Ütlen kohe alguses, et antud postituses meditsiiiniliselt ja Sanderi seisukohalt väga uudset informatsiooni esialgu ei leia. See said kirja jooksvalt õigetel päevadel. Panen kirja mõned olulised lülipunktid, mis me teel Milaanost Hannoveri läbi elasime.
Alustasime esmaspäeva õige varakult. Minul läheb hommikuti uni ära juba ca 7 ajal, lisaks sellele, et õhtul voodis kohe und ei tule ja öö otsa peab külge ja asendit muutma. Õhk on igal pool nii läppe ja kuiv ja võõras. Vaatan kella iga tunnikese tagant, et kas juba on okei Janarile helistada. Teadsin, et too päev on meie jaoks väga oluline, laadisin kõik elektroonika täis, et saaks vajadusel teha pikki kõnesid või otsida ja broneerida vajalikke transpordivahendeid ja majutusvõimalusi Hannoveri tarbeks. Kirurg lubas helistada ja teada anda hiljemalt lõunaks.
Kell hakkas 12 saama ning postkast oli ikka tühi. Kõik, kes siis hommikul mulle kirjutasid või mingil muul moel suhtlesid, said kohe oma küsimustele vastuse, sest ma sõna otseses mõttes heegeldasin ja uuendasin oma postkasti korda-mööda. Sander pani puslesid ning vaatas iPadist multikaid. Lisaks vaatasin igavusest mitu osa Pealtnägijat ja kuulasin nende täispikki intervjuusid, mis eetrisse pole kunagi jõudnudki. Märt Avandi intervjuu pani sügavalt mõtlema. Ma ei teadnud, et ta oma poja mattis. Guugeldasin selle kohta ja leidsin väga sügava mõttega intervjuu netist tema abikaasaga, kes kirjaldas oma elu pärast poja surma. Ma ei taha siin mingeid sarnasusi ega võrdlusi teha (Sanderi operatsioon pole nii eluohtlik, vaid pigem ikka elukvaliteeti parandava toimega), aga mulle siiralt meeldis mõte, et igal asjal on mingi põhjus. Ning kuidas ta suutis asjad perpektiivi panna. Ta ei saanud kontrollida poja haigust ning õppis sellega elama. Selle kõrval tundusid kõik muud mured nii tühised. Seda mõtet tahtsingi vist kõige rohkem välja siin tuua, Naine ütles, et aeg-ajalt kartis ta tööl ebaõnnestuda. Ja mis siis? Mis siis edasi saab? On ju palju hullemaidki asju, mis juhtuda võivad ja juhtuvadki. Ta ütles, et on oluliselt rahulikum oma elus ja rahulolevam, sest teab, et on asju mida ei saa kontrollida ning mis juhtuvad niikuinii. Ma loodan, et see mõte jõudis siit nüüd nii välja nagu ma seda ka tahtsin öelda. Rasketel hetkedel on murede hierarhia inimestel väga paigas ning elus mitteolulised asjad jäävad tahaplaanile ja olulised asjad tõusevad esiplaanile.
Aitab filosofeerimisest, selleks on targemaidki inimesi ;) Kui kirja ei olnud kella 13ks saabunud, siis otsustasime Mariliga Skype'is rääkides, et hakkan helistama ja/või SMS-e saatma iga 30 minuti tagant. Nii tegingi. Alguses oli telefon kirurgil väljas hoopis, Lilli lihtsalt ei vastanud. Kella 14 ajal kutsus kirurgi telefon ning saatsin lisaks ka SMS. Kirjutasin ka emaili kummalegi, et nad saaksid aru, et mul on väga oluline teada, kas seal Milaanos on üldse vaja olla või mitte. Hakkasin üha vähem uskuma, et Madonnina kliinikus meile neid teste enam tehaksegi. Kella 15st juhtus midagi uut, kirurg vajutas kõne ära ning sain kirja postkasti. See kiri oli mõeldud mulle ja dr Thomas Lenarzile, Hannoveri kliinikust. Sisuks oli meie kirurgi vastus dr Lenarzile ning lühidalt rääkis ta, et 2 peret on tulemas ja et sakslane annaks kontaktid meile ning täpsed juhised, mida ja millal edasi teha. Selle all oli aga Thomase kiri, kus ta kirjutas, et tänada dr Collettit, et too oli nõus nende kliinikus opereerima ning oli hea meelega nõus võtma 2 Colletti enda valitud patsienti opereerimiseks reedel.
Ehk siis minu jaoks oli häirekell. Sanderile ruttu kõige huvitavam multikas käima, et ta rahulikult 30 minutit istuks. Saatsin kõikidele vajalikele inimestele info edasi: Janarile ja Haigekassale, et kinnitada Hannoveris opi toimumise ning nad tegeleks garantiikirja koostamisega sinna haiglasse; Marilile, et teatada, et tuleme samal õhtul 21:13 tema juurde Zermatti; Nataljale (vene pere), et ta hakkaks reisi planeerima. Lisaks helistasin kohe oma Airbnb korteriomanikule, et lähen ära nii pea kui ta tuleb. Teadsin, et viimane normaalne rong Zermatti väljub Milaanost 17:23. Seega mul lõputult aega polnud. Lisaks pakkisin kõik asjad kokku ja koristasin korteri võimalikult puhtaks, et tuleviku tarbeks (Milaanos käimiseks) häid suhteid hoida. Lisaks oli mul vaja paari seal mitteviibitud öö eest raha tagasi küsida ning tahtsin head muljet jätta. Tädike oli kohal poole tunniga ja mul oli siis kõik korras ja olin valmis minema. MIllega ma polnud arvestanud oli see, et Sander vahepeal lõbusasti mu kohvrit pakkida aidates omi asju ajas ja kogemata mu tehnikakoti lahti harutas. Sellest oli välja pudenenud mu mobiili laadija. Caterina andis sellest küll SMS-i abil teada, kuid olime just metroorongiga sõitma asunud ning ei raatsinud enam tagasi minna. Mulle ei meeldi suure kohvri ja lapsega reisides asju viimaseks hetkeks jätta. Üksinda on täiskasvanul natuke lihtsam: tormab vajadusel, siis jälle istub. Lapsega ei saa joosta. Ja süles ma selle kõhuga teda tassida ei saa ega ka kohvrit. Ühesõnaga parem karta kui kahetseda ning tagasi ma ei läinud, kuigi aega oli 1,5 h rongini.
Mul oli mingi sisetunne. Metroos kestis sõitis küll 14 minutit aga Milaano pearongijaam oli puupüsti inimesi täis. Need kaks eelmist korda, mil seal viibinud olin polnud mitte midagi võrreldes eilse olukorraga. Rahvast oli nii palju, et ootasime sõna otses mõtte 25 minutit ainuüksi pileti ostmiseks järjekorras. Lisaks ei töötanud liikuvad trepid, sest mulle tundus, et nendel oli rahvast liiga palju korraga peal ning mass oli liiga suur kanda korraga. Sander oli väga tubli, pigistas mu kätt ja teises käes pigistas oma Hundut. Järjekordades hoidis ümber kohvri, et keegi seda ära ei viiks. Seletasin talle, et onudele ei tohi kohvrist midagi anda.
