17. Neljapäev - Schönbrunn

Sain hommikul teada, miks sms kohale ei olnud tulnud. Sest Tele2 oli mu kõnedele piirangu peale pannud ja tähemärgid vist ei tulnud raha eest välja. Limiit sai enne täis. Mind väga ärritab, kuidas Tele2 käitub. See oli tegelikult juba kolmas kord selle reisi ajal, kui Tele2 lambist mu kõned ära piiras. Ma ei käi iseteeninduses kogu aeg ja ma ei saanud kunagi kordagi hoiatusi, et mul mingi limiit hakkaks peagi täis saama. Lihtsalt laenasid Hannoveri haiglas üks hetk oma naabrilt telefoni ja helistasin Janarile, et ta rutt uuriks, miks ma helistada ei saa. selgus, et limiit oli täis. Ja kui siis Janar limiiti suurendas, siis sain SMS-i et Tele2 piiras mu teenuse kasutamist, sest mu jooksva kuu saldo oli 250€, aga limiit oli tegelikult 100€ olnud. Tere talv! Nad lasid niiviisi lampi üle joosta ja siis ei saatnud enne sms-i ka ega hoiatanud. Jumal tänatud, et see just paar päeva pärast operatsiooni, ma oleks vist lolliks sõimanud kedagi, kui see opipäeval oleks juhtunud. Opist ärgates ju helistatakse vanemale, et kus ja millal ta oma lapse kätte saab. No igatahes ei saanud ma neljapäeval jälle Tele2 tõttu suhelda kellegagi. Mind segas see, et tegelikult suhtlesime siis veel Haigekassaga, kuna oli vaja uus garantiikiri taotleda ning lisaks oli vaja Collettile teine osamakse ära teha enne teisipäeva ning lisaks oleks võinud mulle arstid helistada midagi teisipäevaga seoses. Olin päris kuri. kusjuures kui eelmisel kahel korral Hannoveris lihtsalt ütles, et kõne pole lubatud, siis Viinis olles piirasid mu teenust teisiti. Lihtsalt polnud levi. Ma alguses poleks osanud kahtlustadagi, et midagi võiks viga olla jälle. Arvasin, et mu viis aastat vana nuputelefon lihtsalt ei tööta enam hästi. Mis seal ikka. Lootsin, et janar ehk suudab asja korda ajada kiiresti.
Meie aga seadsime sammud loomaaeda. Schönbunnis asuski loomaaed ja megasuur lossipark, ja muidugi loss ka. See kõik oli Sanderi ja minu tempos umbes 10 minutit jalutada. Me tegelikult oleme päris hea tiim. Tema on pisike ja kõnnib muidu aeglaselt ja minul läheb kõndides kõht nii pingesse esimese viieteist minuti jooksul, et ma lihtsalt ei saa kiiresti kõndida. Pikemalt jalutades on juba parem. See oli nii juba Joosepiga. Mäletan, et hommikused loengud ülikoolis hakkasid minu jaoks eriti vara, kuna pidin arvestama järjest aeglasema tempoga kohalejõudmisel.
Loss ise oli tasuline, teadsin seda netist lugedes. See aga polnudki meil põhiatraktsioon. Jalutasime lossihoovis niisama ringi, Sanderit võlusid paljad naised (kujude näol) ning nalja oli kui palju.

 Sellelt pildilt küll väga ei paista, aga mälestus jäi sellest tädist ikkagi. Sanderile meeldivad väga mr Beani multikad. Ühes osas on juhtumisi peategelaseks tänavakunstnik, kes muidu ei liiguta üldse, on kujuks ennast moondanud ning kõrval on tops, kuhu saab münti visata. kaugelt jalutades nägin, et nii ilus naisterahva kuju istub siin. Lähemal märkasin topsi tema eest ning sain aru, millega tegu. Tädil oli silmad kinni ja ta oli täiesti kena kuju. Otsisin Sannule paar kolisevat raha ning ütlesin, et ta selle sinna topsi viiks ja tädi tegemisi jälgiks. Ja oi seda nalja ja imestust kui tädi silmad avas ja vihmavarju keerutama kukkus.. Sannu oli nii õnnelik ja sai ka vihmavarju hoida. Ja näitas mulle pärast, et see on täpselt sama nagu iPadis onu Bean teeb. Sama-sama :)

 All pildil on näha Schönbrunni loss ja selle ees asuv suur väljak.

