusamatest õitest ka pilte, õigemini Sander tungivalt palus. Et issile kodus näidata, oli tema väide. Nagu issi oleks meil mingi botaanik :)
Homsest, neljapäevast, alates lubas vihma, ülehomme juba lausa padusadu. Vihmast rääkides, siis eilne lennusõit väärib kindlasti mainimist. Üleüldse alustasime oma reisi hommikul kell 7 Karaskilt, vanaema-isa juurest. Väikevenna Joosep jäi sinna kenasti magama oma pulgavoodisse. Sander sõi korraliku kausitäie putru ning sõitsime Tartusse rongile. Sealt juba täitsa kahekesi.
Lennart Meri lennujaamas ootasime oma lendu ning paar meesterahvast jagas mõnusaid kommentaare selle meie lennuki väiksuse kohta. Nalja kui palju selle üle, et kas see pisike ikka meid Varssavini välja veab. Tõtt öelda, siis mina polnud ka oma üpris Harju keskmise lennusõidukogemuse juures nii väikese lennukiga veel sõitnud. Sellel oli turbiinide asemel propeller-tiivik ning tundus, et diiselkütuse asemel laeti seda lennukit elektrikaabliga umbes nagu meie Elmosid :) Kuid hoolimata kõigest oli lend sujuv ja lennuk väga visa oma 50-60 pardaliikmega. Varssavisse jõudma hakates teatas kapten, et proovib võimalikult ohutult meid läbi äikesepilvede maandada ning see tal tõepoolest ka õnnestus. See on nii vägev kogemus, kui oled kõrgel pilvede kohal ning naudid veatut päikest ning alla poole laskudes ja pilvedest läbi tulles need järjest tumenevad ning lõpuks maapinnale üpris lähedal olles need pilves otsa saavad ning lennukile vihma peale sajab. Õnneks oli kõik tõepoolest väga mõnus ja sujuv. Kuna aga väljasõit Tallinnast hilines, siis meil ei jäänud liiga palju aega, et Milaanosse viiva lennuki peale jõuda, nii umbes 20-30 minutit. See oli aga piisavalt paras, et pissipeatus teha ning Sanderi südamlikul palvel mänguasjade poes mõned minutid aega veeta. See õnneks või kahjuks asus täpselt meie värava vastas.
Teine lend oli samuti LOT-iga, seekord tiba suurem lennuk. Alpide kohal avanes imeline vaade lumistele nõlvadele. Kes veel sel aastal oma suusapuhkust pole realiseerinud, siis võin kinnitada, et Alpides on veel piisavalt lund teile kõigile. Maandumisel hakkas Sannu siis lõpuks näitama päeva esimesi väsimusmärke. Kell hakkas 19 saama. Õnneks ta siiski magama ei jäänud maanudmisrajale ning tundes ära Milaano Malpensa lennujaama, siis esimene küsimus oli tal, et kus tädi Rico on. Nii kutsub ta meil tädi Marilid. Otsisime oma kohvri ära, Sander kusjuures tuvastas selle koheselt. Siis tormasime linna viiva rongi peale ning jäime napilt maha. Järgmist ootasime u 12 minutit ning pärast seda olime 37 minutit hiljem juba Milaano kesklinnas, Gadorna peatuses.
Naljakas on see, et kordagi keegi meilt pileteid ei küsinudki. Ilmaasjata maksin 18€ nende eest :) Kusjuures eelmine kord Milaanost lennujaama sõites keeldus piletimüüja minult Sannu eest piletiraha võtmast, isegi kui olin teda veennud, et ta pole 3 aastane ja et tulles pidin tema eest pool hinda tasuma. Aga onu oli järjekindel ja võitis selle võitluse ning egas ma siis ka kellelegi raha ka ei pea andma, kui ta ise võtta ei taha.
Gadornasse jõudes oli juba üpris hämar ning otsisime koha, kust metroosse saaks. Minu esimene sõidukogemus Euroopas. Olin siiani vaid New York'i põnevaid metrooteenuseid kasutanud ja olin üpris enesekindel, sest arvasin, et sellest enam väga keerulisem ei saa midagi olla. Ja ega ma eksinudki: Sander muudkui sisestas münte ja "augustas" pileteid. Panin selle jutumärkidesse, sest auke sisse ei tulnud, aga märk sai peale küll. 1,5€ eest võid ennast oimetuks sõita, tervele linnale tiiru peale teha erinevaid liine kasutades. Ainus tingimus, et maa alt välja ei tohi ronida, siis pead uue pileti ostma. Sõitsime siis 3 peatust M1 kasutades ning vahetasime liini M3 vastu ning 3 peatust hiljem naasime maa peale. Sander oli üliõnnelik, viibutad pöidlaid ja ütles, et aitab, istume nüüd kusagile maha. Metroo oli ka minu jaoks siiani kõige keerulisem osa, kuna kõhuga ja Sanderilt käest pingsalt kinni hoides oli mööda treppe üles-alla suht raske. Kordagi keegi abi ei pakkunud ja ega ma ei küsinud ka. Ise olin ennast selleks ülesandeks kirja pannud. Osades kohtades olid ka eskalaatorid. Kusjuures, tunnistan, et tegelikult on igal pool neid olemas, lihtsalt alguse asi, ma ei osanud eskalaatorite silte nii tähelepanelikult otsida. ainus kus neid pole on maa peale toovate treppide juures. Sealt tuleb kõmpida. Kohver tunnistati Tallinna lennujaamas mul kusjuures täpselt 20 kilogrammiseks. Ma polnud seda mitte kordagi kaalunud enne ja Janar suskas Tartus rongijaamas meile veel head ja paremat igaks juhuks kaasa. Täpsus missugune.