Saime lõpuks oma rongi peale ning asusime Brigi suunas teele. See oli ümberistumiskoht Šveitsis. Sander ladus terve tee puslesid.
Sealt läksime kiire vahetusega üle pisikesele kohalikule rongile (Eesti mõistes oli see siiski ikka suur rong, 4-5 vaguniga). Rongijaamas ootasime mõne minuti ning märkasin ühes üle tee asunud poe aknal ilusa sõnumiga reklaami. See pani lausa muigama ning oskan siia vaid kirjutada kommentaariks, et tol hetkel tundsin küll, et oleme õigel teel!
Esimesest peatusest Brigist peale minnes olime Sanderiga kahekesi terves vagunis.
Hiljem tilkus rahvast juurde pisikestest küladest. Õnneks või kahjuks läks juba päris pimedaks ning me ei saanud midagi aru, kus ja mis toimub. Meie mõlema esimene kogemus mägisel maastikul sõitva rongiga. Aeglsustusele järgnes megakiirendus, kurvid ajasid kurve taga. Mõnel tõusul või langusel kadusid järgmises vagunis eespool otsas istuvate inimeste pead osaliselt ära, sest nii suur kallak oli. Sander lihtsalt vaatas musta pimedusse ja rõõmustas üksikute tulede üle, mis mägede vahel paistsid. Minu oli kergelt süda paha, sest mul läheb kogu aeg süda pahaks kui ma ette teed ei näe ja kurve ja tõuse ja langusi aimata ei oska.
Kohale me saime ja täselt kell 21:13 nagu plaanis. ädi Marili tuli meile vastu. Sannu jooksis kiirelt talle oma uut isiklikku Hundut näitama ja kallistas seejärel kaua. Eks ta oli ka väsinud. ja ta niigi juba ammu ootas meil ju seda tädi (Milaano lennujaamas oli suhteliselt pettunud, et seal kedagi seekord vastas polnud).
Jalutasime selles imelises autodega väikelinnas mööda tänavaid mõned minutid ja jõudsime meie järgmisesse öömajja; Marili ja Rico koju. Siinkohal on mul tagantjäregi nii hea targutada, et ma ei teinud nendest mitte ainsatki pilti ega nemad meist. Seega mitte keegi ega miski tõestada ei saa, et me tegelt ka kohtusime :) On vaid mõni pilt Zermatist linnast ja minust üksinda. pole hullu, siis ongi põhjust taaskord külla minna. Õhtul tegime Sannule kohe madratsite ja tekkide vahele aseme ja ta jäi magama. Mitte küll nii kiirelt kui tavaliselt, küllap erutus tädi nägemisest oli nii suur, aga siiski magas ta juba 22st umbes. Meie aga asusime netiavarustest järgmiseks päevaks otsima variante, et hannoveri edasi saada. Olime küll lähemal kui Milaanost alata, kuid siiski umbes 900 km eemal. Otsisime kõikvõimalikke variante rongide, lennukite ja rendiautode vahel. Viimane variant sai kiirelt välistatud, sest teeolud olid murettekitavad. Rongid sõidaksid 9+ tundi sinna. Öine rong oli väga kallis. Siis vaatasime veel lendusid, aga otselende Šveitsist Hannoveri oli pigem keeruline leida. Vaid Zürichist ning seda pigem ebamugavate kohalejõudmistega. Ei tahtnud ju ka Sanderit liigselt reisimisega väsitada. Niisiis oli meil vastavalt kohalejõudmise kellaaegadele olemas lõpuks erinevaid variante. Kirjutasin sakslastele kirja, et küsida, mis kell me seal peame olema. Seejärel jõudsin ka lõpuks voodisse.
Hommikul läks uni palavuse tõttu seitsme paiku ära ning helistasin Janarile, kes mind kohe Lilli Colletti emailist informeeris, milles viimane mainis, et on vaja kohale jõuda kolmapäeval 10st hommikul. See tähendas, et jooksin ruttu netti ning rakendasid käiku variandi, et lendan õhtuks kohale (21:00 Zürich->Hannover 22:15) ning lennujaama jõuaksin Zermatist Zürichisse pärastlõunal väljuva rongiga. Broneerisin ka majutusvariandi. Olin neid eelnevalt juba vaadanud ning teadsin juba millised sobivad ja millised võiksid jääda variandiks B. Niiviisi sai Sander hommikul kaua magada ning ei pea terve päeva ringi rändama.
Rongipiletit otsustasin minna rongijaamast ostma. Marili arvas, et tuleb kaasa ja teeme tiiru ka külakesele peale. Jätsime onu Rico ja Sannu koju magama. Pileti saime kätte ning asusime tuurile. Zermatt on autovaba linnake ning sinna viib ainult tupiktee. See tähendab, et mingil hetkel saab tee otsa ning siis oled sa Zermatis. Sealt edasi ei saa autoga. Selle külakese (ei teagi kas öelda küla või linn- mõlemad on sobivad olenevalt kontektist) ümber asuvad kõrged Alpid ning otse üle Zermati vaadates paistab maailma kõige enam pildistatud ning väljaannetes jäädvustatud mäenõlv nimega Matterhorn. Minul seda tippa oma silmaga kahjuks ei õnnestunud näha, sest ilm oli väga halb. Foto on tehtud nünda, et ilusa ilmaga oleks taga paistmas Matterhorni imekaunis tipp, täna aga paistis väike osa selle ees asuvast mäest.
Ilm oli üpris tuuline ja vihmane ning ümbritsevad mäed olid enamik tihedas udupadrikus. Taaskord põhjust tagasi minna. Seepärast Sannul kodus magada lasimegi. Linna ühe servas asuvasse suusaliftide alguspunkti jalutades selgus, et pooled nõlvad olid suletud mäesuusatajatele, sest liiga suur tuul oli. Näiteks oli ühe nõlva infos märgitud tuulekiiruseks keskmiselt 70 km/h, puhanguti 100 km/h lausa.
Vaatasin siin ja seal veel ringi ja tutvusin oludega. Väga mõnus hommikune jalutuskäik värskes õhus. Seal on ikka väga värske õhk, sest see koht asub mitte-millegi-keskel-maal :) Loodan, et kohalikud ei solvu. aga see on ikka päris üksik ja suletud koht seal. Samas elamiseks minu meelest väga mõnus. Kõik vajalik olemas, samas nii eraldatud ja puutumata!
Koju jõudes ajasime ukse avamisega Sannule valgust silma lastes poisi ülesse. Aga kell oli ka juba 10 ning uni oli täis ehk magatud. Sõime kõik siis ühiselt hommikust ning seejärel olesklesime niisama. Ajasime juttu ja Sander näitas tädile ühe kaupa oma puslesid. Panid neid üksteise võidu kokku muudkui. Lubasime, et teeme ühise lõunasöögi kusagil väljas ning seejärel asume Sannuga 15:37 rongiga teele.
