Eile ehk siis kolmapäeval piinati Sanderit taaskordse kanüüliga. Eelneval õhtul antibiootikumide doos enam läbi ei tilkunud nind see süstiti sisse. Sander muidugi kisas selle peale, sest teavad nii õed kui arstid, et see põletab veeni seestpidiselt kui nii suur kogu järsku sisse lükata. Seepärast ongi ta siiani saanud medikamente läbi tilguti. Sander oli nii magama minnes kui ärgates megaõnnelik, et ta vasak käsi vaba oli. Muudkui ajas sõrmi laiali ja kokku. See-eest pidime kohe hommikul enne 8 käima lastekliiniku traumapunktid, kus pediaatrid ja õed uue kanüüli paigaldasid. Ta polnud selle üle õnnelik. Natukene lohutas teda asjaolu, et Mattiasel, meie 1a 10-kuusel toakaaslasel, oli ka käel kanüül ja too ei nutnud sugugi selle üle. Teel möödusime kohvikust, kus ta üllatusmuna lunis ning emme kohe härjal sarvist haaras ja selle ostis ning lubas pärast kanüüli kätte anda. Oi talle see ei meeldinud, aga midagi pole teha. Parem see üks torge kui iga medikamendiga üks torge ja põletav tunne veel peale. Kahjuks oli ta selleks hetkeks igalt poolt vereproovide ja eelmiste kanüülide ja opiaegsete tarvikute pärast nii läbitorgitud ja ta enamik nähtavaid veene katsid sinised plekikesed. Otsisime omajagu talle uut kohta, kuhu kanüül panna. Arst sai ühe toreda koha kätte ja ka sissepanek õnnestus, aga ta tõmbas koos aplikaatoriga kogemata kogu asja veenist välja.. Kostusid mõned ilusad ja mitte nii ilusad saksakeelsed sõnad ja ta palus inglise keeles minult vabandust, et see ebaõnnestus. Õnneks olen Sanderiga selliseid olukordi korduvalt varem läbi elanud (ta pole just oma veredoonorist ema ja isa sarnaste veenidega :D ) ning külma närvi säilitades hakkasime uusi kohti otsima. Olen mõnede arstide puhul proovinud vaikselt kõrvalinfot saada, kui end neile vaid inglisekeelsena esitlen. Ise sõnagi saksa keelt nendega ei räägi. Siis teinekord saab põnevaid asju teada, kui nad omavahel saksa keeles midagi räägivad. Näiteks seekord ütles see arst kõrval olnud kahele õele, et nad jälgiksid mind hoopis, et minuga kõik korras on. Ta ütles neile niiviisi poolmuidu, et talle jäi mulje, et selle patsiendi ema on rase ja vaadake, et tal paha ei hakka selle torkimise peale. Mõtlesin sel hetkel, et minul kindlasti ei hakka, aga kui selle patsiendi mitterase isa oleks seal olnud, siis temal kindlasti oleks paha hakanud :P. Ei midagi solvavat, aga paljud inimesed ei talu verd ja tema lapsele tehtavaid torkeid, ja üks neist on minu mees.
Õnneks õnnestsus teine kord hästi. Olime juba 30 minutit selleks hetkeks seal kabinetis veene otsides veetnud. Sanderil oli siiber ja terve tagasitee ta sõi vaikides oma üllatusmuna. Samas oli tal ka rahulolev nägu, sest lõpuks ometi sai ta kanüüli JA tal jäeti sõrmed vabaks. Teda hullult häiris asjaolu, et ta vasak käsi üleni kinni oli seotud. Nüüd olid sõrmed vabad ja ta kogu aeg muudkui ajas neid laiali ja näitas seda kõigile. Tuppa jõudes asus ta kohe puslede kallale ja näitas ülirahulolevalt, et ta saab nüüd neid kokku kahe käega panna.
Päev ise möödus rahulikult. Käisime vastu õhtuspoolikut internetis venna ja issiga Skype's juttu rääkimas. Vennad ilmselgelt igatsevad mängukaaslast tagasi. Nad ju said lõpus nii imehästi läbi, just siis kui Joosep kõndima hakkas korralikult hakkas Sander ka temas inimest nägema. Enne seda oli ta lihtsalt mingi tüütu putukas põrandal.