Porta Romana metroopeatusest maa peale naastes olime keset mingisugust suurt väljakut (plaza nendekeeli) ning seal oli erinevates suundades võib-olla 7-8 teeotsa. Mitte ainsatki silti tänavanimedega ei olnud paista ning väljas oli kottpime. Päikese abil oleksin vähemasti lõunasuuna suutnud tuvastada. Selleks, et jõuda aga mõne tänavani oli vaja ületada autoteede virr-varr ning hunnik foore. Eelmisel korral juba saime Mariliga Milaanos olles kogeda, et paljud foorid ona autodel ja jalakäijatel ühised. Peame ise jälgima, kas autol on foor roheline või punane. Lõpuks jõudime esimese tänavanimeni, mis oli kõigem valem, mis olla sai. Ületasime siis u 4-5 tänavat ja hunnikus foore, et jõuda õigesse suunda. Tundus, et päeva kõige keerulisem ülesanne oli jalgsi metroopeatusest hotellini 500 meetrit kõndida. Tänavate nimed olid erinevad kaardil olnud nimedest. see oli tingitud vist lennujaamast tasuta saadud kaardi liiga väikesest mõõdust. St et nii väikseid tänavaid seal lihtsalt polnud peal, mida meil vaja jälgida oli. Õnneks me ära ei eksinud, lihtsalt iga nurga peal veendusime korralikult kaarti uurides, et ikka õiges suunas kõnnime. Ei tahaks ju mingit ringi peale teha. Tänavatelt puhus õrn soe tuul. Meie viimane tuul pärines ju tuulepealinnast Tallinnast, seega vist iga tuul tundub soe ja kosutav sellega võrreldes.
Lõpuks jõudsime oma hotell Palladiosse. Eelnevalt olin kõike reisiks vajalikult piletid ja broneeringud ära teinud, seega sisseseadmine ei võtnud kaua aega. Registratuurist juba oodati meid, Sanderile pakuti munadepühast alles jäänud viimaseid šokolaadimune ning kõik olid väga rahuolevad. Asume viiendal korrusel, vaade on tänavale ning väga suur. See tuleneb sellest, et meie väikese hotellitoa terve üks sein peaaegu on maast laeni akent täis. Uksest rõdule (prantsuse tüüpi kinnine rõdu) piiludes märkasin, et meil on akendel ka kate. Voodi kõrval oli nupp, mis meile hommikul kauni ja pika pimeda une tagas, kuna selle abil sai aknakatted kenasti lõpuni alla elektrooniliselt kerida. Muuseas, kui esimest kohta check-ini tegime, siis öeldi, et peame lahkudes 2€ per persoon maksma ka linnamaksu öö pealt. Kui täna linnast naastes palusin meie hotellisolekut pikendada päeva võrra selgitades, et me ei tea täpselt kaua olema peame, kuna ootame, et saaksime poja operatsiooniks haiglasse minna, siis öeldi, et linnamaksu ei pea me maksmagi. Hoopis mingi avaldus on vaja täita ning siis on kõik klaar. Oma toas jõudsiime veel kiired kõned kodustega teha ning duši all reisist saadud higi maha nühkida Sannuga ning ruttu magama jääda kella 22 ajal (kohaliku aja järgi; -1 Eestiga). Sander magas 2 minutiga nii sügavalt, et pidin paar korda tema hingamist kontrollima.
Täna ehk siis kolmapäeval ärkasime 8 ajal, uimerdasime ja tegime päevaks plaane. Teadsin, et tahtsin omale uue heegelnõela muretseda. Tallinnas võeti see minult ära, kuna tundus liiga taparelva sarnane olevat. Guugeldasin lõngapoodide asukohti ning sättisin teekonna nii, et lõpuks jõuaksime vanalinna Duomo juurde. Teadsin, et seal palju poode, kus ka Sannule meeldiks käia. Teele asudes võtsime kohe tänava nurgal asuvalt pagarist kumbki ühe "panini" võileiva ning vett. Veega ongi kõige suurem probleem. Mul on käsipagasiks kaasas seljakott, kuhu pidin mahutama iPadi, läpaka, fotoka, igast elektroonika, mida ma äraantava pagasi hulka ei tahtnud anda ning lisaks veel toidukraami ja Sannule mänguasju mõned, siis see kott kaalus omajagu ning kuna ma pole harjunud seljakotiga ammu ringi tatsuma, siis täna hommikul ma enam nii lõbusasti ei tahtnud kotti selga pannagi. Õlad olid suht tundlikud. Samas on käekotiga oluliselt ebamugavam linnas seigelda, kogu aeg peab valvas olema, et keegi seda jooksu pealt kaasa ei haaraks. Seljakotiga saan kahe käega Sanderile keskenduda ;) Ja see veemure seisnebki selles, et 1,5 liitrine pudel maksab küll kõige vähem, aga teda seljakotti raskuseks ka ei taha panna. Sanderile iseenesest sobis see vaheldus, et saime aeg-ajalt niisama lillede pildistamise ja hoonete vahel vantsimisele lisaks poes pudeli vett osta. Täna jõime kahepeal 5 pooleliitrist pudelit ära ja kumbki ühtki liigset pissipeatust ei vajanud. Ostsin paar pudelit nurga pealt poest meile ka hotellituppa, et kõhukinnisust selle pitsa ja pasta ja saia kuningriigis vältida. Siinkohal on kõigile vajalik teadmine, et kõhud on meil korras ;)
Sebisime siis endale ühest lõngapoest heegelnõela ning jalutasime Duomo juurde. See pidavat juttude järgi olema Milaano kõige kuulsam vaatamisväärsus ning otse südalinnas. olime selle tagumist nurka oma eelmisel Milaano-visiidil tegelikult näinud. Aga tookord oli liiga hämar, et seda korralikult jäädvustada. Täna tegime tiiru peale, aga ausalt öeldes oli see üsna ebameeldiv kogemus. Seda seetõttu, et katedraali ees oleval väljakul oli lisaks sadadele turistidele topeltkoguses tuvisid ning nende pidev lendustartimine ja inimestele sellal pihtalendamine oli tüütu. tuvid ei ole helikopterid, kes otse üles lendu tõusevad!!