Vahepeal sain korduvalt Janariga rääkida, sest Hannoveril ja Haigekassal ei tundunud asjad ikka veel sujuvat. Kord ei saanud nad telefoni teel teineteist kätte ning näha oli, et hakkas kerge infosulg tekkima. Hannover saatis küll arve, aga Haigekassa tahtsid veendunud olla, et kirug mingit eraldi arvet ei esita ning lisaks polnud see piisavalt detailne, et näha kas seal nt on implantaat ise ka hinna sees või mitte. Sakslastega oli aga oluliselt lihtsam asju ajada. Pigem oli probleem Itaalia kirugi ja tema meeskonna taga. Nad hoidsid teadmatuses nii meid, sakslasi kui Haigekassat, et mismoodi üldse nendega arveldamine toimub. Keegi ei saanud neid kätte ei telefoni ega meili teel. Lõpuks proovisin siis ise helistada ning millegipärast sain kohe kirurgi tütre Lilli kätte. Rääkisin, et tahaks teada mismoodi nendega arveldamine ahkkab käima ning ta vastas, et isa esitab ikka eraldi arve. Selle peale oli meie Haigekassal jälle natukene torisemist, et nii ikka ei saa, et üks arve tuleb kliinikust ja teine arve kirurgilt jne. Mina ei saa aru, kuidas seda siis raske mõista on. Õnneks saatis Lilli õhtul mulle meili, kus kirjutas, et on vaja mõista, et kirurg pole kliiniku palgaline ning ta ei saa kliinikust raha oodata. Tema tegutseb oma erapraktisega eraldi asutusena. Eks ole homme näha, mis Haigekassa kostab. Lilli ütles, et konkreetsed kirurgi ja kaasatuleva meeskonna tasud on 35 tuhat operatsiooni pealt. Samas saatis ta kaasa ka arve, kus kirjas, et enne operatsooni peaks olema 50% ette ära makstud. Oijah.. midagi põnevat jälle Haigekassale. Olen tegelikult mures, sest operatsiooni toimumiseks ainus aeg on reedel ning paberimajandus pole ikka veel korras. Kuigi tegelikult nagu on ka: oleks vaja garantiikir Hannoveri kliiniku jaoks teha ning 50% Collettile maksta ning kõik on õnnelikud?! Kas ma saan valesti aru või see on ju omeloogiline? HK nüüd siis arutab ja räägib juristidega kolmapäeval. Mina peaksin tegelikult juba kolmapäeval Sanderiga valmispaberitega sinna ilmuma! Kuidasmoodi nad meid haiglassegi vormistavad? Eks see kõik selgub.
Zermatist lahkusime siis pärast korralikku kolmekäigulist kõhutäit mille kohalikud mägilased meile välja tegid :) Aitäh selle eest ja selle eest ka, et meid seal vastu võtsite. Sannu sai kindlasti lusti ja vaheldust!
Rongisõit tagasi Zermatist tsivilisatsiooni kestis ligi tunnike ning seekord ei olnud mul mahti muud teha kui filmida või pildistada. Vaated oli megad ning kohati peopesasid higistamapanevad! Nüüd siis nägin oma silmaga, kust eelmisel õhtul pimedas see rong ülesse ja alla ukerdas.
Sander õnneks oli rahul ja vaikselt ja vaatas aknast mägesid. Mingi hetk aga palus iPadi. Otsisin üks õhtu talle sinna ka puslesid ja mänge. Netti ju igal pool pole. Nüüd saabki ta oma puslehullust korralikult suure laua puudumisel rahuldada hoopis iPadis.
Istusime Vispis ümber Zürichi rongile ning sõit kestis selles mõnusas 2-korruselises rongis 16:57-19:15ni. Sõit oli väga sujuv ja vaikne ning suure osa ajast tunnelites. Sanderiga on mõnus ni liikuda, Meil oli terve 4-ne istumisala 1 laua ümber ja laiutasime mõnuga. Minul jalad üleval ja Sannu keerles ja pöörles samuti igas asendis oma 2-se tooli peal.
Veider on see, et netist ostes maksis Sanderi pilet pool täishinnast aga rongijaamast ostes öeldi, et talle pole vaja piletit osta. Saa siis aru. Täpselt nagu Milaano rongidega. Mida sa käid ja pakud inimesele raha, kui ta ei taha seda võtta.
Sõit viis meid 19:00 ajal Zürichi pearongijaama. Ootasime ja olime juba asjad valmis pakkinud, et lennujaamas järgmises peatuses maha minna, ajaliselt polnud enam ju palju jäänud. Siis aga umbes 19.12 paiku lärmas teadvustaja alguses saksa ning seejärel inglise keeles, et rongil on mingi rike ning see edasi ei sõida. Kõik, kes tahavad lennujaama edasi sõita peavad vahetama rongi ning see väljub 2 19:15 perroonilt 33. Mina hüppasin püsti, võtsin Sannu kaenlasse ja tormasin seda perrooni otsima. Kust ma teadsin, et olime 34ndas ise ja et vastas oligi õige rong. Olin sellele peale minemas, kui see ära sõitis. Olin ahastuses ning siis avastuses! Taipasin, et midagi oli ununenud. Mu kohver oli ikka veel eelmise rongi kohvriruumi riiulis. Jooksime tagasi, Sander vapralt käe otsas (olen mõelnud, et jube huvitav oleks talle reisi algusest peale olnud sammulugeja külge panna) ja otsisime teiselt korruselt oma kohvri ära, Sander kallistas kohvrit ja siis kui tagasi 33nda perroonile jõudsime saabus uus rong, mis kirjade järgi samuti lennujaama viima pidi. Küsisin inimestelt igas võimalikus keeles, et kas oleme ikka õigel rongil ja mis kell see väljub ja selgus, et see on lennujaama rong, mis väljub 19.15. Ehk siis misiganes rongist ma arvasin, et maha jäin, sellele ma ei pidanudki jõudma :D Rong hakkas kohe liikuma. Mõtlesin tol hetkel, et olin vist nii paanikas, et aeg peatus ja liikusin ülehelikiiruse. Sellepärast saingi 3 minuti jooksul nii palju asju korda saata. Praegu naeran ja kirjutan. Kui higine ma siis olin ja kui hea on hetkel pestuna puhastes ööriietes sellest muiates kirjutada.
Meie higistamine ei lõppenud rongile jõudmisega. Pidime veel kohvri juurde maksma, sest neti teel seda teha ei saanud. Otsisin üles lähima kohvrite äraandmise koha. Naljakas fakt on see, et kui siis seekord oma heegelnõela kohvrisse torkasin, et seda ei võetaks ära turvakontrollis, märkasin, et higipulk oli ka veel käsipagasis ning pistsin selle ka äraantavasse kohvrisse, vaatasin, et kuienne kaal veidike kõikus siis nüüd näitas see täpselt ja kindlalt 20,0 kg. Täiuslik. Mis aga nii lõbus polnud, oli fakt et pisime maksma hoopis teises kohas, mis asus lennujaamas 2 korrust kõrgemal ja täiesti teises tiivas. Jooksime - jälle!! Ma ei tahtnud riskida mahajäämisega. tegelikult oli aega üle tunni, aga ma ei teadnud kui kaugel asus värav ja kui kaua turvakontroll võtab jne. Kanadas käies oli läks meil turvakontrollis peaaegu pool tundi Minneapolise lennujaamas, sest turvatöötajad tõlkisid ja arutasid Sanderi implantaaditunnistuse üle. Lisaks jäi rong juba 18 minutit hiljaks.