Mingi hetk helistas meie kirurg, Dr Colletti ja küsis kuidas meil läheb ja pahandas, et ma talle polnud enda ja Sanderi käekäigust märku andnud. Ma ju niisama teda tüüdata ei tahtnud, aga ta käis pinda, et ma ikka saadaksin kasvõi SMS-i sisuga: "Kõik ok!". Rääkisime siis Sanderi käekäigust ja muuseas ka edasistest plaanidest. Millegipärast oli Viini variant ära kukkunud, ta ei maininudki miks. Ütles vaid, et ta üritab leida parimat lahendust meile Sannuga, ses ta teab, et meist lendamiseks kandidaate pole ja üleüldse reisida on suht keeruline juba nii suure raseduse ja värskelt operatsioonilt tulnud poisiga. Igatahes ütles ta, et tahab ikka kindlalt ise või oma pojal lasta õmblused eemaldada ning et neil on võimalik seda vaid Milaanos teha. Ta otsib meile kliiniku järgmise nädala teiseks pooleks. Meile tähendab see seda, et läheksime Hannoverist esmaspäeval ära (18. aprill saame haiglast välja) ning rongidega reisime Milaanosse umbes teisi- või kolmapäevaks ja siis kui kohale jõuame võtame niidid välja. Ning siis olenevalt Sanderi olukorrast ja haavast teeksime sisselülituse sellele järgneval nädalalal ehk aprilli viimasel nädalal. Ja siis saaksime koju tulla. Maiks oleks kõik jokk loodetavasti. Aga kõige selle info ta peab veel 100% üle kinnitama, enne me midagi ette ei võta. Mõni päev on veel planeerimiseks aega. Võtsin igaks juhuks ühendust meie Caterinaga Milaanost, kelle korteris eelmisel korral ööbisime ja ta ütles, et ootab meid meeleldi tagasi. Peame vaid täpsed kuupäevad talle millalgi teatama.
Õhtuks oli Sander oma esimesest täispikast kõndimise päevast nii väsinud, et käisime kiirelt duši all, mina üleni aga tema lubab end pesta vaid nabast altpoolt. Seal on plaaster ju peal ja seda ei tohi märjaks teha. Nii tark poiss. Ta vajus tuttu juba suht 21st. Mina veel jäin toakaaslasega maailma asjadest juttu ajama ja heegeldama. Tanjal oli järgmine päev pojal kahepoolne sisekõrvaimplanteerimine ja ta oli ilmselgelt närvis sellest ning tahtis väga rääkida. Mäletan, kuidas minu eelmine toakaaslane Heike mind aitas muudest asjadest jutustamisega, kui Sanderil operatsioon oli. Minu head tundi saime mööda lasta nii.
Hommikul ärkasime nagu ikka - arstid käivad kella 7st kõikides palatites laelampides pirne kontrollimas (kõik tuled on ju vaja põlema panna). See vähemasti on minu ja Tanja vaheline nali. Nad ei tee midagi erilist hommikuti. Kõik mured ja küsimused saab esitada vaid siis, kui nad korraga kümnekesi palatis pole. Haarasin aga ühel sabast ja küsisin Sanderi silmade kohta. Need endiselt ei sulgu päris 100% kui ta magab ja see juba natuke hirmutab mind. See näeb selline õudne välja. aga nad arvasid, et ma pole teda varem jälginud läbi une nii palju ja et see on normaalne. Midagi operatsiooniga nad ei oska siduda. Lisaks uurisin uuesti meie protsessori (ehk implantaadi kehavälise komplekti) kohta. Ta läks kohe vaatama paberitest ja helistas Kuulmiskeskusesse ning selgus, et seda polegi tellitud. Ütles, et broneeris meile kohe aja ning et peame sinna kohe minema ja ära tellima. Vastasel korral ei jõua see enne teisipäeva kohalegi. Olin kurb ja üllatunud. Mul on isegi blogi kirjutatud sellest, kui sain veidike ujeda tehnikuga kokku ning valisin värvi jmt. Tema veel ütles, et tellib selle meile ära ning nädala pärast saame hiljemalt kätte. Sõime kiired saiad ja panime soojalt riidesse.