Jalutasime siis via Emmanueli mööda. Seal asub lõputult firmapoode ning hetkel on just kõige õigem aeg poodelda, sest Milaanosse on jõudmas suvehooaja kaup. Muidugi meile sealt midagi vaja polnud. Ainus asi, mida ma lootsin saada oli mingisugune tuulejope või jaki sarnane ese. Olin kodust saanud viimasel hetkel kaasa laenata oma isa heleda tuulejope. See oli ainus kevadine toode, mis mulle ümber suure kõhu mahuks ilma, et talviselt paks või suviselt õhuke olnud oleks. See oli tegelilut väga paras kuni pisikese vahejuhtumini Malpensa lennujaamas. Seal oli meil kõige kiirem, et jõuda Milaanosse viiva rongi peale. Meil oli 5 minutit aega pärast kohvri kättesaamist, et pilet osta ning rongile jõuda ning otseloomulikult me proovisime sinna jõuda. Suures jooksusaginas suutsin aga kohvri käepidemele toetunud heleda jaki kenasti kohvri rataste ja lisaks veel mulle järgi jooksnud Sanderi jalgade alla jätta. Haarasin selle kiirelt kaasa ja tormasime edasi, tol hetkel polnud aega kahjustusi fikseerida. Hiljem rongis proovisin puhastada, aga vabandan kallis issi, su jaki varrukas ei läinud ka seebiga pestes enam puhtaks. See oli üks põhjus, miks me sinna Duomo taha šoppamistänavatele tahtsime minna. Eelmisel korral leidsime Mariliga päris huvitavaid allahindlusi ja poode sealt. Astusin sisse eelmise korra lemmikpoodi, kus tol korral oli 7€ päev vmt. Täna seda polnud, aga see-eest sai Sander rahulikult ekraanilt reklaame jälgides maha istuda samal ajal kui otsisin endale jakki. Selle leidmine ja proovimine võttis aega umbes 5 minutit ning Sander viimistles otsuse lõpliku värvivaliku tegemisega, sinise ja rohelise vahel valides võitis viimane ning edasi jätkus meie teekond. Rohkem riidepoodidesse me ei läinudki. Muuseas, selle rohelise tuulejopega tundsin end oluliselt vähem silmatorkavana. Lisaks oma Itaalia mõistes heledatele juustele (Sanderi omadest ei tasu rääkidagi - tema mütsi alt välja piiluv blond tukk meelitas head sõna või naeratust esile manama enamik vanaprouadel) oli mul ma arvan, et koos veel 0,01% tänaval liikunud inimestega HELE riietus. Müstiline avastus minu jaoks. Arvasin, et siin on mood ja kevad ja õied ja värvid. Siin ongi nimetatutest kõik peale värvide! Kõik käivad mustade pükstega ja tumedate, enamasti siiski süsimustade jakkidega. Juuksed on ka enamikel tumedad ja silmad ka. Ehk siis kõik Eestis oma moevärki taga ajate, siis teadke, et ei midagi värvilist palun kanda, kõige vähem heledaid toone. See on Milaano kesklinnas täielikult moest väljas.