Sanderil on tegelikult üsna lõbus, kui jookseme. Liigume teine teiselt poolt mõnda posti või siis hüppame üle takistuste ja talle see meeldib ning tekitab hasarti :) Lõpuks saime makstud kohvri eest ning läksime truvakontrolli. Seal kõik laabus ning seejärel oli meil tegelikult 50 minutit väljalennuni ning 20 minutit pardaleminekuni aega. Käisime vetsus ning juhuslikult avastasin, et on olemas selline koht nagu "family services" ehk perekondadele mõeldud teenused otsetõlkes. Kuna aega justnagu oli ja ees asuv tädike ütles, et kõnnime oma väravani maksimaalselt 6-7 minutit, siis jäime sinna sisse. See oli väga mõnus suur avar mängutuba igasuguses vanuses lastele. Sellist asja polnud ma veel kunagi näinud. 4-5 kraanikausiga mähkmislauda, erinevaid telekad ja mängud lastele, raamatud, autod millega sõita, et nad end enne lendu liigutaksid veel võimalikult palju jne. Lisaks vanematele tugitoolid, kohviautomaat ja tasuta Wifi :)
Sander müras seal 20 minutit, siis asusime lennukisse. Swiss Air, minu esimene kogemus. Olin vaimselt väga valmis mõnusaks lennuks, sest lennuk oli suur ja avar ja mugavate istmetega. Millegipärast aga lükkus väljalend edasi - alguses ei toodud meile seda pisikest ettevedavat transpordiautot, kes meid terminalist välja aitaks. Selle viivituse tõttu aga kaotasime koha õhkutõusjate järjekorras ning kokku hilines väljalend 15 minutit. Ja siis kus hakkas kiire. Kuna oli tihedalt pilves, siis oli ka palju raputamist. Kui olime natukene stabiilsemas olekus, anti kõikidele saiaja juustu/sinki ning juua ning Swiss logoga sokolaadi ning seejärel hakkas jälle raputama. Üldse kuidagi raputas palju. Lõpuks teadvustati midagi kapteni poolt ning tuled kustusid täielikult. Nägin vaid, et stjuardessid panid jakid selga ja istusid rihmasid kinnitama oma istmetele. Kaotasime kõrgust ja kell oli alles 21:52 midagi. Arvasin, et kukume alla, sest nii palju raputas. Aga siis vaatasin, et pilved jäid meie kohale ja linnavalgust oli väga ligidal näha. Küsisin oma kõrvalistujalt, et mis toimub, sest ma ei saanud kapteni jutust aru, liiga tugev lärm oli konditsioneeride poolt. Selgus, et me olime maandumas. Kell 22:00 maandusime Hannoveri lennujaama. Vapse lend! Planeeritud sõiduaeg pidi olema 1:15 ja me sõitsime 45 minutiga selle sama vahemaa? Kõrval istunud mees nägi minu kella arvtusi ja nõutust tõenöoliselt ning ütles, et tema on ka hämmingus, et nii kiiresti valmis saime. Arvas, et selle kiirustamise pärast võiski rohkem turbolentsi olla. Mulle muidugi sobis, sest olin kiirelt ja elusalt Sanderiga Hannoveris :)
Võtsime oma kohvri ja istusime taksosse. Saime muidugi pahanda, et me reas esimesse ei istunud. Ma ei sõida peaaegu üldse taksodega, kust ma teadma peaksin, et pean alati kõige esimesse istuma. Arvasin, et valin omale sobiva automargi järgi või näiteks juhi nahavärvi järgi (nali). Istusime siis õigesse taksosse ja ütlesin aadressi. Sõit pidavat kestma 15-20 minutit. Alguses kiirteel, siis linnas juba. Mingil hetkel tekin temaga veidi juttu ja siis jooksis saksa keel kokku korra ja vabandasin selle eest ja ta ütles, et pole hullu, et tema emakeel on ka vene keel. Siis ütlesin talle paar sõna vene keeles ja nii uskumatu kui see ka pole, terve ülejäänud aja rääkisime vene keeles ja veel uskumatum oli see, et täiesti probleemideta. Rääkisin talle kohe loo meie operatsioonist ja et kuna ta on venelane, siis äkki teab ta mõnda veel, kes tahaks meie sellele vene perele appi tõlgiks tulla. Selle peale ta ütles vaid, et selles linnas on venelasi nagu muda ning kindlasti on selles ülikooli kliinikus palju vene rahvusest nii arsti, õdesid kui lihtsalt koristajaid. Vaja on lihtsalt küsida. Väga tore uudis ja sõbralik mees. Viis kohvri ka lausa ukseni. Küllap teenisin vene keelt rääkides tema poolehoiu ning ta tõstis mu kohvri majutuskohani ja lausa uksest sisse. Ütles, et tahab kindel olla, et meid ikka siin oodatakse. Rääkis paar sõna uksele tulnud perenaisega juttu ja soovis kõike head operatsiooniks. Ta ei olnud seejuures kordagi veider ega pealetükkiv, et kahtlustada, et ta seda kõike tipi saamise eesmärgil teeks. Olin talle autos maksnud niigi 37€-se arve eest 40€.
Tädi, kelle juurde kolisime tänaseks ööks elab 3-korruselises majas, mille akendest avaneb vaade kliinikumile. Ta ise töötab seal väikelaste osakonnas ning tema poeg on seal narkoosiarst. Rääkisime natukene maast ja ilmast. Sannu saatsin enne seda kohe pissile ja pessu ja voodisse. Ta sai õndsat und magama juba ca 23st. Mina veel käisin pärast üpris väsitavat päeva duši all ja nüüd lebotasin diivanil. Ega und väga ei tulegi. Ootan vist taaskord seda sügavat und, mis tuleb koos pingelangusega. Eelmisel korral kui Sanderit opereeriti 3,5 aastat tagasi ning selle käigus paigaldati sisekõrvaimplantaat, siis magasin terve operatsiooni ajal palatis. Ehk ka seekord on siis nii. Enne eelmist operatsiooni küll polnud sellist närvilist tõmblemist erinevate asutuste ja inimeste vahel, rääkimata riikide vahel ringi siiberdamisest, kuid lapse operatsioon on ikkagi suhteliselt tõsine ja ärevusttekitav sündmus tema lähedaste, eriti vanemate elus. Olen paljudele küsijatele ja muidu lähedastele lohutuseks maininud, et kirurg on korduvalt rõhutanud, et ta ei ole selleks seda lõikust tegemas, et Sanderi elu päästa vaid ikka selleks, et tema elukvaliteeti parandada. Ta ei võta selle käigus riske ja tegutseb äärmise detailsusega. Ta on tänaseks paigaldanud ma ei mäleta kas 113 või 130 ajutüveimplantaati. Kliinik ise on kirjade ja juttude järgi samuti üpris tasemel kliinik. Eks usaldan Sanderi ikka parimatesse kätesse.