Oli esimene hommik üle pika aja, kui päike selgest taevast vastu ei sillerdanud. Aga oli ka ühtlasi Sanderi esimene õueskäik pärast operatsiooni. Oleksime ka varem kõiki asju temaga võinud proovida ja teha, aga arstid nõustusid, et kiiret pole ja sellise operatsiooni korral on aeglane taastumine pigem kasulikum. Tänaseks ta igatahes kõnnib täitsa ilma abita. See tähendab et ma ei hoia tal käsi küljes igaks juhuks, et ta ei kukuks. Ta käib ise vetsus ja tahab kõike ise teha. Nagu poleks märkigi operatsioonist. Päris nii 100% tagasi veel pole, aga enamvähem hakkab looma. Märku annavad vaid peas olev plaaster ja vasaku käes kanüül. Muidu lippab Sander nagu kits juba ringi. Pean teda ikka ja jälle keelama või korrale kutsuma.
Fotol oleme peaukse juures, kus on suur skeem haigla osadest. Seal on reaalselt iga osakonna jaoks suur mitmekorruseline hoone või isegi mitu hoonet.
Kuulmiskeskusesse jalutas ta ise ning sees võttis meid päras pooletunnist ootamist seesama tehnik vastu. Palus meil istuda ning seejärel pani lauale suure karbi Med'Eli logodega. Ta näol oli ülisuur naeratus kui ta teatas, et meie kõneprotsessor on saabunud. Õigemini kogu kupatus: tagavaraosad ja patareid ja juhised jne. Selline üllatus siis. Tundub, et ei ole mitte kusagil maailmas kohta, kus oleks ideaalne suhtlemine ja kommunikatsioon. Kuidas siis arst meile hommikul hoopis teistsugust infot jagada sai?! Igatahes panime protsessori kokku ja pannisime kõik asjad karpidest lahti ja järgi jäi vaid väike kotike. Kartsin, et saan lisaks mingi suure kobaka kohvri nagu sisekõrvaimplantaadiga saime. Värv oli kena neoonroheline ja Sander teatas, et ta ei pane seda enne pähe kui plaastrid ära on võetud. Enne on valus. Tal on õigus. Hakkasime asju kokku panema ja tehnik/insener palus siis, et paneksin Sanderi ühele toolile seal istuma, et ta saaks testida elektroodide signaale. Ilmselgelt polnud talle ka seda infot edasi öeldud, et meie kirurg dr Colletti palus, et seda mitte teha. Sanderit testiti operatsiooni ajal üle kahe tunni ning kõik signaalid oli kogu aeg korral ja nii varases faasis aju uuesti koormama hakata või ülestimuleerima on kirurgi ja tema tiimis oleva elektrofüsioloogi arvates liigne. Mees tegi siis suured silmad, kui ma keeldusin ja selgitasin talle olukorda, et me pole Hannoveri haigla patsiendid jne ning ta kirjutas selle faili suurelt ülesse, et elektroode ei testitud. Same seal hoones ka Med'Eli tehnikutega kokku, kus jagati hunnikuteviisi nänni Sannule ja täitsin garantiipaberid. Nänniks olid mängukaardid, pastakaid, vildikaid, pliiatseid ja muud taolist, koguseliselt rohkem kui me enne tehniku käest protsessori pabereid ja osasid sain. Eks vaatame, kuhu me neid kõiki asju mahutama hakkame.
Pärast lõunasööki rääkisime natukene palatikaaslasega juttu ja Sander üritas Mattiast lohutada. Viimane oli tulnud operatsioonilt natukene enne meie saabumist. Kahjuks oli ta kopsudesse lima tekkinud ning komplikatsioonide tõttu pidid operatsiooni keskelt katkestama ja paigaldati vaid parem implantaat. Sannul igatahes olid kogu aeg pöidlad Mattiasele näidates püsti ja näitas et ei ole vaja nutta ja et kui ta ära magab ja ärkab ja ära magab ja ärkab, siis hakkab parem. Tundub, et Sander hakkab juba aru saama, et tal iga päev paremaks läheb :)
Enne õhtusööki käisime all kohvikus jälle jäätis söömas ja Sander sai oma tunniajase Youtube'i kvoodi täis teha. Meil iPadi aku rohkem ei kesta ja netti ei saa muudel aegadel. Mina seni saan netis käia ja oma Jossu üle vaadata. Ta ju täitsa suur poiss, kuigi piltidel paistab pigem tüdruku moodi, sest juuksed on nii ilusad pikad ja blondid. :)
No comments:
Post a Comment