Edasi liikusime mänguasjade jahile. Sander on külge saanud esimest korda elus minu õnneks mingisuguse maania, mis on kasulik. Ta armastab puslesid. On tal olnud pallide tassimise periood, siis ei jätnud ta rahule ühtki musta nõud kraanikausis, sellele järgnev kohutav pesuga tuuseldamise aeg ning viimase aasta jooksul pole ta kusagil ilma mõne pisikese autota läinud. Ja nüüd siis on meil kõik need hullused asendunud pusletamisega. Selle maania ainus pahupool minu jaoks on see, et need peavad olema talle huvipakkuvate piltidega, näiteks Autode multikast, Minionid, Maša ja karu multikast pärit pusled. Rohkem teda hetkel ei huvita. Võtsin neid omajagu kodus kaasa ka. Teel Milaanosse pani ta neid ühe kaupa kokku kõikidel rongisõitudel. Nii uskumatu kui see ka pole, siis jäi meile eilse päeva lõpuks iPadi akut alles 78% rohkem kui arvasin (pakkusin kodus, et see saab teise lennu aja juba tühjaks). Seda tänu pusledele. Küsisin täna sellest ainsast riidepoest, kus ma sees käisin, et kas nad teavad, kus on laste mänguasju ning meie õnneks juhatati meid 4 poodi edasi asuvasse Disney poodi. Oi seda nägu Sanderi näol, teist nii siirast õnne pole maamunal olemas kui lapse rõõm käia ringi oma lemmiktegelastega täidetud mänguasjapoes. Kahjuks polnud seal aga mitte ainsatki puslet. Selle asemel oli millegipärast kogu poe ainus allahindlus Autode multika sarjast pärit toodetele, veider kas pole?! Vaatasime neid ja Sander tegi oma eriliselt suurte silmadega mulle selgeks, et just see teeb ta täiesti õnnelikult. Lubas mulle maad ja ilma kokku, et ei nuta enam ja sööb ja hoiab käest kogu aeg kinni ja ei jonni enam jne. Ostsin talle siis 6 autoga komplekti. Neid konkreetseid tal tõepoolest veel polnudki (va Matu ja Pikne). Maksin küll 16€ nende eest, aga kui aus olla, siis ma ei võtnudki talle kodus autosid kaasa. Võib-olla on nende erinevate tegelastega põnevam siis mingit rada ka haiglas näiteks mängida. Ega ta kogu aeg ekraani või pusle taga istuda ei saa ka. Keskmiseks auto hinnaks tuli tegelikult üpris talutav 2,67€. Ehk siis ratsionaliseerisin terve see aeg, kui kassas järjekorras ootasin, miks see ost ikka vajalik on :) Temalt see siis ära võtta oleks olnud tõenäoliselt maailma kõige suurem kuritegu. Enda õigustuseks võin nüüd juba julgelt lisada, et koos karbi avamisega on Sander nende autodega mänginud juba 2 h kordagi minuga ühendust võtmata. :)
Vajalikust infost veel niipalju, et kui olime Disney poest välja saanud, siis selle vastas asus mänguasjade pood, millest sain talle veel 2 puslekarpi, millest üks on 104-tükine (esimene nii suur, eks ole näha, kuidas talle see huvi pakub) ja teises on kolm 48 tükist Maša ja karu pildiga puslet, et autodel pusledele vaheldust saada. Siis aga mõtlesin, et kuna ma ikka veel polnud mingit kindlat infot saanud oma kirurgilt ja koordinaatorilt, siis lähen lihtsalt nende kontorisse kohale. Lilli, kes on kirurgi tütar ja ühtlasi koordinaator, saatis hommikul minu palvele kokku saada, et ta on terve päeva ülikoolis oma tudengitega hõivatud ning helistab mulle õhtul. Siiani ta seda teinud pole. Läksime siis metroo teenuseid kasutades Repubblica plazale, kus eelmisel korral Itaalias käies kirurgiga kohtusime tema kontoris. All registratuuris oli väga tõmmu tädike, kes sõnagi inglise keelest aru ei saanud ning mind edasi ei tahtnud lasta. Õnneks trehvasid mingid noored ehitusmehed koridoris meist mööda kõndima ning palusime neid tõlkimisel appi. Saime teada, et kirurgi pole Milaanos, ta viibib Veronas hetkel. Ning et Lilli pole samuti majas ning tema graafikut ei teagi üldse keegi. Tädike andis mulle viimaks minu suure lunimise peale kirurgi numbri Veronas ning veel mingi numbri, mida ma veel ei saanudki proovida, sest esimeselt vastati. Tädike tahtis mind kogu aeg ära saata, et "domani" ja "domani", mis tähendab homme. Kui kella küsisin, siis ei osanud öelda. Joonistasime Sanderi rasvakriitidega mööda kaarte ja katalooge (valget paberit polnud kummalgi) omavahel kuupäevi ja kellaaegu ja lõpuks tädi andis numbri, et ma helistagu ise ja uurigu järgi. Hiljem sain aru, et talle vist tegelikult ei meeldinud, et mul polnud doktori juurde registreeritud aega üldse. Kui õue sain, helistasin kohe esimesele numbrile ja vastas keegi itaallanna, kes ei rääkinud inglise keelt. See-eest andis ta telefoni kohe edasi dr Vittorio Collettile isiklikult, juhheii!!, ning pärast lõbusameeleolulist juttu ilmast, reisist ja muust tühjast-tühjast küsisin, et millal ta Milaanos on ning kui ta vastas, et homme, siis küsisin mis kella ma tulla võin ja leppisimegi 12:30 kokku. See on minu jaoks nii suur võit. Kogu minu ja Sanderi siiatulek sai lõpuks ometi mingi mõtte. Kui kaua aega meid muudkui edasi lükati ja või üldse mitte ei vastatud ja siis mingite muude põhjuste taha meid ära aeti. Lõpuks ometi mingi aeg kirurgiga kohtumiseks. Seekord ma luban, et konkreetsete vastusteta ma sealt ära ei tule. Mis ja kus ja kuidas täpselt toimuma hakkab. Olin igatahes väga õnnelik ja isegi Sannu sai minust energiat ning hakkas mööda parki ringi tormama :) Lõpuks ta muidugi väsis ja istus pingile. Otsustasime kõige otsemat teed pidi koju minna. Metrooga 7 peatust ning 15 minutit jalutamist. See metroo on ikka täitsa mõnus.