Homme siis ärkame vaikselt ja jalutame 10ks haiglasse. Ööseks peaksime juba haiglasse jääma, eks ole näha, mis selle paberimajandusega saab. Janar on minu teel oleku aegadel ise asju rohkem ajanud. Aitäh selle eest. Olen korduvalt mõelnud, et saaks ometi see operatsioon juba alata. Ootasin seda nii väga. Hoolimata sellest, et on kurb kui sul laps narkoosis magama jääb ja sina ukse taha minema pead pikkadeks tundideks ning veel jubedam on mõte sellest haavast tema peas. Tal saab neid olema kaks, sest kõigepealt eemaldatakse vana implantaat, õmmeldakse haav kinni ja seejärel paigaldatakse sellest veidikene kukla poole uus. Samas võin naljatades öelda, et eelmisel implanteerimisel kasvas tal see haav kinni. Ning kasvas kinni ja muutus märkamatuks ka see 3-4 cm pikkune sügav haav peas, mis ta sai möödunud novembris koolis teadmata kuidas endale pähe. ma ei tea kuidas teistel on, aga Sanderil on siiani peahaavad paranema kippunud ;) Ja juuksed kasvavad ka tagasi.
Saaks ometi vaid see lõputu jant rahastamiste ja paberimajandustega läbi!!!
Alustasime esmaspäeva õige varakult. Minul läheb hommikuti uni ära juba ca 7 ajal, lisaks sellele, et õhtul voodis kohe und ei tule ja öö otsa peab külge ja asendit muutma. Õhk on igal pool nii läppe ja kuiv ja võõras. Vaatan kella iga tunnikese tagant, et kas juba on okei Janarile helistada. Teadsin, et too päev on meie jaoks väga oluline, laadisin kõik elektroonika täis, et saaks vajadusel teha pikki kõnesid või otsida ja broneerida vajalikke transpordivahendeid ja majutusvõimalusi Hannoveri tarbeks. Kirurg lubas helistada ja teada anda hiljemalt lõunaks.
Kell hakkas 12 saama ning postkast oli ikka tühi. Kõik, kes siis hommikul mulle kirjutasid või mingil muul moel suhtlesid, said kohe oma küsimustele vastuse, sest ma sõna otseses mõttes heegeldasin ja uuendasin oma postkasti korda-mööda. Sander pani puslesid ning vaatas iPadist multikaid. Lisaks vaatasin igavusest mitu osa Pealtnägijat ja kuulasin nende täispikki intervjuusid, mis eetrisse pole kunagi jõudnudki. Märt Avandi intervjuu pani sügavalt mõtlema. Ma ei teadnud, et ta oma poja mattis. Guugeldasin selle kohta ja leidsin väga sügava mõttega intervjuu netist tema abikaasaga, kes kirjaldas oma elu pärast poja surma. Ma ei taha siin mingeid sarnasusi ega võrdlusi teha (Sanderi operatsioon pole nii eluohtlik, vaid pigem ikka elukvaliteeti parandava toimega), aga mulle siiralt meeldis mõte, et igal asjal on mingi põhjus. Ning kuidas ta suutis asjad perpektiivi panna. Ta ei saanud kontrollida poja haigust ning õppis sellega elama. Selle kõrval tundusid kõik muud mured nii tühised. Seda mõtet tahtsingi vist kõige rohkem välja siin tuua, Naine ütles, et aeg-ajalt kartis ta tööl ebaõnnestuda. Ja mis siis? Mis siis edasi saab? On ju palju hullemaidki asju, mis juhtuda võivad ja juhtuvadki. Ta ütles, et on oluliselt rahulikum oma elus ja rahulolevam, sest teab, et on asju mida ei saa kontrollida ning mis juhtuvad niikuinii. Ma loodan, et see mõte jõudis siit nüüd nii välja nagu ma seda ka tahtsin öelda. Rasketel hetkedel on murede hierarhia inimestel väga paigas ning elus mitteolulised asjad jäävad tahaplaanile ja olulised asjad tõusevad esiplaanile.
Aitab filosofeerimisest, selleks on targemaidki inimesi ;) Kui kirja ei olnud kella 13ks saabunud, siis otsustasime Mariliga Skype'is rääkides, et hakkan helistama ja/või SMS-e saatma iga 30 minuti tagant. Nii tegingi. Alguses oli telefon kirurgil väljas hoopis, Lilli lihtsalt ei vastanud. Kella 14 ajal kutsus kirurgi telefon ning saatsin lisaks ka SMS. Kirjutasin ka emaili kummalegi, et nad saaksid aru, et mul on väga oluline teada, kas seal Milaanos on üldse vaja olla või mitte. Hakkasin üha vähem uskuma, et Madonnina kliinikus meile neid teste enam tehaksegi. Kella 15st juhtus midagi uut, kirurg vajutas kõne ära ning sain kirja postkasti. See kiri oli mõeldud mulle ja dr Thomas Lenarzile, Hannoveri kliinikust. Sisuks oli meie kirurgi vastus dr Lenarzile ning lühidalt rääkis ta, et 2 peret on tulemas ja et sakslane annaks kontaktid meile ning täpsed juhised, mida ja millal edasi teha. Selle all oli aga Thomase kiri, kus ta kirjutas, et tänada dr Collettit, et too oli nõus nende kliinikus opereerima ning oli hea meelega nõus võtma 2 Colletti enda valitud patsienti opereerimiseks reedel.
Ehk siis minu jaoks oli häirekell. Sanderile ruttu kõige huvitavam multikas käima, et ta rahulikult 30 minutit istuks. Saatsin kõikidele vajalikele inimestele info edasi: Janarile ja Haigekassale, et kinnitada Hannoveris opi toimumise ning nad tegeleks garantiikirja koostamisega sinna haiglasse; Marilile, et teatada, et tuleme samal õhtul 21:13 tema juurde Zermatti; Nataljale (vene pere), et ta hakkaks reisi planeerima. Lisaks helistasin kohe oma Airbnb korteriomanikule, et lähen ära nii pea kui ta tuleb. Teadsin, et viimane normaalne rong Zermatti väljub Milaanost 17:23. Seega mul lõputult aega polnud. Lisaks pakkisin kõik asjad kokku ja koristasin korteri võimalikult puhtaks, et tuleviku tarbeks (Milaanos käimiseks) häid suhteid hoida. Lisaks oli mul vaja paari seal mitteviibitud öö eest raha tagasi küsida ning tahtsin head muljet jätta. Tädike oli kohal poole tunniga ja mul oli siis kõik korras ja olin valmis minema. MIllega ma polnud arvestanud oli see, et Sander vahepeal lõbusasti mu kohvrit pakkida aidates omi asju ajas ja kogemata mu tehnikakoti lahti harutas. Sellest oli välja pudenenud mu mobiili laadija. Caterina andis sellest küll SMS-i abil teada, kuid olime just metroorongiga sõitma asunud ning ei raatsinud enam tagasi minna. Mulle ei meeldi suure kohvri ja lapsega reisides asju viimaseks hetkeks jätta. Üksinda on täiskasvanul natuke lihtsam: tormab vajadusel, siis jälle istub. Lapsega ei saa joosta. Ja süles ma selle kõhuga teda tassida ei saa ega ka kohvrit. Ühesõnaga parem karta kui kahetseda ning tagasi ma ei läinud, kuigi aega oli 1,5 h rongini.