 Mööda pikki pargikäike sai hullatud ja lollitatud ning kõhud läksid tühjaks. Siin on purskkaevu ääres väike Nutella-vahepala. Tegelikult polegi lastega lihtsalt rohelises pargis nii igav. Vaatasime erinevaid lilli ja rääkisime nende kujudest ja värvidest. Lisaks meeldisid Sanderile kuidas puud ja põõsad olid pügatud. Seal oli hästi palju käike ja jalgteid ning suuremad olid selliselt pügatud puudega ääristatud, mis ka ülevalt kinni ja kokku kasvasid nind see tekitas tunneliefekti. Lastele ju ometigi meeldivad sellised asjad. Lisaks sai seal heki-pargis peitust mängida. Vahepeal mul oli küll hirm, et mis siis kui ta ära kaob, ei leia ma teda sealt enam ülesse ka ja kutsuda ka ei saa. Aga tolleks hetkeks olime Sanderiga juba nii kaua koos reisinud, et ma avastasin enda erilise kõrvakuulmise. Nimelt lohistab Sander kõndides veidike oma jalgu, mitte palju, aga piisavalt, et ma saa aru, et see on tema. olen seda tippivat kõndimist juba 4 nädalat kuulnud ning oskan eristada ka päris rahvarohketest piirkondadest. Seal aga polnud muud kui meie Sannuga, palju linnulaulu ja mõned tervisesportlased.Imeilus.

 Selle lossipargi ühes nurgas asus loomaaed, täpsemalt konunglik loomaaed. Hiljem kaardilt uurides selgus, et Viinis on veel loomaaedasid. See oli aga juba makstud ja lähim pealegi. Lisaks said alla kuue aastased lapsed tasuta sisse. Mida ma aga kahjuks ei teadnud, oli see, et loomaaia kaart tuli eraldi osta. Jalutasime niisama sisse ja mingi hetk taipasin fotokaga ülskeemist pilt teha, et siis enamvähemgi kõndida osata. Meie esialgne strateegia oli esimene paremale ja ikka paremal ja siis paremale. Niiviisi saime nö ääred käidud. Tegelikult saime kokkuvõtteks kenasti kõik läbi käidud. Ilm kippus järjest palavamaks, samas kippus kohati mõni jahe tuuleiil kaela. Seega päris särgiväele me ennast ei võtnud. Pealegi oli loomaaias palju suuri puid, mis tekitasid vilu. Minu meelest oli seal täitsa kena, ühed inimesed rääkisid, et see on kordades ilusam ja looduslikum kui Berliini loomaaiad. Näiteks jääkurde juures. Seal magasin kaameraga maha, aga mõlemile jäi mälestus sellest, kuidas jääkaru palli vette vaskas ja ise sellele suure kaarega järgi hüppas. Väga armas. Ja Sander naeris kõva häälega kõigi keskel.

 Lõvisid nägime ka, magasid nagu silgud päikse käes.

 Aga miks on flamingod nii roosad? Siin oleme me tegelikult putukatemajas, flamingod olid õues. Saime neid teiselt poolt ka jälgida lihtsalt. See oligi minu meelest väga positiivne, et loomi sai jälgida väga mitme erineva nurga alt. Samas aga oli neid seal puuris piiavalt loodust ja puid, et vajadusel ka omaette olla. Mitte nagu meie pealinna loomaaias, kus saad plajusid loomasid vaid eest vaadata, kus ta on nelja seina vahel kinni, ees võre. Selliseid puure kusjuures ma väga ei mäletagi seal olevat. Kõik olid reljeefsetel tasapindadel, veesilmade ja paljude puudega. Väga loomasõbralik. Kusagil oli kirjas, et see on üks vanimaid loomaaedu Euroopas.

Siin on meie jääkaru. Neid oli seal vähemasti kaks. Aga nende ala oli nii suur ja mitmetasandiline, et ma kokku neid ei saanudki lugeda. Minu meelest oli neid veel. Väga palju veekogusid ja palju kaljusid ja sellist turnimist oli seal neile tehtud. Ja neid sai pisematest akendest all lähedal jälgida ja samas oli üleval mäe otsas suur vaateplatvorm tehtud, kus sai istuda ja nende mängimist ja elutegevust jälgida.