Hotelli registratuuris palusin meie hotellis viibimist 1 päeva võrra esialgu pikendada, sest homme ma kohvriga mööda Milaanot ei taha seigelda, kui kirurgiga kokku läheme saama. Pärast homme pärastlõunat peaks pilt selgem olema, et kas saame haiglasse või peame nädalavahetuseks hotelli jääma. Reedeni oleme igatahes siin.
Nüüd kui paar tundi jalad on saanud tossudest puhata, läheme käime suures toidupoes, Esselungas. Sinna läheme bussiga. Sain vahepeal teada, et 4,5€ eest saab kõikide ühistransportidega linna piires piiramatult ühe päeva jooksul liikuda. Tramm, troll, buss, metroo - kõik ühes. Homme võtan selle pileti igatahes, Sannu on tasuta õnneks. Poes vaataks mingeid puuvilju ja mittekuiva toitu. Sander ei julge süüa muud peale ahjukartuli ja pitsa. Salati eest tuleb aga maksta rohkem kui prae või pasta eest ning siis saad ka hunniku rohelisi lehti, mida mu kallis poed väidetavalt lehmadele palub anda. Tundub, et ta on mingist multikast õppinud, et rohelised salatilehed ja rootsud on lehmade toit. Lisaks on mul märkmikku vaja, kuhu mingid olulised laused itaalia keelest sisse kirjutada. Tundub, et siin läheb ikka pabrit ja pastakat tihti vaja tänaval. Nagu elu on õpetanud, siis kui ükski keel ei ole ühine, siis on alati kehakeel ja numbrid ja kirjapilt!
Olin selle idee peale mõelnud juba pikemat aega, aga teostuseks nappis aega. Nüüd istun Milaano ühes kesklinna hotellis ning juba tunnen, et hakkab kergelt igav. Tegelikult on vajadus taolise logi-raamatu järgi täitsa olemas. Tean, et meie pisikesel Sanderil on omajagu fänne ja kaasaelajaid kodumaal ja mujal ning jube tülikas on kõigile ühekaupa helistada, joonistada või kirjutada. ma ei garanteeri, et igat sammu ja juhtumit ülidetailselt kirjaldama hakkan, kuid oluline ehk ikka saab kirja. Kui mitte kohe, siis mingi aja jooksul ehk ikka. Samas pole ma kellelegi midagi lubanud ning kui ikka ei viitsi jalad taguotsa all istudes siin toksida, siis peate huvi korral ise helistama ja uurima. Väga suure tõenäosusega on olukorraga üsna kursis ka mu kallis ema, kes jäi 9ndat ja 10ndat hammast väljutamas oleva beebivenna Joosepi hoidjaks ning abikaasa Janar (55512345). Viimane jäi koju tööd rabama, sest kegi peab ju seda ka tegema.
On meie reisi teine päev, kell hakkab vaikselt õhtusse jõudma. Väljas on pilves, kuid ilm siiski üpris soe. Kraadide järgi +15...+16 kraadi. Kui päike oleks väljas, siis oleks kindel päikesekreemi vajadus olnud. Ka loodus on mõnusalt kevadine, enamik puid on lehes, vahtrad õitsevad, muru on kohati 15 cm kõrge ja lilled vohavad õitsemist selle sees. Tegin mõnedest ilusamatest õitest ka pilte, õigemini Sander tungivalt palus. Et issile kodus näidata, oli tema väide. Nagu issi oleks meil mingi botaanik :)
Teine lend oli samuti LOT-iga, seekord tiba suurem lennuk. Alpide kohal avanes imeline vaade lumistele nõlvadele. Kes veel sel aastal oma suusapuhkust pole realiseerinud, siis võin kinnitada, et Alpides on veel piisavalt lund teile kõigile. Maandumisel hakkas Sannu siis lõpuks näitama päeva esimesi väsimusmärke. Kell hakkas 19 saama. Õnneks ta siiski magama ei jäänud maanudmisrajale ning tundes ära Milaano Malpensa lennujaama, siis esimene küsimus oli tal, et kus tädi Rico on. Nii kutsub ta meil tädi Marilid. Otsisime oma kohvri ära, Sander kusjuures tuvastas selle koheselt. Siis tormasime linna viiva rongi peale ning jäime napilt maha. Järgmist ootasime u 12 minutit ning pärast seda olime 37 minutit hiljem juba Milaano kesklinnas, Gadorna peatuses.