Mul oli mingi sisetunne. Metroos kestis sõitis küll 14 minutit aga Milaano pearongijaam oli puupüsti inimesi täis. Need kaks eelmist korda, mil seal viibinud olin polnud mitte midagi võrreldes eilse olukorraga. Rahvast oli nii palju, et ootasime sõna otses mõtte 25 minutit ainuüksi pileti ostmiseks järjekorras. Lisaks ei töötanud liikuvad trepid, sest mulle tundus, et nendel oli rahvast liiga palju korraga peal ning mass oli liiga suur kanda korraga. Sander oli väga tubli, pigistas mu kätt ja teises käes pigistas oma Hundut. Järjekordades hoidis ümber kohvri, et keegi seda ära ei viiks. Seletasin talle, et onudele ei tohi kohvrist midagi anda.
Saime lõpuks oma rongi peale ning asusime Brigi suunas teele. See oli ümberistumiskoht Šveitsis. Sander ladus terve tee puslesid.
Sealt läksime kiire vahetusega üle pisikesele kohalikule rongile (Eesti mõistes oli see siiski ikka suur rong, 4-5 vaguniga). Rongijaamas ootasime mõne minuti ning märkasin ühes üle tee asunud poe aknal ilusa sõnumiga reklaami. See pani lausa muigama ning oskan siia vaid kirjutada kommentaariks, et tol hetkel tundsin küll, et oleme õigel teel!
Esimesest peatusest Brigist peale minnes olime Sanderiga kahekesi terves vagunis.
Hiljem tilkus rahvast juurde pisikestest küladest. Õnneks või kahjuks läks juba päris pimedaks ning me ei saanud midagi aru, kus ja mis toimub. Meie mõlema esimene kogemus mägisel maastikul sõitva rongiga. Aeglsustusele järgnes megakiirendus, kurvid ajasid kurve taga. Mõnel tõusul või langusel kadusid järgmises vagunis eespool otsas istuvate inimeste pead osaliselt ära, sest nii suur kallak oli. Sander lihtsalt vaatas musta pimedusse ja rõõmustas üksikute tulede üle, mis mägede vahel paistsid. Minu oli kergelt süda paha, sest mul läheb kogu aeg süda pahaks kui ma ette teed ei näe ja kurve ja tõuse ja langusi aimata ei oska.
Kohale me saime ja täselt kell 21:13 nagu plaanis. ädi Marili tuli meile vastu. Sannu jooksis kiirelt talle oma uut isiklikku Hundut näitama ja kallistas seejärel kaua. Eks ta oli ka väsinud. ja ta niigi juba ammu ootas meil ju seda tädi (Milaano lennujaamas oli suhteliselt pettunud, et seal kedagi seekord vastas polnud).
Jalutasime selles imelises autodega väikelinnas mööda tänavaid mõned minutid ja jõudsime meie järgmisesse öömajja; Marili ja Rico koju. Siinkohal on mul tagantjäregi nii hea targutada, et ma ei teinud nendest mitte ainsatki pilti ega nemad meist. Seega mitte keegi ega miski tõestada ei saa, et me tegelt ka kohtusime :) On vaid mõni pilt Zermatist linnast ja minust üksinda. pole hullu, siis ongi põhjust taaskord külla minna. Õhtul tegime Sannule kohe madratsite ja tekkide vahele aseme ja ta jäi magama. Mitte küll nii kiirelt kui tavaliselt, küllap erutus tädi nägemisest oli nii suur, aga siiski magas ta juba 22st umbes. Meie aga asusime netiavarustest järgmiseks päevaks otsima variante, et hannoveri edasi saada. Olime küll lähemal kui Milaanost alata, kuid siiski umbes 900 km eemal. Otsisime kõikvõimalikke variante rongide, lennukite ja rendiautode vahel. Viimane variant sai kiirelt välistatud, sest teeolud olid murettekitavad. Rongid sõidaksid 9+ tundi sinna. Öine rong oli väga kallis. Siis vaatasime veel lendusid, aga otselende Šveitsist Hannoveri oli pigem keeruline leida. Vaid Zürichist ning seda pigem ebamugavate kohalejõudmistega. Ei tahtnud ju ka Sanderit liigselt reisimisega väsitada. Niisiis oli meil vastavalt kohalejõudmise kellaaegadele olemas lõpuks erinevaid variante. Kirjutasin sakslastele kirja, et küsida, mis kell me seal peame olema. Seejärel jõudsin ka lõpuks voodisse.
Hommikul läks uni palavuse tõttu seitsme paiku ära ning helistasin Janarile, kes mind kohe Lilli Colletti emailist informeeris, milles viimane mainis, et on vaja kohale jõuda kolmapäeval 10st hommikul. See tähendas, et jooksin ruttu netti ning rakendasid käiku variandi, et lendan õhtuks kohale (21:00 Zürich->Hannover 22:15) ning lennujaama jõuaksin Zermatist Zürichisse pärastlõunal väljuva rongiga. Broneerisin ka majutusvariandi. Olin neid eelnevalt juba vaadanud ning teadsin juba millised sobivad ja millised võiksid jääda variandiks B. Niiviisi sai Sander hommikul kaua magada ning ei pea terve päeva ringi rändama.
Rongipiletit otsustasin minna rongijaamast ostma. Marili arvas, et tuleb kaasa ja teeme tiiru ka külakesele peale. Jätsime onu Rico ja Sannu koju magama. Pileti saime kätte ning asusime tuurile. Zermatt on autovaba linnake ning sinna viib ainult tupiktee. See tähendab, et mingil hetkel saab tee otsa ning siis oled sa Zermatis. Sealt edasi ei saa autoga. Selle külakese (ei teagi kas öelda küla või linn- mõlemad on sobivad olenevalt kontektist) ümber asuvad kõrged Alpid ning otse üle Zermati vaadates paistab maailma kõige enam pildistatud ning väljaannetes jäädvustatud mäenõlv nimega Matterhorn. Minul seda tippa oma silmaga kahjuks ei õnnestunud näha, sest ilm oli väga halb. Foto on tehtud nünda, et ilusa ilmaga oleks taga paistmas Matterhorni imekaunis tipp, täna aga paistis väike osa selle ees asuvast mäest.