Varaseks õhtuks jõudsime tagasi koju ja olime ühiselt väsinud. Vaatasime natukene multikaid ja Sander pani puslesid, seni kuni süüa tegin. Minionidest oli mul aga nii kopp ees juba selleks hetkeks, et otsustasime poodi minna. Teadsin, et siin maal ei maksa DVD-d väga palju ja mul endale ka väheke vaheldust. Erinevalt Sanderist ei suuda ma samu multikaid 23 korda järjest vaadata!! Liiga palju detaile hakkab silma ja sõnad kuluvad peas. Tundsin, et see oli viimane piisk, kui tänaval jalutades iga sammuga mingi Supervarga või minioni fraasi järgi matkin! Ja kuna Sannu on meil juba vana väljakoolitatud šopahoolik, siis võtsime Mariehilfstrasse ette. Georg mainis, et sealt algab nö poodlemise peatänav Viinis. Seal kõik firmad ja ettevõtted esindatud. Ning kõige armsam oli see, et see tänav algas u 100 m meie koduuksest. See oli risti meie kogutänavaga. Kohe tänava alguses oli trammipeatus, kus me kordagi ootama ei ole pidanud, sest sealt tulevad trammid 52 ja 58 põhimõtteliselt iga 2 minuti tagant. Kohe alguses ei olnud väga palju poode ning ka meie korteri peremees soovitas minna trammiga natukene maad edasi. 5-6 peatust edasi oli suur Westbahnhof ehk siis Läänerongijaam. See oli kõrge kaubanduskeskus ja sellest edasi oli läbisõit autodele keelatud. Algas shoppamisparadiis. Siina me aga hilise õhtutunni tõttu ei hakanud veel minema. Aga oli tore, et olime omale selle asukoha kindlaks määranud. Küsisin siis esimesest tehnikat müüvast poest, kust saaks DVD-sid osta ning nad juhatasid mind Westbahnhofi kaubanduskeskusesse, poodi nimega Müller. See oli midagi uut üle pika aja. Lõpuks ometi suur pood. Nendest Itaalia ja Saksamaa butiikidest hakkaski juba villand saama. Iga esemetüübi jaoks oli olemas oma butiik. kakhe asja samas poest ei saanud. Saksamaal tegelt oli ka suuri poodi, aga mitte Nürnbergi vanalinnas. Itaalias polnud suuri poode vaid olid vaid firmepoed ja butiigid. Igatahes Müller oli midagi suurt ja vägevat. Proovisin sealt veel omale kitsevõikreemi leida, aga ei. Neil pole midagi nii looduslikku nagu minul vaja oli. Ikka oli mingi lõhnaaine, või alkohol või muu asi sees, mis mulle ei sobinud. Väga pirts olen. :) aga kui keegi teaks kui hea see kitsevõikreem on, mis ma Marililt sain, te saaks kindlasti aru, millest ma räägin. Sa ei tunne seda ei käega ega ninaga ega näe silmaga.. nii hästi imendub ära, nahk on sile ja ei kuiva pärast, aga kreemi ei tunne mitte mingil moel.
Aga Sander.. see oli nagu tõeline harakas ikka. Pool poest koosnes mänguasjadest, ja neid oli seal palju. Tema otsis oma punast autot ja kollast minioni, näpp oli suu juures ja näitas oskuslikult end otsimas olevat, nagu multikategelane :) Leidsin kõigepealt DVD-d ülesse. Ja ma ei eksinud. Seal oli 5€ tükk ja kui 5 tk ostad, siis saad 20€. Mul nii palju polnud plaanis neid osta. paarist aitas. Valik oli kirju ja lappamist jagus meile mõlemale, sest need olid suurtesse korvidesse pandud, kus tuli igaüks ühe kaupa välja tõsta. Olime seal pool tunnikest ikka. Ning auhinnaks oli Minionide teine film, Hurraa! Emme kaotas! Ja Tommy ja Jerry multikas. Seda ma polnud veel näinud. Ma polnud ka Minionide teist osa tegelikult näinud, aga ikkagi.. MINIONID!!! Teel kassadesse leidis noormees Sander puslenurga, aga ma väga ei näinud selles probleemi. Olin selleks hetkeks üsna kindel, et meil olid Autode multika sarja pusled olemas, terve maailma omad! Tüüp muudkui keerutas näppu mööda riiuleid ja siis kerkis peaegu silmaga nähtavalt tema pea kohale lambipirn põlema.. täpselt selline rekstioon tuli temalt. Ta leidis veel ühe pusle, mida meil veel polnud. Issand jumal kui palju neid on! AGA, siin on tegelikult üks konks. See oli 200-osaline ja ütlesin et see on suurtele poistele. Ta ei nõustunud. Ütles, et kodus sõi ja siis kasvas ja nüüd ta tahab seda. Kasutasin teist strateegiat: kumb?! Kas 2 DVD-d või 1 pusle? Ja vlik oli lihtne: kaks on alati parem kui üks, sest kaks on rohkem! Emme vs Sannu, seis 1:1!
Kodus vaatasime siis teise Minionide osa ära, see oli päris naljakas isegi minule. Kahju ainult, et tegelikud peategelased üldse kuulsad pole, nagu need kolm tüdrukut ja Supervaras Gru ise. Keegi vist ei teagi eriti, et nemad olid kaks esimest osa Minionide multika peategelased :P Aga õhtuks olime omadega täitsa läbi ja vajusime enne kümmet mõlemad voodisse. Vahepeal päeva peale sai Janar mu telefoni ka kusjuures korda. See probleem sai vähemasti lahedatud. Siis saabus ka mu SMS-i teine pool. Nimelt tahtis Lilli Colletti öelda, et esimese kuu visiit mai lõpus toimub 24.mai hoopis, mitte 23.05 nagu ta esimene kord meiega kokku leppis. Seda lähevad poisid, Janar ja Sannu, aga kahekes tegema ja emme loodetavasti ei sünnita just parasjagu. Muidu saab Jossu naistest elu lõpuni traumeeritud, kui ta minuga sünnitama peab kaasa tulema :D