Gadornasse jõudes oli juba üpris hämar ning otsisime koha, kust metroosse saaks. Minu esimene sõidukogemus Euroopas. Olin siiani vaid New York'i põnevaid metrooteenuseid kasutanud ja olin üpris enesekindel, sest arvasin, et sellest enam väga keerulisem ei saa midagi olla. Ja ega ma eksinudki: Sander muudkui sisestas münte ja "augustas" pileteid. Panin selle jutumärkidesse, sest auke sisse ei tulnud, aga märk sai peale küll. 1,5€ eest võid ennast oimetuks sõita, tervele linnale tiiru peale teha erinevaid liine kasutades. Ainus tingimus, et maa alt välja ei tohi ronida, siis pead uue pileti ostma. Sõitsime siis 3 peatust M1 kasutades ning vahetasime liini M3 vastu ning 3 peatust hiljem naasime maa peale. Sander oli üliõnnelik, viibutad pöidlaid ja ütles, et aitab, istume nüüd kusagile maha. Metroo oli ka minu jaoks siiani kõige keerulisem osa, kuna kõhuga ja Sanderilt käest pingsalt kinni hoides oli mööda treppe üles-alla suht raske. Kordagi keegi abi ei pakkunud ja ega ma ei küsinud ka. Ise olin ennast selleks ülesandeks kirja pannud. Osades kohtades olid ka eskalaatorid. Kusjuures, tunnistan, et tegelikult on igal pool neid olemas, lihtsalt alguse asi, ma ei osanud eskalaatorite silte nii tähelepanelikult otsida. ainus kus neid pole on maa peale toovate treppide juures. Sealt tuleb kõmpida. Kohver tunnistati Tallinna lennujaamas mul kusjuures täpselt 20 kilogrammiseks. Ma polnud seda mitte kordagi kaalunud enne ja Janar suskas Tartus rongijaamas meile veel head ja paremat igaks juhuks kaasa. Täpsus missugune.
Porta Romana metroopeatusest maa peale naastes olime keset mingisugust suurt väljakut (plaza nendekeeli) ning seal oli erinevates suundades võib-olla 7-8 teeotsa. Mitte ainsatki silti tänavanimedega ei olnud paista ning väljas oli kottpime. Päikese abil oleksin vähemasti lõunasuuna suutnud tuvastada. Selleks, et jõuda aga mõne tänavani oli vaja ületada autoteede virr-varr ning hunnik foore. Eelmisel korral juba saime Mariliga Milaanos olles kogeda, et paljud foorid ona autodel ja jalakäijatel ühised. Peame ise jälgima, kas autol on foor roheline või punane. Lõpuks jõudime esimese tänavanimeni, mis oli kõigem valem, mis olla sai. Ületasime siis u 4-5 tänavat ja hunnikus foore, et jõuda õigesse suunda. Tundus, et päeva kõige keerulisem ülesanne oli jalgsi metroopeatusest hotellini 500 meetrit kõndida. Tänavate nimed olid erinevad kaardil olnud nimedest. see oli tingitud vist lennujaamast tasuta saadud kaardi liiga väikesest mõõdust. St et nii väikseid tänavaid seal lihtsalt polnud peal, mida meil vaja jälgida oli. Õnneks me ära ei eksinud, lihtsalt iga nurga peal veendusime korralikult kaarti uurides, et ikka õiges suunas kõnnime. Ei tahaks ju mingit ringi peale teha. Tänavatelt puhus õrn soe tuul. Meie viimane tuul pärines ju tuulepealinnast Tallinnast, seega vist iga tuul tundub soe ja kosutav sellega võrreldes.
Lõpuks jõudsime oma hotell Palladiosse. Eelnevalt olin kõike reisiks vajalikult piletid ja broneeringud ära teinud, seega sisseseadmine ei võtnud kaua aega. Registratuurist juba oodati meid, Sanderile pakuti munadepühast alles jäänud viimaseid šokolaadimune ning kõik olid väga rahuolevad. Asume viiendal korrusel, vaade on tänavale ning väga suur. See tuleneb sellest, et meie väikese hotellitoa terve üks sein peaaegu on maast laeni akent täis. Uksest rõdule (prantsuse tüüpi kinnine rõdu) piiludes märkasin, et meil on akendel ka kate. Voodi kõrval oli nupp, mis meile hommikul kauni ja pika pimeda une tagas, kuna selle abil sai aknakatted kenasti lõpuni alla elektrooniliselt kerida. Muuseas, kui esimest kohta check-ini tegime, siis öeldi, et peame lahkudes 2€ per persoon maksma ka linnamaksu öö pealt. Kui täna linnast naastes palusin meie hotellisolekut pikendada päeva võrra selgitades, et me ei tea täpselt kaua olema peame, kuna ootame, et saaksime poja operatsiooniks haiglasse minna, siis öeldi, et linnamaksu ei pea me maksmagi. Hoopis mingi avaldus on vaja täita ning siis on kõik klaar. Oma toas jõudsiime veel kiired kõned kodustega teha ning duši all reisist saadud higi maha nühkida Sannuga ning ruttu magama jääda kella 22 ajal (kohaliku aja järgi; -1 Eestiga). Sander magas 2 minutiga nii sügavalt, et pidin paar korda tema hingamist kontrollima.