Vaatasin siin ja seal veel ringi ja tutvusin oludega. Väga mõnus hommikune jalutuskäik värskes õhus. Seal on ikka väga värske õhk, sest see koht asub mitte-millegi-keskel-maal :) Loodan, et kohalikud ei solvu. aga see on ikka päris üksik ja suletud koht seal. Samas elamiseks minu meelest väga mõnus. Kõik vajalik olemas, samas nii eraldatud ja puutumata!
Koju jõudes ajasime ukse avamisega Sannule valgust silma lastes poisi ülesse. Aga kell oli ka juba 10 ning uni oli täis ehk magatud. Sõime kõik siis ühiselt hommikust ning seejärel olesklesime niisama. Ajasime juttu ja Sander näitas tädile ühe kaupa oma puslesid. Panid neid üksteise võidu kokku muudkui. Lubasime, et teeme ühise lõunasöögi kusagil väljas ning seejärel asume Sannuga 15:37 rongiga teele.
Vahepeal sain korduvalt Janariga rääkida, sest Hannoveril ja Haigekassal ei tundunud asjad ikka veel sujuvat. Kord ei saanud nad telefoni teel teineteist kätte ning näha oli, et hakkas kerge infosulg tekkima. Hannover saatis küll arve, aga Haigekassa tahtsid veendunud olla, et kirug mingit eraldi arvet ei esita ning lisaks polnud see piisavalt detailne, et näha kas seal nt on implantaat ise ka hinna sees või mitte. Sakslastega oli aga oluliselt lihtsam asju ajada. Pigem oli probleem Itaalia kirugi ja tema meeskonna taga. Nad hoidsid teadmatuses nii meid, sakslasi kui Haigekassat, et mismoodi üldse nendega arveldamine toimub. Keegi ei saanud neid kätte ei telefoni ega meili teel. Lõpuks proovisin siis ise helistada ning millegipärast sain kohe kirurgi tütre Lilli kätte. Rääkisin, et tahaks teada mismoodi nendega arveldamine ahkkab käima ning ta vastas, et isa esitab ikka eraldi arve. Selle peale oli meie Haigekassal jälle natukene torisemist, et nii ikka ei saa, et üks arve tuleb kliinikust ja teine arve kirurgilt jne. Mina ei saa aru, kuidas seda siis raske mõista on. Õnneks saatis Lilli õhtul mulle meili, kus kirjutas, et on vaja mõista, et kirurg pole kliiniku palgaline ning ta ei saa kliinikust raha oodata. Tema tegutseb oma erapraktisega eraldi asutusena. Eks ole homme näha, mis Haigekassa kostab. Lilli ütles, et konkreetsed kirurgi ja kaasatuleva meeskonna tasud on 35 tuhat operatsiooni pealt. Samas saatis ta kaasa ka arve, kus kirjas, et enne operatsooni peaks olema 50% ette ära makstud. Oijah.. midagi põnevat jälle Haigekassale. Olen tegelikult mures, sest operatsiooni toimumiseks ainus aeg on reedel ning paberimajandus pole ikka veel korras. Kuigi tegelikult nagu on ka: oleks vaja garantiikir Hannoveri kliiniku jaoks teha ning 50% Collettile maksta ning kõik on õnnelikud?! Kas ma saan valesti aru või see on ju omeloogiline? HK nüüd siis arutab ja räägib juristidega kolmapäeval. Mina peaksin tegelikult juba kolmapäeval Sanderiga valmispaberitega sinna ilmuma! Kuidasmoodi nad meid haiglassegi vormistavad? Eks see kõik selgub.
Zermatist lahkusime siis pärast korralikku kolmekäigulist kõhutäit mille kohalikud mägilased meile välja tegid :) Aitäh selle eest ja selle eest ka, et meid seal vastu võtsite. Sannu sai kindlasti lusti ja vaheldust!
Rongisõit tagasi Zermatist tsivilisatsiooni kestis ligi tunnike ning seekord ei olnud mul mahti muud teha kui filmida või pildistada. Vaated oli megad ning kohati peopesasid higistamapanevad! Nüüd siis nägin oma silmaga, kust eelmisel õhtul pimedas see rong ülesse ja alla ukerdas.
Istusime Vispis ümber Zürichi rongile ning sõit kestis selles mõnusas 2-korruselises rongis 16:57-19:15ni. Sõit oli väga sujuv ja vaikne ning suure osa ajast tunnelites. Sanderiga on mõnus ni liikuda, Meil oli terve 4-ne istumisala 1 laua ümber ja laiutasime mõnuga. Minul jalad üleval ja Sannu keerles ja pöörles samuti igas asendis oma 2-se tooli peal.
Sõit viis meid 19:00 ajal Zürichi pearongijaama. Ootasime ja olime juba asjad valmis pakkinud, et lennujaamas järgmises peatuses maha minna, ajaliselt polnud enam ju palju jäänud. Siis aga umbes 19.12 paiku lärmas teadvustaja alguses saksa ning seejärel inglise keeles, et rongil on mingi rike ning see edasi ei sõida. Kõik, kes tahavad lennujaama edasi sõita peavad vahetama rongi ning see väljub 2 19:15 perroonilt 33. Mina hüppasin püsti, võtsin Sannu kaenlasse ja tormasin seda perrooni otsima. Kust ma teadsin, et olime 34ndas ise ja et vastas oligi õige rong. Olin sellele peale minemas, kui see ära sõitis. Olin ahastuses ning siis avastuses! Taipasin, et midagi oli ununenud. Mu kohver oli ikka veel eelmise rongi kohvriruumi riiulis. Jooksime tagasi, Sander vapralt käe otsas (olen mõelnud, et jube huvitav oleks talle reisi algusest peale olnud sammulugeja külge panna) ja otsisime teiselt korruselt oma kohvri ära, Sander kallistas kohvrit ja siis kui tagasi 33nda perroonile jõudsime saabus uus rong, mis kirjade järgi samuti lennujaama viima pidi. Küsisin inimestelt igas võimalikus keeles, et kas oleme ikka õigel rongil ja mis kell see väljub ja selgus, et see on lennujaama rong, mis väljub 19.15. Ehk siis misiganes rongist ma arvasin, et maha jäin, sellele ma ei pidanudki jõudma :D Rong hakkas kohe liikuma. Mõtlesin tol hetkel, et olin vist nii paanikas, et aeg peatus ja liikusin ülehelikiiruse. Sellepärast saingi 3 minuti jooksul nii palju asju korda saata. Praegu naeran ja kirjutan. Kui higine ma siis olin ja kui hea on hetkel pestuna puhastes ööriietes sellest muiates kirjutada.