Täna ehk siis kolmapäeval ärkasime 8 ajal, uimerdasime ja tegime päevaks plaane. Teadsin, et tahtsin omale uue heegelnõela muretseda. Tallinnas võeti see minult ära, kuna tundus liiga taparelva sarnane olevat. Guugeldasin lõngapoodide asukohti ning sättisin teekonna nii, et lõpuks jõuaksime vanalinna Duomo juurde. Teadsin, et seal palju poode, kus ka Sannule meeldiks käia. Teele asudes võtsime kohe tänava nurgal asuvalt pagarist kumbki ühe "panini" võileiva ning vett. Veega ongi kõige suurem probleem. Mul on käsipagasiks kaasas seljakott, kuhu pidin mahutama iPadi, läpaka, fotoka, igast elektroonika, mida ma äraantava pagasi hulka ei tahtnud anda ning lisaks veel toidukraami ja Sannule mänguasju mõned, siis see kott kaalus omajagu ning kuna ma pole harjunud seljakotiga ammu ringi tatsuma, siis täna hommikul ma enam nii lõbusasti ei tahtnud kotti selga pannagi. Õlad olid suht tundlikud. Samas on käekotiga oluliselt ebamugavam linnas seigelda, kogu aeg peab valvas olema, et keegi seda jooksu pealt kaasa ei haaraks. Seljakotiga saan kahe käega Sanderile keskenduda ;) Ja see veemure seisnebki selles, et 1,5 liitrine pudel maksab küll kõige vähem, aga teda seljakotti raskuseks ka ei taha panna. Sanderile iseenesest sobis see vaheldus, et saime aeg-ajalt niisama lillede pildistamise ja hoonete vahel vantsimisele lisaks poes pudeli vett osta. Täna jõime kahepeal 5 pooleliitrist pudelit ära ja kumbki ühtki liigset pissipeatust ei vajanud. Ostsin paar pudelit nurga pealt poest meile ka hotellituppa, et kõhukinnisust selle pitsa ja pasta ja saia kuningriigis vältida. Siinkohal on kõigile vajalik teadmine, et kõhud on meil korras ;)
Sebisime siis endale ühest lõngapoest heegelnõela ning jalutasime Duomo juurde. See pidavat juttude järgi olema Milaano kõige kuulsam vaatamisväärsus ning otse südalinnas. olime selle tagumist nurka oma eelmisel Milaano-visiidil tegelikult näinud. Aga tookord oli liiga hämar, et seda korralikult jäädvustada. Täna tegime tiiru peale, aga ausalt öeldes oli see üsna ebameeldiv kogemus. Seda seetõttu, et katedraali ees oleval väljakul oli lisaks sadadele turistidele topeltkoguses tuvisid ning nende pidev lendustartimine ja inimestele sellal pihtalendamine oli tüütu. tuvid ei ole helikopterid, kes otse üles lendu tõusevad!!
Edasi liikusime mänguasjade jahile. Sander on külge saanud esimest korda elus minu õnneks mingisuguse maania, mis on kasulik. Ta armastab puslesid. On tal olnud pallide tassimise periood, siis ei jätnud ta rahule ühtki musta nõud kraanikausis, sellele järgnev kohutav pesuga tuuseldamise aeg ning viimase aasta jooksul pole ta kusagil ilma mõne pisikese autota läinud. Ja nüüd siis on meil kõik need hullused asendunud pusletamisega. Selle maania ainus pahupool minu jaoks on see, et need peavad olema talle huvipakkuvate piltidega, näiteks Autode multikast, Minionid, Maša ja karu multikast pärit pusled. Rohkem teda hetkel ei huvita. Võtsin neid omajagu kodus kaasa ka. Teel Milaanosse pani ta neid ühe kaupa kokku kõikidel rongisõitudel. Nii uskumatu kui see ka pole, siis jäi meile eilse päeva lõpuks iPadi akut alles 78% rohkem kui arvasin (pakkusin kodus, et see saab teise lennu aja juba tühjaks). Seda tänu pusledele. Küsisin täna sellest ainsast riidepoest, kus ma sees käisin, et kas nad teavad, kus on laste mänguasju ning meie õnneks juhatati meid 4 poodi edasi asuvasse Disney poodi. Oi seda nägu Sanderi näol, teist nii siirast õnne pole maamunal olemas kui lapse rõõm käia ringi oma lemmiktegelastega täidetud mänguasjapoes. Kahjuks polnud seal aga mitte ainsatki puslet. Selle asemel oli millegipärast kogu poe ainus allahindlus Autode multika sarjast pärit toodetele, veider kas pole?! Vaatasime neid ja Sander tegi oma eriliselt suurte silmadega mulle selgeks, et just see teeb ta täiesti õnnelikult. Lubas mulle maad ja ilma kokku, et ei nuta enam ja sööb ja hoiab käest kogu aeg kinni ja ei jonni enam jne. Ostsin talle siis 6 autoga komplekti. Neid konkreetseid tal tõepoolest veel polnudki (va Matu ja Pikne). Maksin küll 16€ nende eest, aga kui aus olla, siis ma ei võtnudki talle kodus autosid kaasa. Võib-olla on nende erinevate tegelastega põnevam siis mingit rada ka haiglas näiteks mängida. Ega ta kogu aeg ekraani või pusle taga istuda ei saa ka. Keskmiseks auto hinnaks tuli tegelikult üpris talutav 2,67€. Ehk siis ratsionaliseerisin terve see aeg, kui kassas järjekorras ootasin, miks see ost ikka vajalik on :) Temalt see siis ära võtta oleks olnud tõenäoliselt maailma kõige suurem kuritegu. Enda õigustuseks võin nüüd juba julgelt lisada, et koos karbi avamisega on Sander nende autodega mänginud juba 2 h kordagi minuga ühendust võtmata. :)