Meie higistamine ei lõppenud rongile jõudmisega. Pidime veel kohvri juurde maksma, sest neti teel seda teha ei saanud. Otsisin üles lähima kohvrite äraandmise koha. Naljakas fakt on see, et kui siis seekord oma heegelnõela kohvrisse torkasin, et seda ei võetaks ära turvakontrollis, märkasin, et higipulk oli ka veel käsipagasis ning pistsin selle ka äraantavasse kohvrisse, vaatasin, et kuienne kaal veidike kõikus siis nüüd näitas see täpselt ja kindlalt 20,0 kg. Täiuslik. Mis aga nii lõbus polnud, oli fakt et pisime maksma hoopis teises kohas, mis asus lennujaamas 2 korrust kõrgemal ja täiesti teises tiivas. Jooksime - jälle!! Ma ei tahtnud riskida mahajäämisega. tegelikult oli aega üle tunni, aga ma ei teadnud kui kaugel asus värav ja kui kaua turvakontroll võtab jne. Kanadas käies oli läks meil turvakontrollis peaaegu pool tundi Minneapolise lennujaamas, sest turvatöötajad tõlkisid ja arutasid Sanderi implantaaditunnistuse üle. Lisaks jäi rong juba 18 minutit hiljaks.
Sanderil on tegelikult üsna lõbus, kui jookseme. Liigume teine teiselt poolt mõnda posti või siis hüppame üle takistuste ja talle see meeldib ning tekitab hasarti :) Lõpuks saime makstud kohvri eest ning läksime truvakontrolli. Seal kõik laabus ning seejärel oli meil tegelikult 50 minutit väljalennuni ning 20 minutit pardaleminekuni aega. Käisime vetsus ning juhuslikult avastasin, et on olemas selline koht nagu "family services" ehk perekondadele mõeldud teenused otsetõlkes. Kuna aega justnagu oli ja ees asuv tädike ütles, et kõnnime oma väravani maksimaalselt 6-7 minutit, siis jäime sinna sisse. See oli väga mõnus suur avar mängutuba igasuguses vanuses lastele. Sellist asja polnud ma veel kunagi näinud. 4-5 kraanikausiga mähkmislauda, erinevaid telekad ja mängud lastele, raamatud, autod millega sõita, et nad end enne lendu liigutaksid veel võimalikult palju jne. Lisaks vanematele tugitoolid, kohviautomaat ja tasuta Wifi :)
Võtsime oma kohvri ja istusime taksosse. Saime muidugi pahanda, et me reas esimesse ei istunud. Ma ei sõida peaaegu üldse taksodega, kust ma teadma peaksin, et pean alati kõige esimesse istuma. Arvasin, et valin omale sobiva automargi järgi või näiteks juhi nahavärvi järgi (nali). Istusime siis õigesse taksosse ja ütlesin aadressi. Sõit pidavat kestma 15-20 minutit. Alguses kiirteel, siis linnas juba. Mingil hetkel tekin temaga veidi juttu ja siis jooksis saksa keel kokku korra ja vabandasin selle eest ja ta ütles, et pole hullu, et tema emakeel on ka vene keel. Siis ütlesin talle paar sõna vene keeles ja nii uskumatu kui see ka pole, terve ülejäänud aja rääkisime vene keeles ja veel uskumatum oli see, et täiesti probleemideta. Rääkisin talle kohe loo meie operatsioonist ja et kuna ta on venelane, siis äkki teab ta mõnda veel, kes tahaks meie sellele vene perele appi tõlgiks tulla. Selle peale ta ütles vaid, et selles linnas on venelasi nagu muda ning kindlasti on selles ülikooli kliinikus palju vene rahvusest nii arsti, õdesid kui lihtsalt koristajaid. Vaja on lihtsalt küsida. Väga tore uudis ja sõbralik mees. Viis kohvri ka lausa ukseni. Küllap teenisin vene keelt rääkides tema poolehoiu ning ta tõstis mu kohvri majutuskohani ja lausa uksest sisse. Ütles, et tahab kindel olla, et meid ikka siin oodatakse. Rääkis paar sõna uksele tulnud perenaisega juttu ja soovis kõike head operatsiooniks. Ta ei olnud seejuures kordagi veider ega pealetükkiv, et kahtlustada, et ta seda kõike tipi saamise eesmärgil teeks. Olin talle autos maksnud niigi 37€-se arve eest 40€.
Tädi, kelle juurde kolisime tänaseks ööks elab 3-korruselises majas, mille akendest avaneb vaade kliinikumile. Ta ise töötab seal väikelaste osakonnas ning tema poeg on seal narkoosiarst. Rääkisime natukene maast ja ilmast. Sannu saatsin enne seda kohe pissile ja pessu ja voodisse. Ta sai õndsat und magama juba ca 23st. Mina veel käisin pärast üpris väsitavat päeva duši all ja nüüd lebotasin diivanil. Ega und väga ei tulegi. Ootan vist taaskord seda sügavat und, mis tuleb koos pingelangusega. Eelmisel korral kui Sanderit opereeriti 3,5 aastat tagasi ning selle käigus paigaldati sisekõrvaimplantaat, siis magasin terve operatsiooni ajal palatis. Ehk ka seekord on siis nii. Enne eelmist operatsiooni küll polnud sellist närvilist tõmblemist erinevate asutuste ja inimeste vahel, rääkimata riikide vahel ringi siiberdamisest, kuid lapse operatsioon on ikkagi suhteliselt tõsine ja ärevusttekitav sündmus tema lähedaste, eriti vanemate elus. Olen paljudele küsijatele ja muidu lähedastele lohutuseks maininud, et kirurg on korduvalt rõhutanud, et ta ei ole selleks seda lõikust tegemas, et Sanderi elu päästa vaid ikka selleks, et tema elukvaliteeti parandada. Ta ei võta selle käigus riske ja tegutseb äärmise detailsusega. Ta on tänaseks paigaldanud ma ei mäleta kas 113 või 130 ajutüveimplantaati. Kliinik ise on kirjade ja juttude järgi samuti üpris tasemel kliinik. Eks usaldan Sanderi ikka parimatesse kätesse.
Homme siis ärkame vaikselt ja jalutame 10ks haiglasse. Ööseks peaksime juba haiglasse jääma, eks ole näha, mis selle paberimajandusega saab. Janar on minu teel oleku aegadel ise asju rohkem ajanud. Aitäh selle eest. Olen korduvalt mõelnud, et saaks ometi see operatsioon juba alata. Ootasin seda nii väga. Hoolimata sellest, et on kurb kui sul laps narkoosis magama jääb ja sina ukse taha minema pead pikkadeks tundideks ning veel jubedam on mõte sellest haavast tema peas. Tal saab neid olema kaks, sest kõigepealt eemaldatakse vana implantaat, õmmeldakse haav kinni ja seejärel paigaldatakse sellest veidikene kukla poole uus. Samas võin naljatades öelda, et eelmisel implanteerimisel kasvas tal see haav kinni. Ning kasvas kinni ja muutus märkamatuks ka see 3-4 cm pikkune sügav haav peas, mis ta sai möödunud novembris koolis teadmata kuidas endale pähe. ma ei tea kuidas teistel on, aga Sanderil on siiani peahaavad paranema kippunud ;) Ja juuksed kasvavad ka tagasi.
Saaks ometi vaid see lõputu jant rahastamiste ja paberimajandustega läbi!!!
No comments:
Post a Comment