Vajalikust infost veel niipalju, et kui olime Disney poest välja saanud, siis selle vastas asus mänguasjade pood, millest sain talle veel 2 puslekarpi, millest üks on 104-tükine (esimene nii suur, eks ole näha, kuidas talle see huvi pakub) ja teises on kolm 48 tükist Maša ja karu pildiga puslet, et autodel pusledele vaheldust saada. Siis aga mõtlesin, et kuna ma ikka veel polnud mingit kindlat infot saanud oma kirurgilt ja koordinaatorilt, siis lähen lihtsalt nende kontorisse kohale. Lilli, kes on kirurgi tütar ja ühtlasi koordinaator, saatis hommikul minu palvele kokku saada, et ta on terve päeva ülikoolis oma tudengitega hõivatud ning helistab mulle õhtul. Siiani ta seda teinud pole. Läksime siis metroo teenuseid kasutades Repubblica plazale, kus eelmisel korral Itaalias käies kirurgiga kohtusime tema kontoris. All registratuuris oli väga tõmmu tädike, kes sõnagi inglise keelest aru ei saanud ning mind edasi ei tahtnud lasta. Õnneks trehvasid mingid noored ehitusmehed koridoris meist mööda kõndima ning palusime neid tõlkimisel appi. Saime teada, et kirurgi pole Milaanos, ta viibib Veronas hetkel. Ning et Lilli pole samuti majas ning tema graafikut ei teagi üldse keegi. Tädike andis mulle viimaks minu suure lunimise peale kirurgi numbri Veronas ning veel mingi numbri, mida ma veel ei saanudki proovida, sest esimeselt vastati. Tädike tahtis mind kogu aeg ära saata, et "domani" ja "domani", mis tähendab homme. Kui kella küsisin, siis ei osanud öelda. Joonistasime Sanderi rasvakriitidega mööda kaarte ja katalooge (valget paberit polnud kummalgi) omavahel kuupäevi ja kellaaegu ja lõpuks tädi andis numbri, et ma helistagu ise ja uurigu järgi. Hiljem sain aru, et talle vist tegelikult ei meeldinud, et mul polnud doktori juurde registreeritud aega üldse. Kui õue sain, helistasin kohe esimesele numbrile ja vastas keegi itaallanna, kes ei rääkinud inglise keelt. See-eest andis ta telefoni kohe edasi dr Vittorio Collettile isiklikult, juhheii!!, ning pärast lõbusameeleolulist juttu ilmast, reisist ja muust tühjast-tühjast küsisin, et millal ta Milaanos on ning kui ta vastas, et homme, siis küsisin mis kella ma tulla võin ja leppisimegi 12:30 kokku. See on minu jaoks nii suur võit. Kogu minu ja Sanderi siiatulek sai lõpuks ometi mingi mõtte. Kui kaua aega meid muudkui edasi lükati ja või üldse mitte ei vastatud ja siis mingite muude põhjuste taha meid ära aeti. Lõpuks ometi mingi aeg kirurgiga kohtumiseks. Seekord ma luban, et konkreetsete vastusteta ma sealt ära ei tule. Mis ja kus ja kuidas täpselt toimuma hakkab. Olin igatahes väga õnnelik ja isegi Sannu sai minust energiat ning hakkas mööda parki ringi tormama :) Lõpuks ta muidugi väsis ja istus pingile. Otsustasime kõige otsemat teed pidi koju minna. Metrooga 7 peatust ning 15 minutit jalutamist. See metroo on ikka täitsa mõnus.
Hotelli registratuuris palusin meie hotellis viibimist 1 päeva võrra esialgu pikendada, sest homme ma kohvriga mööda Milaanot ei taha seigelda, kui kirurgiga kokku läheme saama. Pärast homme pärastlõunat peaks pilt selgem olema, et kas saame haiglasse või peame nädalavahetuseks hotelli jääma. Reedeni oleme igatahes siin.
Nüüd kui paar tundi jalad on saanud tossudest puhata, läheme käime suures toidupoes, Esselungas. Sinna läheme bussiga. Sain vahepeal teada, et 4,5€ eest saab kõikide ühistransportidega linna piires piiramatult ühe päeva jooksul liikuda. Tramm, troll, buss, metroo - kõik ühes. Homme võtan selle pileti igatahes, Sannu on tasuta õnneks. Poes vaataks mingeid puuvilju ja mittekuiva toitu. Sander ei julge süüa muud peale ahjukartuli ja pitsa. Salati eest tuleb aga maksta rohkem kui prae või pasta eest ning siis saad ka hunniku rohelisi lehti, mida mu kallis poed väidetavalt lehmadele palub anda. Tundub, et ta on mingist multikast õppinud, et rohelised salatilehed ja rootsud on lehmade toit. Lisaks on mul märkmikku vaja, kuhu mingid olulised laused itaalia keelest sisse kirjutada. Tundub, et siin läheb ikka pabrit ja pastakat tihti vaja tänaval. Nagu elu on õpetanud, siis kui ükski keel ei ole ühine, siis on alati kehakeel ja numbrid ja kirjapilt!
